o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest, millele keskendutakse (kirjandustekst, autor, kontekst, lugeja)? Millised teadmised ja kompetentsid on vajalikud selleks, et kvaliteetselt uurida kirjandust? Täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu Et anda kriitikat Eristatavad uurimissuunad:
sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus. (2) Kirjandus kui fiktsioon. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. ● Miks uurida kirjandust ? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. ● Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve ? Kirjanduskriitika- hinnangu andmine, kritiseerimine, kirjandusteose seletamine,
(kirjanduse mõjutatus eri ajastutest, sündmuste kajastatus teostes). Kirjandust saab uurida kui ajalugu. Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). 20. saj teisel poolel lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest. Dekonstruktsioon ja uushistoritsism: ajaloo- ja filosoofiatekstide faktuaalsuse problematiseerimine näitas, et teadmine on võimatu ning võimalik on vaid tõlgendamine. Poliitiline kriitika: kirjanduse funktsionaalne olemus, kirjanduses kajastatud materialistlikud (majandussuhted, sotsiaalsed kihid jms) aspektid, kirjandus kui kultuuriloome, kirjandusajaloo olevikukesksus (uurija on olevikuga paratamatult piiratud; loomishetke eesmärgid ja väärtushinnangud; ajaloo loolisus; kirjandusloo kallutatus ja erapoolikus). Nüüdisajal: kirjandusajalugu
kultuuriidentiteedi hoidmine toetab indiviidi minapilti ja psühholoogilist heaolu. Gruppidevahelised erinevused tulenevad pigem inimeste tajust, kui objektiivsetest erinevustest. Enamasti nähakse sotsiaalseid erinevusi kontrastide, mitte sujuvate üleminekutena ning rõhutatakse erinevusi ühest aspektist, samas kui paljudes teistes asjades võivad grupid olla sarnased. Erinevuste ületähtsustamine ning problematiseerimine näib olevat kultuurierinevustele iseloomulik. Üheks võimalikuks seletuseks on soov säilitada eripärast, tähenduslikku ja enesehinnangut toetavat identiteeti. Erinevuste olemasolu ja nende rõhutamine aitab piiritleda ,,oma gruppi" ja defineerida isikut teatud grupi liikme või kultuuri esindajana. Tänapäeval valitseva arusaama kohaselt on kõik, mis on sotsiaalselt loodud, vajadusel ümberõpitav. Nii etniline, rahvuslik kui ka kultuuriline identiteet on elu jooksul
sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Humanistlik vaateviis - parem teadmine kirjandusest teeb meid ka paremaks inimeseks, ning kirjandust saab käsitleda nii, et see süvendaks, rikastaks ja avardaks meie elu. Ingliskeelses maailmas on küsimust üsna sageli arutatud pealkirja all "Kriitika funktsioon". Inglise sõna criticism tähistab igasugust kirjanduse üle arutlemist, niihästi ajakirjanduslikku kui akadeemilist, Eestis pigem raamatuarvustamist.
- Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; - Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Miks uurida kirjandust? Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandus-teaduslikud käsitlused) otstarve? Kirjanduskriitika – tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem kirjandusajalugude koostamisel Eesmärk on täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik
Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu igapäeva suhtluskeelele ja seda eriti tänapäeval, kus keelekasutusse imbuvad võõrkeelsed sõnad ja – ühendid. Mõnikord on raske aru saada mida noored mõtlevad. Loomulikult rikastavad ka võõrsõnad igat keelt aga ma pean ka tähtsaks osata hinnata ja väärtustada oma emakeelt Okri kirjutab asjadest, mis näivad tõelised, kuigi nad seda pole. Talle meeldib asju kirjeldada, kuigi
Kirjandusloo struktuur lähtub mustritest ja kategooriatest, mille järgi liigituvad kirjandusteosed, kirjanduse essentsialiseerimine, kirjandus ei ole üks ühiskonnas käibel olevaist sotsiaalsetest praktikatest 1960-1970-ndad, lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest a) dekonstruktsiooni, uushistoritsismi mõjul > teist tüüpi tekstide, nt. ajalugu, filosoofia faktuaalsuse problematiseerimine, paradigmaatiline muutus > teadmine ei ole võimalik, on võimalik ainult tõlgendamine b) poliitilise kriitika mõjul Kirjandus - funktsionaalne, mitte ontoloogiline (olemusõpetuslik) kategooria, teda ei erista mitte tema eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikes aspektides (majandussuhted, võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju)
Kirjandusloo struktuur lähtub mustritest ja kategooriatest, mille järgi liigituvad kirjandusteosed, kirjanduse essentsialiseerimine, kirjandus ei ole üks ühiskonnas käibel olevaist sotsiaalsetest praktikatest 1960-1970-ndad, lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest a) dekonstruktsiooni, uushistoritsismi mõjul > teist tüüpi tekstide, nt. ajalugu, filosoofia faktuaalsuse problematiseerimine, paradigmaatiline muutus > teadmine ei ole võimalik, on võimalik ainult tõlgendamine b) poliitilise kriitika mõjul Kirjandus - funktsionaalne, mitte ontoloogiline (olemusõpetuslik) kategooria, teda ei erista mitte tema eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikes aspektides (majandussuhted, võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju)
pastissil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastissist) . Definitsioon: teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust? Teadlik matkimine, eelnevate kirjandusteoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased) Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua (R. Barthes) Kirjandusteos kui ruum, mis sisaldab lõputut hulka seoseid Paroodia ja pastiss paroodia mänguline jäljendamine, eesmärk naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandustraditsiooni, voolu või zanrit, tehakse ümber süzeed, tegelasi, stiili, minnakse vahel absurdini, ka sõbralik ja lugupidav
kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. 3.Miks uurida kirjandust? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Nimelt on kirjandusteaduse enda sünd seotud arenguga, mida Hegel on nimetanud kunsti lõpuks. See tähendab, et kirjandusteaduse teke on seotud tõsiasjaga, et kunst, sh ka kirjandus, kaotas võime ulatuda vahetult oma publikuni. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne
annaabi.ee 
