Tõu- ja sordiaretus Tõuaretus: põllumajandusloomade ja lindude tõugude parandamine ja täiustamine ning uute tõugude kujundamine. Põhilised zootehnilised võtted on: a.) suguloomade sihipärane valik b.) paaridevalik c.) noorloomade suunav kasvatamine d.) produktiivloomade hindamine (jõudluskontroll, kontrollnuum), söötmine ja pidamine e.) tõuloomade paljundamine tõufarmides oma karja uuendamiseks ja teistele tõumajanditele või tarbeloomamajanditele andmiseks Nende võtete pidev rakendamine talu karja või kogu tõu piires paljude põlvkondade jooksul võimaldab parandada loomade tõulisust ja jõudlust ning täiustada genotüüpi. Tänapäeval kasutatakse tõuaretusviisidest kõige rohkem puhasaretust, eriti liin- ja perekonnaaretust
munad, vill). Sellepärast peab iga loom saama päevas teatud koguse valku s.o sööda proteiini. Valgud koosnevad aminohapetest. Üldse tuntakse looduses ligi 50 aminohapet, valgu koostises olevaid aminohappeid on 20-22. Loomorganismi toitumise seisukohalt jagunevad aminohapped asendatavateks, neid võib loom oma kehas ise sünteesida lämmastikkusisaldavatest ühenditest ja asendamatuteks. Asendamatuid aminohappeid on produktiivloomade söötmisel 9 (treoniin, metioniin, valiin, leutsiin, isoleutsiin, lüsiin, fenüülalaniin, trüptofaan ja histidiin). Neid loomad ise sünteesida ei suuda, vaid peavad saama söödaga. Et loomade metioniinitarbest võib umbes poole asendada tsüstiin, siis praktikas arvestatakse metioniini asemel väävlitsisaldavaid aminohappeid koos S-aminohapetena. Looduses suudavad asendamatuid aminohappeid sünteesida vaid taimed ja mikroorganismid.
mikrobioloogiliste kriteeriumide ja temperatuuri kontrollimise nõuete kehtestamine; g) vajalik on tagada imporditud toiduainete vastavus vähemalt ühenduse toodetud toiduga samale hügieeninormile või samaväärsele hügieeninormile. Miks on antud seadus lihainspektsiooni seisukohalt oluline? Tagab EL-i imporditava liha ohutuse ja kvaliteedi. Võimaldab määrata liha päritolu. Reguleerib elusloomade vedu. Toidukäitlejad peavad tagama loomade tervishoiu ja heaolu, tapamajja minevate ja produktiivloomade maksimaalse puhtuse. Aitab vältida toiduga inimesele edasikanduvate nakkushaiguste sissetoomist ja leviku vältimist. Õigus on pidada kinni liha, mille kohta esineb kontaminatsiooni kahtlusi. Puhangute tekkimisel on võimalik kiiresti reageerida ja kiiresti võimalik selgeks teha kontamineerunud liha päritolu. Veokid tuleb hoida puhtana. Loomakasvatusega või loomse päritoluga esmatoodete tootmisega tegelevad toidukäitlejad peavad pidama
elusorganismi ehituse ja tema funktsioneerimise). Samuti mutatsioone. Tsütogeneetika - tegeleb pärilikkusega raku tasemel. Uuritakse rakuorganellide (kromosoomide, ribosoomide, mitokondrite) osa gen. info säilitamisel ja realiseerimisel; kromosoomiarvu ja karüotüübi erinevusi eri liikidel. Organismi tasemel – kasutatakse hübridoloogilisi meetode (ristamiskatseid). Gen. info pärandumise seaduspärasuste uurimine. Populatsioonigeneetika – produktiivloomade selektsiooni aluseks matemaatiliste meetodite abil. Uuritakse LV ja kunstlik valiku toimet pop. genofondile ja evolutsiooni gen. seaduspärasusi. 2. Veterinaargeneetika ja patogeneetika määrang VG on teadus, mis hõlmab geneetika neid aspekte, mis on seotud loomade haiguste, toodangu- ja eluvõimega. Uuritakse koduloomi, ulukeid, mikroorganisme ja parasiite (loomade haigustekitajaid). Patogeneetika – pärilikkuse patoloogia - uurib loomade pärilikke
..1960 asutati Eestis 9 kunstlikku seemenduse jaama. Ilmar Müürsepp (1931) esimene ET-vasikas sündis 1984;in vitro viljastatud munarakust sündis esimene vasikas (1998). 4. aretusõpetuse teoreetiline põhjendus · Aretusõpetus annab teoreetilise aluse : produktiiivloomade kasvu ja arengu seaduspärasuste mõistmiseks; · jõudlusliikide geneetiliseks iseloomustamiseks; · valikutunnuste määramiseks ja iseloomustamiseks; · produktiivloomade hindamiseks ja valikuks; · populatsiooni geneetiliste seoste ja muutuste seaduspärasuste selgitamiseks; · kultuurtõugude jõudlusvõime parandamiseks; · uute tõugude loomiseks; · geneetilise ressursside ja mitmekesisuse säilitamiseks. 5. populatsioonigeneetika osa tõuaretuses Populatsioonigeneetika kirjeldab populatsiooni geneetilist struktuuri ja selle muutusi genotüüpide ja alleelide sageduste tasemel. Populatsioonigeneetika tähtis praktiline
- resistentsete liinide ja tõugude kujundamine e. veterinaarselektsioon) Veterinaarfarmakoloogia (- farmakokineetiliste protsesside geneetilise determineerituse selgitamine, - ravimitele reageerimise geneetilise varieeruvuse sedastamine loomapopulatsiooni-des, - genotüübi- ja indiviidispetsiifiliste ravimite loomine) Ennetav (preventiiv-) e populatsiooniveterinaarmeditsiin (- pärilike anomaaliate vältimise meetodite rakendamine (geneetiline hügieen selektsioonis) - produktiivloomade populatsioonide resistentsuse tõstmisele infektsioonide suhtes selektsiooni abil (tervisearetus- health breeding).) 4. Veterinaargeneetika roll ennetavas veterinaarmeditsiinis. Vt üleval 5. Pärilikkuse ja pärandumise mõiste. Pärilikkus üldisemalt on organismi võime anda omataolisi järglasi. Kõrgematel organismidel avaldub see nii põlvkondade kui ka rakkude tasemel: sugurakkude kaudu antakse geneetiline
4. Aretusõpetuse teoreetiline põhjendus 16.-17-saj suurem eesmärk saada võimalikult palju sõnnikut. 18.saj anti veistele ainult sooheina ja põhku. Lehm võis anda aastas 500-800kg. 19 .saj väga visa arenema piimatoodangu suunas. · Aretusõpetus annab teoreetilise aluse : produktiiivloomade kasvu ja arengu seaduspärasuste mõistmiseks; · jõudlusliikide geneetiliseks iseloomustamiseks; · valikutunnuste määramiseks ja iseloomustamiseks; · produktiivloomade hindamiseks ja valikuks; · populatsiooni geneetiliste seoste ja muutuste seaduspärasuste selgitamiseks; · kultuurtõugude jõudlusvõime parandamiseks; · uute tõugude loomiseks; · geneetilise ressursside ja mitmekesisuse säilitamiseks. 5. Populatsioonigeneetika osa tõuaretuses Fenotüübilise dispersiooni komponentide väärtuse suhtelise osatähtsuse hindamine, eriti
resistentsete liinide ja tougude kujundamine e. veterinaarselektsioon, (4) Veterinaarfarmakoloogia .farmakokineetiliste protsesside geneetilise determineerituse selgitamine, .ravimitele reageerimise geneetilise varieeruvuse sedastamine loomapopulatsioonides, .genotuubi-ja indiviidispetsiifiliste ravimite loomine (5) Ennetav (preventiiv-) e populatsiooniveterinaarmeditsiin parilike anomaaliate valtimise meetodite rakendamine (geneetiline hugieen selektsioonis) produktiivloomade populatsioonide resistentsuse tostmisele infektsioonide suhtes selektsiooni abil (tervisearetus-health breeding). Parilikkuse moiste Parilikkus uldisemalt on organismi voime anda omataolisi jarglasi. Korgematel organismidel avaldub see nii polvkondade kui ka rakkude tasemel: sugurakkude kaudu antakse geneetiline informatsioon edasi jargnevale polvkonnale, kuid ka keharakkude jagunemisel toimub informatsiooni edasiandmine emarakult tutarrakkudele.
maksakasvajaid tekitav mõju võrreldav AFB1 toksilisusega (Fink-Gremmels, 2008) 5. MÜKOTOKSIINIDE ESINEMINE TOIDUS Inimese tervist ohustavad mükotoksiinid on pärit peamiselt taimekasvatussaadustest - teraviljast, pähklitest, kuivatatud puuviljadest, kohvi- ja kakaoubadest, ka mahlast, veinist, õllest ning maitseainetest. Sekundaarselt võivad saastuda toiduained õhu või tolmu kaudu. Mükotoksiinide ülekanne produktiivloomade toodangusse liha, piima ja munade sisse on samuti võimalik. Lihas on detekteeritud vaid mükotoksiinide jälgkoguseid ning vähemalt ägeda mürgituse teket ei peeta võimalikuks. Ka piimas ja piimatoodetes on mükotoksiine leitud väga väikestes konsentratsioonides ja piima riskitaset selles osas peetakse väikeseks. Söödahügieeni parandamisele ning detoksifikatsioonivõimaluste arendamisele suunatud tegevus, nagu ka ametlik järelvalve on piima
kasutatavatest söötadest osa on toodetud eelmisel aastal, osad saadud/saadakse vaatlusaluse aasta saagist ja osad on ostusöödad, mistõttu omahind on erinev. Et piima tootmisomahinnast moodustavad söödad 50...55%, veiseliha tootmiskuludest veelgi enam ja sigade pidamisel on söötmiskulud samuti võrdlemisi suured, moodustades üle 70% kogu seakasvatuse kuludest, sõltub peamiste produktiivloomade jõudlus (piima-, lihatoodang), toodangu omahind ja piima- ning veiseliha tootmise tasuvus kõige enam söötadest ja söötmisest. Seetõttu on vajalik enne kulude jagamist loomaliikide ja vanuserühmade vahel teha kindlaks ettevõtte keskmised kulutused erinevatele söödaliikidele, ja kasutada saadud andmeid loomakasvatussaaduste omahinna kalkuleerimisel. Enne loomakasvatuse muutuvkulude kalkuleerimist tuleb seega esmalt määrata loomade söödavajadus,
*Loomade viimine põhikarja D Mat vara (loomad) K Noor ja nuumloomad või Dkasum biol varalt K Noor ja nuumloomad *Noor ja nuumlooma lõpmine: D Kahjum bioloogiliselt varalt K Noor- ja nuumloomad Inventeerimine: Noor-ja nuumloomade korralised invent tähtajad kehtest maj üksuse rmp sise-eeskirjades, soovittavalt 2x aastas 30.06 ja 31,12 seisuga. Inventeerimis komis liikmed loevad üle, kaaluvad loomad lautade, talitajate, tõugude ja loomade arvestusrühmade viisi. Vormistatakse dok: töö-ja produktiivloomade lindude ning mesilasperede inventuurileht. Noorveised ja hobused kantakse lehele individuaalselt, näidates iga looma isel andmed. Noor- ja nuumsead,noorlambad kantakse invent soo ja vanuse rühma kaupa, näidates loomade arvu, vajadusel ka massi. Erakorralised invent: talitajate vahetus, vargused, tulekahju. Kui puudujäägid otsustat võtta maj üksuse kanda, kirjend nende maksumus loomakasv tootmise üldkuludesse/ muud-esse ärikuludesse, süüdlase ilmnemisel nõutaksevälja
annaabi.ee 
