6)Hugo: Teda on tunnustatud prantsuse romantismi kirjandusliku juhi ja säravaima esindajana. Prantsusemaal kujunes ta olulisemaks proosakirjanikuks romantismiajastul. Tema roomanid on populaarsed ka tänapäeval. Üks ähtsamaid on ,,Jumalaema kirik Pariisis" Hugo tegelased on erandlikud ja tegelased piinlevad ning enamik neist hukkub. Tegelased ja nende teod on romantilised ,kontrastirikkad, kuigi mitte alati psühholoogiliselt usutavad. Romaani ülesehitus põhineb romantikutele ja kontrastidel.Sügav traagika läbib romaani. Kõige oma tegelaste kaudu jäädvustab auto inimlikke kannatusi ja muret, südametust , samal
Ta paistab neis teostes silma meisterliku meremaastiku kujutajana. ("Loots", "Punane piraat"). Indiaani suguharude elu ksilevate romaanide keskseks teemaks sai indiaanlaste vitlus kolonisaatorite vastu ("Nahksuka jutud"). Romantikuna hindas kirjanik loomulikkust ja loodust. 6.Victor Hugo nimetas ise end prantsuse kultuuri lipukandjaks ning tnaseni ongi teda tunnustatud prantsuse romantismi kirjandusliku juhi ja sravaima isiksusena.Hugo kujunes romantismiajastu olulisimaks proosakirjanikuks Prantsusmaal. Erinevalt nidendeist on enamik tema romaane silitanud populaarsuse tnapevini. Thtsaimad neist on: "Jumalaema kirik Pariisis", "Mees, kes naerab", "Tapakirve aastal" jne.Tema loomingut iseloomustavad konrastid: kontrastselt on esitatud tegevuspaigad, kontrastid tegelaste iseloomudes ja nende arenemises, kontrastid episoodides. 1860-ndate aastate romaanides kerkib esile titaanlik isiksus, ksikisiku vitlus mingi vlise juga. Oma romaanides ei pa ta sgavalt analsida hiskondlikus elus
bioloogia ja keemia õpetajana, pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik. 1989–1990 töötas ta ajakirjas Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana. 2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Looming Tõnu Õnnepalu on kirjutanud romaane, luulekogusid, esseesid ja tõlkinud mitmeid teoseid. Oma nime asemel on kasutanud ka kirjanikunimesid Emil Tode ja Anton Nigov. Tõnu Õnnepalu alustas luuletajana, saades proosakirjanikuks Emil Tode nime all. Kokku on ta avaldanud 6 romaani: 1993 "Piiririik" - Esimene tähelepanu võitnud teos, mis pälvis 1994. a. Balti Assamblee kirjandusauhinna ja seda on tõlgitud seni 15 keelde. Raamat räägib Ida-Euroopast (mitmete vihjete kohaselt Eestist) pärit homoseksuaalsest stipendiaadist, kes terve raamatu vältel üritab ennast alles leida või siis määratleda, kuid mis on väga
koduuksed ja igavik. Kaugel kliriseb taevas, pikk tali on ees, tuules tahm on ja ving. Küll kõigega harjuks, kui ei rabeleks sees ühtelugu see hing. Jaan Kaplinski märgib: ,, ,,Rängast rõõmust" lõpetab midagi. Ei tahaks öelda, et luule. Juri Lotmani mõtet edasi arendades võiks öelda, et proosa on kõige keerulisem luule vorm. [---] Luuletaja käed on siin nii kõvasti rusikas ja hambad ristis, et rohkem enam ei saa. Peab haaret lõdvendama.... [---] Nii on Viivi muutumine proosakirjanikuks omamoodi seaduspärane. Kui "Rängast rõõmust" on stagnaaja ja ka sellele eelnenu poeetiline kokkuvõte, on "Seitsmes rahukevad" selle proosaline kokkuvõte." Kasutatud allikad http://www.ceeol.com/aspx/getdocument.aspx?logid=5&id=BADD72C3-0792-4718-B402- 279707E58D0A http://et.wikipedia.org/wiki/Viivi_Luik http://www.viiviluik.ee/?act=elulugu LUIK, Viivi. Pilvede püha. Tallinn, Eesti Raamat, 1965 LUIK, Viivi. Rängast rõõmust. Tallinn, Eesti Raamat, 1982 KRUUS, Oskar, PUHVEL, Heino
lihtne ja poeetiline romaan.Tema suurteos on Tõde ja õiguse viis osa.Ta mõte oli avada talupojaelu kaudu üldinimlikke teemasid.Ta valis selle teema sest ta maaelus tajus intensiivsust ja tõsidust,milleni eesti linnakultuur polnud veel jõudnud.Pearu ja andrese tülide kaudu tahab ta tõstatada tõe ja õiguse teema.Tammsaare puhul oli ka see tavaline et armastus on lahutamatult seotud surmaga.Tammsaare on jäänud eesti suurimaks proosakirjanikuks, tema teosed moodustavad eesti kirjanduskaanoni tuuma.Ta looming avab inimlikku igapäevaelu filosoofilise sügavusega.Meeldejäävamad tegelase o otsivad hinged,kes kunagi ei rahuldu olemasolevaga vaid pürgivad aina edasi.Ta looming kõneleb inimeseks olemise keerukusest.
romantilise koega romaan novellides "Toomas Nipernaadi", mis sai kiiresti populaarseks ning levis tõlgetena ka väljaspool Eestit. 1920. aastate teisel poolel vooluline mitmekesisus taandus. Kõige silmatorkavam kirjandusvooluline muutus oli realismi uus tulek ning sellega koos romaani tähtsuse kasv. Realistlike romaanide tulva algatas Anton Hansen Tammsaare romaan "Kõrboja peremees" 1922. Tammsaare on jäänud eesti suurimaks proosakirjanikuks, tema teosed, eriti suurromaan "Tõde ja Õigus" moodustavad eesti kirjanduskaanoni tuuma. Realismi pöördus ka Mait Metsanurk. August Jakobsoni romaanid, millest tuntuim on "Vaeste Patuste alev", esindavad eesti romaanikirjanduses naturalismi- kujutavad agulielu viletsust ja piiratust. 1920.-30. Aastatel naasis realistliku proosa juurde Oskar Luts ning küllaltki viljakalt ("Andrese elukäik"-vaese päritoluga ning tundliku hingega noormehe elluastumisest ning valusatest
tunnustatud prantsuse romantismi kirjandusliku juhi ja säravaima esindajana. Hugo nime ümber peeti kirjanduslikke ja poliitilisi võitlusi, talle endalegi meeldis võitlusmöll, suured zestid ja ilukõnelisus. Emigratsiooniski elas ta otsekui pidevas rambivalguses ning nii eluajal kui ka pärast surma austati teda enam kui ühtki teist kaasaegset kirjanikku. Hugo kujuneski romantismiajastu olulisimaks proosakirjanikuks Prantsusmaal. Erinevalt näidendeist on enamik tema romaane säilitanud populaarsuse tänapäevani. Tähtsaimad neist on : ,,Jumalaema kirik Pariisis!"(1831), millega kaasnes populaarsus ja Prantsuse Akadeemiasse valimine; ,,Hüljatud"(1846-1862); ,,Mees, kes naerab"(1869); ,,93. aasta"(1874); ,,Tapakirve aastal"(1927); ,,Meretöölised"(1866). 1820-ndate aastate lõpuni valitses Hugo loomingus lüüriline kallak. Ilmusid
Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind (2011), Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001). Mats Traat on abielus tõlkija Victoria Traadiga ning neil on kaks tütart. Oma elust ja tegemistest talle intervjuudes rääkida ei meeldi, tihti vastab ta hoopis salapäraste luuleridadega. Looming Algselt sai Mats Traat küll tuntuks kui luuletaja, kuid hiljem on oma kõige väljapaistvamad teosed andnud välja proosa alal. Traadist kõneledes nimetatakse teda eeskätt siiski proosakirjanikuks. Kirjandusse astuski Traat esimeses luulekastis koguga „Kandilised laulud“, mis ilmus 1962. aastal. Esimene proosaraamat, novellikogu, ilmus neli aastat hiljem: „Koputa kollasele aknale“. Sellest ajast on ta kirjutanud vaheldumisi luulet ja proosat, lisaks ka näidendeid ja filmistsenaariumeid. Traat luuletajana On öeldud, et poeedina on ta tõsine, sõnakaalukas ja raskemeelne ning tema luule on jutustavat laadi
15 000 sestertsi oli hind mida oli pidanud maksma ka Claudius trooni ülevõtmisel. Pallas, kes teadis Agrippina finantsseisu kõige paremini sai summaks 180 000 000 sestertsi, mis ei olnud isegi mitte 6 keisrinna jaoks väike raha. Ent muud ei jäänud üle, ihukaitseväe poolehoid tuli välja osta. Seneca Lucius Annaeus Senecat loetakse üheks tähelepanuväärsemaks rooma proosakirjanikuks. Ta ei olnud sünnilt roomlane, ta sündis Hispaanias Cordobas, kus tema isa oli hinnatud kõnemees. Seneca oli vahetevahel taimetoitlane, kannats tiisikuse all ja pidi ennast alailma hoidma, sest ta oli nii nõrguke. Kutsumuselt oli Seneca filosoof ja hiilgav kirjamees, aga ka konformist, kes jälgis põhitõdet: kelle leiga sööd, selle laulu laulad. Seneca andis neile, kes ta kirjutisi lugesid, tõepoolest
suunad veel nõrgemad. 1923 ajakiri “Looming” – ühendas kirjanduslikke jõude. 1922 Eesti Kirjanikkude Liit (I esimees Tuglas) 1923 ajakiri Looming” (peatoimetajad 1923–40 Tuglas, Kärner, Semper) 1925 Kultuurkapitali seadus 1927 algavad ajakirja Loodus romaanivõistlused 6. A. H. Tammsaare (1878–1940) proosa- ja draamalooming Tammsaare kujunes Underiga ühel ajal keskseks proosakirjanikuks. Tammsaare suri paar kuud enne okupatsiooni ja see võib olla tema väärtustamise mõttes hea, sest okupatsioon ei pidanud Tammsaaret halvaks kirjanikuks, nii et teda võis avaldada, sest ta looming oli okupatsioonieelne. Tammsaare 1920–30ndate looming on tema kõrgperiood, mil avaldab klassikat, nagu „Tõde ja õiguse“ sari. Kirjanikunimena hakkas kasutama A. H. Tammsaaret, kuigi ta õige nimi oli Anton Hansen ja Tammsaare oli talunimi.
annaabi.ee 
