reaktsioone. Üleilmne majanduskriis on tulnud rahvusvahelise korra vägivaldse kujundajana sõdade asemel, siiani on eestlane suutnud end küllalt hästi vaos hoida, kuigi on ka juba märgata eestlaste seas argresiivsuse märke. Usa politoloogi Samuel P. Huntingtoni väide kokkupõrgetest erinevate kultuuride vahel ja ususõdade ajastu on pälvinud heakskiitu, kui ka tugevat kriitikat. Pärast 11.septembril 2001 USAs toimunud traagilisi sündmusi kuulutasid paljud poliitikud ja poliitikateadlased, et maailm pole pärast terrorirünnakuid enam endine.Tänapäeva sõdu on analüüsitud, nimelt on jäänud märkamata, et religioonide kokkupõrkega on neid konfliktides tegemist vaid väga harvadel juhtudel. Kui rääkida terrorismist, siis Eesti osalemine terrerivastases sõjas on muutnud tervet ühiskonda, eriti aga kaitseväge ja igat inimest, kes on osalenud erinevatel operatsioonidel kas sõduri, diplomaadi või tsiviilisikuna. venemaa on meie suur naaberriik
Robert King Merton ideedest. Biheivioristide põhieelduse järgi saab kõiki sotsiaalseid nähtusi seletada mikrotasandi, s.t üksikisiku käitumise põhjal (termin „biheiviorism“ tulebki ingliskeelsest sõnast behaviour- käitumine). Poliitika formaalsed struktuurid, nagu institutsioonid ja õigusnormid, olid nende jaoks teisejärgulised võrreldes inimeste hoiakute, uskumuste ja poliitilise käitumisega. Biheiviorismi pooldavad poliitikateadlased otsivad üksikisikute käitumise regulaarsusi, laialt levinud mustreid. Selle poolest erinevad nad psühholoogidest ja teistest käitumisteaduste esindajatest, kes uurivad üksikisikut kui autonoomset indiviidi. Positivismile omaselt pooldasid biheivioristid seda, et poliitikateadus oleks neutraalne ja hinnanguteta. Nende meelest on sotsiaalteadused sarnased loodusteadusega, kus on üks objektiivne tõde, mis ei sõltu uurija isiklikust positsioonist.
Kuigi otsest suurt sõda külma sõja ajal küll polnud, oli siiski mitmeid väiksemaid lokaalseid konflikte, nt Korea ja Vietnami sõda, Lähis-Ida konfliktid jne. Kuna see maailmasüsteem mis enda alla hõlmab valdava osa 20. Sajandist, põhines läänemaailma ja nn idabloki vastuseisul, siis suurim tegur selle maailmasüsteemi kokku varisemises või ümberkorraldumises oli Nõukogude Liidu lagunemine. Nüüd keskenduksingi lühidalt sellele, mis siis Nõukogude Liit kokku varises. Mitmed poliitikateadlased on toonud esile väga mitmeid ja erinevaid põhjuseid N Liidu 1 kokkuvarisemisel aga põhilistena on välja toodud just tema majanduslik stagnatsioon. Oma raamatus ,,Ajaloo lõpp ja viimane inimene" kirjutab F. Fukuyama, et majanduskriis oli vaid osa suuremast kriisist süsteemi kui terviku legitiimsuse kriisist. Et majanduskriis oli vaid üks paljudest teguritest mis lihtsalt kiirendas N Liidu
näiteks saatis ta oma liitlasele, Churchillile tõsise telegrammi, mis lõppes sõnadega: ''On rõõm olla samas aastakümnes kuis sinagi.'' 1933.aastal hakkas Roosevelt raadio teel pidama ''kaminaesiseid vestlusi''. Kuna mees ise oli ratastoolis, oli tal raske avalikes kohtades kõnesid pidada. Oma ''kaminaesistes vestlustes'' seletas ta rahvale oma poliitikat, miljonitele ameeriklastele, kes seda kuulasid tundus, et Roosevelt kinnitab nende heaolu isiklikult. Paljud poliitikateadlased arvavad, et Roosevelti geniaalsus avaldus just enim inimeste kohtlemises. 1933. 1943. aastatel tegi Roosevelt reforme peamiselt majanduses. 1935. hõlmasid reformid sotsiaalhooldust, tööhõivet, maksustamist ja pangandust. Kuna Roosevelt tegi väga palju reforme ja seadusemuudatusi, tekkis paljudel küsimus kas Roosevelt on demokraat või diktaator? Rooseveltist kirjutati palju raamatuid, neist üks tuntumaid on ''Roosevelti müüt'', autoriks on John T. Flynn.
2012). Seega on usaldus Riigikogu vastu suhteliselt madal, kuid võrreldes näiteks Leedu ja Lätiga, on Eestis usalduse tase kõrgem. Suurem toetus parlamendi vastu on Põhjamaades ning riikides, kus pole kommunistlikku pärandit. Nendes riikides tajutakse vähem korrputsiooni ja majanduslik areng on kõrge (Reiljan ja Pettai, 2012). Seega mõjutab riigi ajalooline minevik tugevalt poliitilist kultuuri ja usaldus parlamendi vastu. Poliitikateadlased arvavad, et postkommunistlikele maadele ongi iseloomulik vähearenenud erakonnad, riigi institutsioonide madal usaldus ja kodanike madal aktiivsus poliitilises elus. Demokraatia nõrkuse põhjuseks on peetud „õhukest“ poliitilist kultuuri ja püsivate erakondlike eelistuste puudumist (Hämmal, Kivirähk, Lauristin ja Võõrmann, 2007). Sellest järeldub, et nõrga poliitikute usalduse põhjuseks võib olla kommunistlik pärand, mis on jätkuvalt rahvuslikus mälus.
õigus. Võim võib avalduda kahel kujul: valitseva poliitilise võimuna ja mittevalitseva e. Korraldava võimuna. Mittevalitsev võim (nt koolivõim) võib luua küll reegleid kollektiivi liikmete tegevuse reguleerimiseks, kuid tal ei ole vahendeid, et tagada nende reeglite tingimusteta täitmine. Valitsev võim on selline võim mille eest ei ole võimalik taganeda. Valitsemine tähendab saavutada käskude ja seaduste tingimusteta täitmine. Selline omadus on riigivõimul. Poliitikateadlased eristavad kolme võimu kasutamise tüüpi: 1) traditsiooniline võimukasutus on rajatud usule olemasoleva võimu seaduslikkusse ja pühadusse. See on iseloomulik keskaegsele võimule. 2) karismaatiline võim on rajatud võimu teostava isiku personaalsele veetlevusele ja juhitalendile. Nt stalin, hitler. Neilt oodatakse imesid. 3) ratsionalistlik ehk seaduslik ehk bürokraatliku võimu legitiimsuse tüüp. Võim saab oma
Küll aga mahtus nende äärmuste vahele kirju diapasoon eri žanrites kirjapandud seisukohti. 1990. aastail avaldasid oma memuaarid paljud perestroikaaja juhtivad tegelased, kes nagu poliitikud alati ja kõikjal õigustavad oma tegusid, süüdistavad kunagisi vastaseid ning oponente ja võitlevad nii oma koha eest ajaloos. Teaduskirjanduses tegelesid Liidu lagunemise temaatikaga lisaks ajaloolastele ka sotsioloogid, etnoloogid, poliitikateadlased jt humanitaaria-sotsiaalia esindajad, kelle visioonid kandusid edasi 21. sajandisse. Siingi etendas oma osa võimu poolt kultiveeritud poliitiline konjunktuur. Jeltsini võimuloleku ajal polnud terav krii- tika Liidu “lagundajate” aadressil ametlikult soositud. Võimulähedastes ja sellega seotud akadeemilistes ringkondades serveeriti Liidu lõppu ebameeldiva parata- matusena, mis tulenes kommunistliku süsteemi kriisist, kuna see ei kannatanud
Näide III – hea, kuigi ühe veaga… • Uurimisprobleem: – IRL identifitseerib ennast kui ühte juhtivat Eesti konservatiivseid väärtusi kandvat parteid. Ometi on erakond sündinud kahe lähedase aga samas erineva partei ühinemisest: rahvuskonservatiivne ja ennast kristlik-demokraatlike vaadetega siduv Isamaaliit ja neokonservatiivsete joontega Res Publica. Ühenderakondade ideoloogia kujunemist on uurinud mitmed poliitikateadlased (Sanders 1996, Smith 1999, Taylor 2008), ometi lähtuvad need analüüsid pigem Lääne-Euroopa kogemusest. Ida-Euroopas, kus parteid on nooremad ja maailmavaateliselt palju raskemini määratletavad (Horowitz 2009), on ühenderakondade ideoloogilisi transformatsioone vähem vaadeldud. IRLi ideoloogiline pale on jätkuvalt küsimusi tekitanud ka Eesti meedias ja sisevastuolude käes vaevlevas erakonnas endaski. • Uurimiseesmärk:
Deskriptiivsed käsitlused püüavad kindlaks teha, kuidas asjade seis tegelikkuses on olnud või parajasti on. Normatiivsete uuringute siht on välja selgitada, kuidas asjad peaksid olema: mis on hea, õige, õiglane, ideaalne, väärikas, moraalselt positiivne. Poliitikat võib uurida nii deskriptiivses kui normatiivses võtmes. Poliitikafilosoofia on normatiivne distsipliin; ta püüab kindlaks teha ideaale, norme, reegleid, etalone. Deskriptiivsete poliitikauuringutega tegelevad poliitikateadlased, aga ka sotsioloogid ja ajaloolased. Deskriptiivse ja normatiivse, fakti ja normi, eristamine on küll oluline ja tugeva seletusjõuga, ent vahetegemine nende vahel reaalsetes uuringukontekstides pole kaugeltki must-valge. (Vt eespool ka Hume´i seadust). Üsna ilmselt kehtib niisugune seoste jada: selle uurimine, kuidas asjad on, aitab seletada, kuidas asjad võivad olla, ning selle uurimine, kuidas asjad võivad olla, on hädavajalik, et hinnata, kuidas nad peaksid olema
ja mis on väärt lahendamist. Sotsiaalteadusi peetakse pre-paradigmaatilisteks, kuna sellega tegelejad ei ole kokku leppinud ühes kõikehõlmavas kontseptsioonide kogumis, teoorias ja tõlgendamise reeglites. Erinevad lähenemisviisid võistlevad selle nimel et saada valitsevaks paradigmaks. 2. Tema sisu trotsib üldistusi - Poliitiline elu liiga keeruline ja laialivalguv ning sõltub liiga paljudest muutuvatest faktoritest, et ta oleks üldiselt võetav ja etteennustatav. 3. "Poliitikateadlased" ei ole objektiivsed - Küsimused, mida võetakse uurimise alla ja see kuidas paljusid asju defineeritakse sõltub analüüsija sotsiaalsest reaalsusest. 4. Tegelik poliitika juhib normatiivsetelt küsimustelt tähelepanu kõrvale - Poliitilise analüüsi mõte on avastada parim võimalikest saavutatavatest variantidest. Teaduslik meetod ei paku lahendusi fundamentaalsetele normatiivsetele küsimustele selle kohta, milliseid
Joonis 6. Rahva usaldus osariikide ja kohaliku võimutasandi suhtes. Allikas: J. M. Jones, 2013 PÕHILISED POLIITILIST OSALUST JA KODANIKEÜHISKONDA ISELOOMUSTAVAD JOONED Ameerika Ühendriikide kultuur väärtustab poliitilist osalust. Hiljutise uuringu (General Social Survey) põhjal on USA-s üle 80% ameeriklastest uhked selle üle, kuidas demokraatia nende riigis toimib. Kuigi eraldavat joont tõmmata on raske, jagavad poliitikateadlased poliitilise osaluse üldjoontes kaheks: tavapärane osalemine (conventional participation) ja tavapäratu osalemine (unconventional participation). Tavapärane osalemine sisaldab paljusid laialt aktsepteeritud viise valitsemise mõjutamiseks - selle alla kuuluvad hääletamine, teiste veenmine, uksekella helistamine petitsiooni jaoks jne. Kontrastina sisaldab tavapäratu osalemine tegevusi, mis on rohkem tähelepanu pälvivad: näiteks protestimine, kodanikuallumatus ja isegi vägivald
annaabi.ee 
