Postimpressionism (1)

Postimpressionism
Vincent van Gogh (1853 – 1890) – hollandlane. Ta oli enen Pissarroga kohtumist maalinud tugevate pintslilöökidega ja tumeda, isegi porise koloriidiga pilte lihtrahva elust või tavalistest esemetest. Hoolimata lihtsatest motiividest on neis teostes tajutav kunstniku kirg ja pingestatud suhe kujutatavasse. Noorikuna oli ta ütiranud kristliku jutlustajana inimestega sidet otsida, tunda kaasa vaestele ja neid hingeliselt toetada. 1886 – 1888 oli ta pariisis, liitus impressionistidega ning tema maalide meeleolu muutus rahulikumaks ning värvid muutusid heledamaks ja puhtamaks. ( Päevalilled. Saapad . Autoportree kinniseotud kõrvaga. Kirik Auvers’is.)
Paul Gaugin (1848 – 1903) – edukas pangaametnik, hakkas koguma impressionistide pilte, hiljem hakkas nende moodi maalima, loobus tulusast tööst. Ta pidas impressionismi kunstivooluks, mis muudab kunstniku passiivseks nähtava maailma jäljendajaks. Ta oli egoistlik ja kõrge enesehinnanguga kunstnik. (Nägemus pärast jutlust . Kollane Kristus. Autoportree. Ta Matate ( turg ).
Paul Cezanne (1839 – 1906) – alustas tumedate pastoossete piltidega, millel on tihti kujutatud vägivaldseid sündmusi. Oma tõid õnnestus tal harva eksponeerida. Ta eemaldus impressionismistt kuid jäi tunnustama selle mitmeid saavutusi, eriti värvide ilu ja heledat valgusküllast koloriiti. Tahtis ühendada impressionistlikud värvid klassikalisele kunstile omase vormikindlusega. ( Natüürmort kummutiga. Kaardimängjad V. Suplevad naised. Poiss punase vestiga. Natüürmort õunakorviga.Sinine vaas. Saine -Victoire’i mägi.)
Kubism – sellest saab rääkida aastast 1907. Algselt oli see pilkeks antud nimetus. Kubismi rajasid Picasso ja Braque . Kubistid säilitasid loodusliku motiivi, kuid nende ainering oli piiratud – majad, puud ja natüürmordid nõude, muusikariistade ja muude sääraste esemetega , millel on küllalt kindel geomeetriline vorm. Side loodusega jäi ajaag järjest väiksemaks. Picasso (1881 – 1973) – oli joonistusõpetaja poeg, seega varakult kunstitehnikatega tutvunud.