Prantsuse Revolutsioon (0)

Prantsuse kuningriik on kriisis
18. sajandi lõpul oli Prantsusmaal absolutistlik monarhia . Prantsusmaad valitses Louis 
XVI stiilis “Pärast meid tulgu või  veeuputus ”.
Ühiskond jagunes kolmeks seisuseks. Eelistatud seisusteks olid vaimulikud  ja aadlikud . 
Nende käes olid kõik tähtsamad riigiametid, ligi 1/3 maavaldustest ning nad ei pidanud 
makse maksma. Kogu maksukoorem lasus kolmandal seisusel.
Prantsusmaa majanduslik olukord läks üha halvemaks. Pikaajalised sõjad ja 
kuningapoja priiskav eluviis nõudsid tohutuid kulutusi. Riigikassa täitmiseks tõsteti 
pidevalt makse. 1787. ja 1788. aastal tabas Prantsusmaad  ikaldus .
Pidevalt halvenevale majanduslikule olukorrale lisandusid  vastuolud ühiskonnas. 
Talupojad olid küll isiklikult vabad, kuid rahulolematud sellega, et pidid kandma 
mitmesuguseid koormisi. Tekkiv kodanlus – rikkad kaupmehed , arstid, advokaadid jt – 
soovis aadlike ja vaimulikega võrdseid poliitilisi õigusi.
Revolutsiooni algus
Generaalstaatides ilmnesid juba alguses saadikutevahelised vastuolud. Kolmanda 
seisuse esindajad nõudsid uut hääletamisolukorda. Kuna selles vaidluses üksmeelele ei 
jõutud, lahkusid kolmanda seisuse esindajad Versailles ’ st kuulutasid 
end Rahvakoguks – kogurahva esindusorganiks, mille otsuseid ei ole kuningal  õigus 
tühistada.
Rahvuskoguga ühines ka osa aadlike ning vaimulike saadikuid. Rahvuskogu kuulutas 
end Asutavaks koguks, mis pidi  koostama  Prantsusmaa jaoks põhiseaduse ehk 
konstitutsiooni ning  panema seega aluse uuele riigikorrale.
Samal ajal kasvas ühiskonnas rahulolematus ning rahva poliitiline aktiivsus. Eriti 
rahutuks muutus Pariisis, kus rahvas relvastus ning hakkas looma kodanikukaitset – 
rahvuskaarti. 14. juulil 1789. aastal vallutati rahva hulgas vihatud ja monarhia sümboliks 
peetud Bastille [bas’ti]  kindlus Pariisis. See sündmus tähistabki revolutsiooni algust.
Revolutsiooni lõpp
Rahulolematus ühiskonnas siiski ei vaibunud. Direktooriumi võim nõrgenes, kuigi 
Prantsusmaa võitlus välisvaenlastega aastatel 1796-1797 oli edukas. Järjest 
aktiivsemaks muutusid kuningavõimu pooldajad ehk  rojalistid , kes lootsid  teiste Euroopa 
riikide abil Prantsusmaa monarhia taastada.
Populaarsust võttis üle ka  Napoleon  Bonaparte, kes oli end esimest korda näidanud 
1795. aasta  oktoobris , mil surus kindlakäeliselt maha Direktooriumi vastu suunatid 
rojalistide mässukatse. Edaspidi paistis ta silma eduka väejuhina. 1799. aastal sai 
temast Pariisi garnisoni ülem. Auahnele ja võidujanusele Napoleonile sellest aga ei 
piisanud . Koos lähimate kaaslastega hakkas ta ette valmistama riigipööret.
9. Novembril 1799. aastal hõivasid Napoleonile ustavad väed Seadusandliku Korpuse 
hoone. Sõjaväe survel  Võtsid saadikud vastu otsuse Direktooriumi laialisaatmise kohta. 
Täidesaatev võim läks kolmele konsulile, kellest üks oli Napoleon. 9. Novembri 
riigipöördega lõppes Prantsuse  revolutsioon , algas Konsulaadi ajastu ja Napoleon 
hakkas püüdlema ainuvalitsemise poole.

Document Outline

• Slide 1
• Slide 2
• Slide 3
• Slide 4