Poilased Koostas: Jako Ploom MMOP II Juhendaja: Erle Tüür Luua metsanduskool Kes on poilased? poilased (Chrysomelidae) on sugukond väikesi värvilisi mardikaid, kes sarnanevad pisut lepatriinulastega. enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad. Millest toituvad? poilased on taimetoidulised toituvad põhiliselt taimede lehtedest kui poilasi on palju,võivad nad taimede lehed rootsudeni paljaks närida Poilaste vastsed vastsed on jässaka ja kohmaka kehaga tõugud nad on väiksemate jalgade ja palju lühemate lõugadega kui lepatriinulaste tõugud
Kameeleonlased (Chamaeleontidae) on lähedases suguluses agaamlastega. Kameeleone on üldse kokku umbes 90 liiki, enamik neist Madagaskaril ja Aafrikas. Kameeleonide kere on külgmiselt lapik. Tangitaolised haardjalad (varbad on rühmiti kokku kasvanud) ning haardsaba soodustavad liikumist puudel ja põõsastel; saba keerdub ümber oksade spiraalselt. Silmad liiguvad teineteisest sõltumatult, see võimaldab jälgida kogu ümbrust; silmi katavad poolkerajad laud, milles on ainult väike ava. Kameeleonidel ei ole trummikilet, seepärast ei suuda nad vastu võtta helisid. Neil on võime valguse, niiskuse, hirmu, nälja, ärrituse, janu ja muu sellise puhul muuta oma värvust ja mustrit. Kui kameeleon liigub lehtedeta oksale, muudab ta oma värvi kiiresti pruuniks, lehtedes jällegi roheliseks. Vastasega silmitsi seistes võib kameeleon muutuda isegi mustaks (kui ta on vihane). Värvus muutub sel moel, et naharakud
Lepatriinulased Lepatriinulased on putukate sugukond mardikate seltsist. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 10 millimeetri pikkused. Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat mürki. Lepatriinulane on üldjuhul röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest ja kilptäidest. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka . Lepatriinusid on viidud maailma eri piirkondadesse, et kasvatada neid kahjurputukate hävitamiseks. Lepatriinude kasutamine kahjurputukate
Taime teatakse üldiselt hästi, ehkki nimed on erinevad, näiteks ussimari, hundimari, villimari, hullukoera-mari ja teised. Harilik ussilakk on siis taimeliik lemmelilleliste või liilialiste sugukonnast. Taim võib kasvada kuni poole meetri kõrguseks. Vars on püstine. Ussilakal on neljast, haruharva kuni seitsmest lehest koosnev lehestik. Lehed asetsevad korrapärases nelinurgas varre tipul. Kevadel on vaid üks tipmine õis, sügisel mari, mis on sinakasmust ja kirsisuurune. Seemned poolkerajad, kurrulised, pruunid või hallikaspruunid. Kuna ussilaka mari on halva maitsega, siis raskeid mürgistusi juhtub haruharva. Kõik taime osad on mürgised, eriti mari ja risoom. Mürk sisaldab GLÜKOSIIDI PARIDIINI. Mürgituse võib saada juba paari marjaga. Põhjustab siis kõhuvalu, oksendamist, iiveldust, kõhulahtisust, peapööritust, uimasust ja peavalu, samuti põie ja soolte kramplike kokkutõmbeid ning silmapupillide ahenemist. Taimes sisalduvad mürgid
Lepatriinulased Kumera selja ja ülaltvaates ümara kehaga mardikad, külgvaates poolkerajad. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Tundlad ja jalad on lühikesed. Eredavärviline täpiline värvus on kaitseks ja hoiatuseks putukatoidulistele, kuid vajavad toiduks ka õietolmu ja nektarit. Pea on väike ja on eesselja sees varjul. Enamasti on nad röövtoidulised. Vastsed Eelistavad lihatoitu. Pikliku keha ja pikkade jalgadega vastsed ronivad nagu valmikudki lehtedel. Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal nähtav
Lepatriinulased Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Seitsetäpp-lepatriinu kattetiivad on punast või oranzikat värvi millel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi
kõrbes) ja Lõuna-Aasia põõsastel ja puudel. Neid on ka Lõuna-Euroopas. Panther kameeleon Veiled kameeleon Välimus ● Kameeleonide kere on külgmiselt ● Silmad liiguvad teineteisest lapik. sõltumatult, see võimaldab jälgida kogu ümbrust. ● Tangitaolised haardjalad (varbad on rühmiti kokku kasvanud). Silmi katavad poolkerajad laud, ● milles on ainult väike ava. ● Haardsaba soodustab liikumist puudel ja põõsastel. Toitumine ● Kõik kameeleonid püüavad putukaid. ● Saba kasutavad kameeleonid vahel ka haardeorgina saagi tabamiseks. ● Kameeleon liigub okstel ülimalt aeglaselt. Näpitsakujulised varbad võimaldavad tal hästi oksast kinni hoida. Nad püüavad putukaid kiiresti
Koorumisaeg: 5-8 päeva Harjumuspärane eluviis: talvituvad rühmades Toitumine: peamiselt lehetäid Eluea pikkus: umbes aasta Lähisuguluses olevad liigid: Euroopas esineb umbes sada lepatriinulaste liiki Esinemine: lepatriinud esinevad kogu maailmas- eriti parasvöötmes Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranzikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi
pupilli jaoks. Kui loom on täiesti liikumatu, saavad ta soomuselistel kühmudel asetsevad silmad pöörelda üksteisest sõltumatult toiduobjektide – putukate otsinguil. Silmad võivad vabalt pöörduda 180 ulatuses horisontaaltasandis ja 90 võrra vertikaaltasandil. Ei ole teada, kas ta tajub samaaegselt kahte pilti või suudab ta aju registreerida vaid ühte kujundit, kui silmad eri suunas vaatavad. Silmi katavad poolkerajad laud, milles on vaid väike ava. Kameeleonidel ei ole trummikilet kõrvades, seepärast ei suuda nad vastu võtta helisid. Laialt on tuntud kameeleonlaste võime kiiresti keha värvust ja mustrit muuta, mille tõttu on nad nime saanud kuju vahetava müütilise olendi järgi. Värvuse muutumine on seotud nende katete ehituse iseärasustega. Värvus muutub sel viisil, et naharakud muudavad suurust ja viivad neid olevad värviosakesed kas nahapinnale lähemale või siis sügavamale.
Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. Seitse-täpp lepatriinu lehel istumas Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Lepatriinud äratavad tähelepanu oma läikiva, nagu lakitud kattetiibade ja eesselja ereda värvusega. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Seitsetäpp- lepatriinu punast või oranžikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest.
Eluvorm: Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus 18...45 cm. Õis: Vaid üks tipmine õis. Õiekate lihtne, lahklehine, koosneb (6) 8...10 (12) lehest. Välimised õiekattelehed rohelised, sisemised kollakasrohelised, kujult lineaalsed. Õitseb mais ja juunis. Vili: Paljuseemneline peaaegu kerajas kirsisuurune mari. Värvuselt mustjassinine, sageli vahakirmega kaetud. Seemned poolkerajad, kurrulised, pruunid kuni hallikaspruunid. Vili on ebameeldiva maitsega, väga mürgine. Leht: Varre tipus männasena 4 (5...8) äraspidimunajat terava tipuga terveservalist lihtlehte. Pealt rohiroheline, alt veidi heledam. Pikkus 6...13 cm, laius 3...8,5 cm. Leheroots väga lühike. Paljunemine: Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomi abil. Kasvukoht: Salu-, laane-, lodumetsas, puisniitudel. Metsades rohurindes, valgemates kohtades põõsaste varjus
ILUTAIMED ILUPÕÕSAD Lodjap-põisenelas (Physocarpus) Kuni 3m kõrgune ümar põõsas. Juunis roosakasvalged õisikud. Dekoratiivsed punased marjad. Vanemad oksad hallikaspruunid tugevasti kestendava koorega. Erinõuded: vähenõudlikud, taluvad pügamist. Kaselehine enelas (Spiraea) Kuni 1m kõrgune Kausi- või kerakujuline põõsas. Õied valged, juulis augustis Sarikjad õisikud lamedad või poolkerajad. Jaapani enelas (Spiraea) Kõrgus: Umbes 1 meetri kõrgune püstine põõsas Kasvukoht: Valguslembesed põõsad. Taluvad suitsu, külmakindlad. Muld: Pole nõudlikud Tuhkur enelas(Spiraea) 1,2m kõrgune põõsas, mille eelmise aasta varred on mais poole ulatuses kaetud tihedalt valgete väikeste õitega Kaarjate okstega Kasvukoht päikeseline kuni poolvarjuline. valgusnõudlikud, vajavad lõikamist Võnk-pärgenelas (Stephanandra) Kuni 1,5 m kõrgune, õrnade, maani
spetsiaalsed moodustised, mis lennu ajal tekitavad klirisevat häält. Tagakeha pikk; 10 selgestieristatavat lüli. Suguorganid üheksandal segmendil. Emastel pikk muneti. Noored vastsed punakaspruunid. Levinud kogu holarktilises vööndis. Leviku lõunapiir Mehhiko ja Taiwan, põhjapiir Lapimaa. Selts: Suurtiivalised (Megaloptera) Pikkus kuni 2 cm. Värvuselt tumedad. Pea lame, tugevasti sklerotiseerunud. Liitsilmad suured, poolkerajad. Tundlad kinnituvad vahetult silmade ette; harjasjad, pärlikee taolised; kuni 40 lüli. Mälumistüüpi suised; alati ette suunatud. Tugevad jooksujalad; viielülilised käpad kahe
roheline, valgete või lillakate õitega liblikõied, roniv vorm rohelised, paljud sordid punakad või punased, dekoratiivsed on lehed ning õisik kollane nende värvus lehed rohelised, õisik valkjas kerajas õisik, ruljad lehed lehed moodustavad rohelised tihedad mättakesed, dekoratiivsed roheline, õied roosakas- on ka poolkerajad tihedad või lillakaspunased õisikud kerajas õisik, tugevad laiad sinakasrohelised lehed, lehed, mis muutuvad valkjad või roosakad õied sügisel sinakamaks roheline, valkjad õied kerajad õisikud Dekoratiivsuseks lopsakad roheline, punane, õied lehed ja tugevad lihakad kollakasvalged värvilised varred roheline kollaste õitega kollased õisikud
vikerkaarevärvides helkivad. On ka tagasihoidliku tumeda või heleda värvusega poilasi. Näiteks vesiroosimardikad (alamsugukond: roomardiklased), kelle keha on rohekas, punkteeritud ülakülg helgib metalselt, keha alakülg on kaetud tihedalt paiknevate karvakestega ning paistab seetõttu valkjas pikk ja üsna sihvakas. Nii meenutavad nad välimuselt siklasi. Mõned poilased on üleni või osaliselt täpilised. Enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad. (http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) 18 Poilased on taimetoidulised. Kui poilasi on palju, võivad nad taimede lehed rootsudeni paljaks närida (kartulimardikas).( http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) Poilaste vastsed on jässaka ja kohmaka kehaga tõugud. Nad on väiksemate jalgade ja
risoomi ja sellest väljuvate võsunditega hõremurusalt kasvav taim. Varred arvu- kad, püstised, peened, ülemises osas teravalt kolmekandilised. Lehed varre alumises osas, lamedad, pehmed, 1-2 mm laiad, varrest lühemad. Õisik kuni 3,5 cm 42 pikk; pähikud, eriti kaks alumist, üksteisest 1-2 cm eemal. Pähikud väikesed, poolkerajad, väheseõielised, valminult 3-7 tähtja põisikuga. Põisikud piklik- munajad, nokata, valminult pruunikad. Õitseb mai lõpul, juunis; viljub juuni lõpul, juulis. TUPPTARN Carex vaginata; vaginata (lad.k.) tupjas, tupeline; nimi iseloomustab taime avaraid lehetuppesid. Lõikheinaline. Mitmeaastane. Kasvukoht: varjulised- ja poolvarjulised niisked kuuse-, sega- ja lodumetsad ning puisniidud, võsastikud ja metsasihid. Ilmselt kultuuripelglik liik
8. Euroopa ja siberi lehis Euroopa lehis (Larix decídua Mill.) Decidua maha langev, osutab suvehaljastele okastele. Euroopa lehis toodi Eestisse 18. sajandi alul ja asuti kohe ka ulatuslikult kultiveerima. 30...50 m kõrge puu, tüveläbimõõt võib ulatuda kuni 1,5 meetrini. Areaal: Alpid ja Karpaadid, kasvab kuni 1800 m. kõrgusel, koos Picea abies, Abies alba, Pinus mugo ja P. cembra'ga. Võrsed: Peened, kollakad, paljad. Pungad: Koonusjad kuni poolkerajad, tipupungad vaigused, pruunide soomustega. Okkad: 1,5...3 cm pikad, kitsas-lineaalsed, pehmed, tömbi või lühidalt terava tipuga, lühivõrseil 30...40 kaupa kimbus, pikkvõrseil üksikult. Hõõrudes lõhnavad vaigu järele. Käbid: Noored punakad kuni rohekad, valmides pruunid, 2...5 cm pikad, munajad, umbes 2 cm läbimõõdus. Noortel käbidel kattesoomused pikemad kui seemnesoomused, valminud käbidel on seemnesoomused nähtavad vaid pisikeste teravikena käbi alaosas.
8. Euroopa ja siberi lehis Euroopa lehis (Larix decídua Mill.) Decidua maha langev, osutab suvehaljastele okastele. Euroopa lehis toodi Eestisse 18. sajandi alul ja asuti kohe ka ulatuslikult kultiveerima. 30...50 m kõrge puu, tüveläbimõõt võib ulatuda kuni 1,5 meetrini. Areaal: Alpid ja Karpaadid, kasvab kuni 1800 m. kõrgusel, koos Picea abies, Abies alba, Pinus mugo ja P. cembra'ga. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: Peened, kollakad, paljad. Pungad: Koonusjad kuni poolkerajad, tipupungad vaigused, pruunide soomustega. Okkad: 1,5...3 cm pikad, kitsas-lineaalsed, pehmed, tömbi või lühidalt terava tipuga, lühivõrseil 30...40 kaupa kimbus, pikkvõrseil üksikult. Hõõrudes lõhnavad vaigu järele. Käbid: Noored punakad kuni rohekad, valmides pruunid, 2...5 cm pikad, munajad, umbes 2 cm läbimõõdus. Noortel käbidel kattesoomused pikemad kui seemnesoomused, valminud käbidel on seemnesoomused nähtavad vaid pisikeste teravikena käbi alaosas.
annaabi.ee 
