Ajal mil kuningas kukutati, sattus Rooma rahvas jälle ebakindlasse õiguslikku olukorda, elati rohkem tavaõiguse kui kirjutatud seadsute järgi, sest viimase kukutamisega kadusid kuninga poolsed seadused. Kõige pikemalt on uurinud XII tahvli saamisloost ja kümme aastat kestnud eelloost Livius, lisaks samaaegsed ja hilisemad autorid ( Halikarnassosest, Diodoros, Cicero, Tacitus) arvates, oli seaduse väljaandmise põhjuseks pleebsi nurin, et patriitsidest magistraadid ning preestritest seadusetundjad ja kohtunikud tõlgendavad ja rakendavad suulist tavaõigust meelevaldselt. Selle lõpetamiseks valiti kümme üldtunnustatud autoriteediga meest, kes pidid Kreeka riikidelt õigusalast nõu küsima ja riigile seadustega aluse panema. See sai alguse aastal 462 eKr pleebsitribuun C.Terentilius Arsa süüdistustest patriitsidest konsulite aadressil, et need kuritarvitavad oma võimu, eelõkige pleebsi suhtes. Selle
Rooma riigi sees algab võitlus patriitside ja plebsi vahel, mis seab Rooma julgeoleku ohtu. Kodusõjad. Caesar ja Pompeius. Võitlus Antoniuse (Ida; abiellub Cleopatraga) ja Octavianuse (Lääs) vahel lõpeb sisuliselt alles Augustuse võimuletulekuga. Armee on palgavägi. Vabariigi lõpp. Antonius saab lüüa, enesetaap kos Cleopatraga. -30: Octavianus vallutas Egiptuse. Seda aastat on nimetatud vabariigi lõpuks. 5) Patriitside ja pleebsi vastuolu Rooma riigi sees algab võitlus patriitside ja plebsi vahel, mis seab Rooma julgeoleku ohtu. Patriitsid: teatud suurte perekondade liikmed, kes olid ammusest ajast kastiks organiseerunud. Mingil ajal oli ka abielu väljaspool kasti keelatud. Nende perekondade pead moodustasid Senati; see asutati kuningriigi ajal ja elas selle languse üle. Patres’ed olid ümbritsetud oma perekondadest,
peamiselt tööliste, ametiühingute, põllumajanduse, usuliste jt huvigruppidega, kellel poliitilistel läbirääkimistel riigiga on privilegeeritud seisund. Korporatismi võib vaadelda ka kui funktsionaalse esinduse üht vormi. (Rinne, 2013) 8 3 DEMOKRAATIA JA LIBERALISMI VÕITLUS “Demokraatia” on kreeka võõrsõna ja tähendab rahva “valitsemist”. Demos tähistab rahvast, mõnikord ka alamrahvast ehk pleebsi. Kratos viitab jõulisele valitsemisele ja erineb sellega arche-st, mis viitab pigem “juhtivale” või “originaarsele” valitsemisele, nagu näiteks sõnades “monarhia” või “hierarhia”. Demokraatia vastab küsimusele, kes peab valitsema, nimelt “poliitiliselt võrdsete kodanike enamus kas isiklikult või (enamuse) valitud esindajate kaudu”. Sellest tulenevalt on demokraatial kaks põhiprintsiipi: enamuse valitsemine ja poliitiline võrdsus
patriitside vahel. Pleebs saavutas suuri järeleandmisi, neile anti maad ning kirjutati seadused 12 tahvli seadused a-tel 451 450 e. Kr.). Plebeidele anti ka õigus saada pol. ametikohti ja asutati rahvatribuuni amet, kaotati võlaorjus (lex Poetelia Papiria de nexise'ga). Seisustevahelise võitluse lõpetas Hortensiuse seadus 287 e. Kr., millega seaduse jõud anti plebeide komiitsidel vastuvõetud otsustele. Sellest ajast moodustasid patriitsid koos pleebsi ülemkihiga nobiliteedi eesõigustatud seisundi. Välispol. saavutas Rooma naaberhõimude ja rahvaste üle hegemoonia. Hoolimata lüüasaamisest 387 e. Kr. sissetunginud gallide poolt, õnnestus roomlastel a-ks 265 e. Kr. ,pärast lahinguid etruskide, volskide, samniitide, eekvide, latiinide ja Lõuna-Kreeka linnadega (kun. Pyrrhos), allutada endale kogu poolsaar. Tekkis orjanduslik liitriik. 264-133 eKr tõuseb Rooma pärast mitmeid lahinguid Kartaago vastu Vahemere maade suurvõimuks
piiramistorne, millest sõjamehed võisid otse rünnatava kindluse müürile tungida. Sõjaväkke värvati itaallaste kõrval üha enam ka provintside elanikke. Rooma sõjaväe peamine väeüksus oli leegion. See koosnes umbes 5000 mehest, peamiselt raaskerelvastusega jalaväelastest. Kaheteistkümne tahvli seadused: V sajandi keskel e.Kr. saavutasid plebeid võitluses patriitsidega mõningaid tulemusi. Pleebsi survel valiti kümneliikmeline komisjon seaduste kirjapanekuks. Kirjapandud seadused avaldati nn. Kaheteistkümne tahvli seaduste nimetuse all. Kaheteistkümne tahvli seadused andsid tunnistust eraomanduse arenemisest eelkõige maale, karjale, orjadele, õigusest läbi võõra maa karja ajada, vett juhtida või liikuda. Sellel ajal tekkis mõiste piiramatust omandist. Omandi rikkumist karistati karmilt. Näiteks, seda, kes öösel söötis paljaks võõra põllu, ootas surmamõistmine
haridus ja kasvatus Autopsia isiklik kogemus 40. Mille poolest on järgmised antiiksed õigustekstide kogumikud tähtsad omas ajas ning mille tõttu ja millal hilisemas Euroopas? 12. tahvli seadus, Gaiuse Institutsioonid, Justinianuse koodeks. 12 tahvli seadus- vanim Rooma õiguse kirjapanek aastaist451-450 eKr. Kaheteistkümnel elevandiluust (antiikajaloolase Liviuse andmel pronksist) tahvlil Roomas väljapandud seadus, mille koostasid patriitsidest deetsemvirid lihtrahva ehk pleebsi nõudmisel. Tahvlid ei hõlmanud kõiki õiguse alaliike, vaid peamiselt perekonnaelu ja eraõigusega seotud sätteid. Tänaseks järelejäänudseis on taastatud antiikaegsete autorite fragmentaarsete kirjapanekute alustel. Järgnevad põlved pidasid seda kogu avaliku ja eraõiguse allikaks (Liviuse hinnang 1. saj pKr) ja õiglase seaduse lõppeesmärgiks (Tacitus 1.saj pKr). Kaheteistkümne tahvli seadustes käsitletud teemad: I-II tahvel kohtukohustus ja -menetlus;
Puunia sõdadena (3.sõjas hävitasid roomlased Kartaago). 146 eKr liitsid roomlased pärast mitmeid sõdu oma riigiga Makedoonia ja Kreeka. Rooma oli tõusnud tugevaimaks riigiks Vahemere maade seas. Vabariigi languse ajal (133 ekr) algasid kodusõjad, võimsamate riigimeestena tõusid esile Pompeius ja Caesar,seejärel sai caesar ainuvalitsejaks. Octavianus,caesari lapsendatud laps vallutas 30eKr Egiptuse ja ühendas kõik Vahemere maad. Vabariigi lõpp. 5) Patriitside ja pleebsi vastuolu 6 saj ekr 3 saj algus e kr käis võitlus patriitside( täieõiguslikud kodanikud,privilegeeritud ühiskonna osa) ja plebeide (Rooma elanikkond, ei kuulunud patriitside sugukondlikku kogukonda) vahel. Enamasti olid nad naaberasulate ühendamisel ja vabatahtlikult sisserändel tekkinud rahvamass. Plebeid loeti vabadeks, kuid neil puudusid kodanikuõigused: nad ei võtnud osa rahvakoosolekust, ei teeninud sõjaväes, neid ei lastud patriitside usulistele talitustele, isegi
Tiberi suudmest koguti juba muistsest ajast peale soola. Asundite elanikud tegelesid ka põllunduse ja kaubandusega, peale selle aga jõe- ja mererööviga. Hilisemal ajal sulasid need asundid üheks Rooma kogukonnaks. Patriitsid olid kuningateaja senaatorite järeltulijad. PLEBEID ehk pleebsid on lihtkodanikkond, kes ei kuulu patriitside hulka Kaheteistkümne tahvli seadused: V sajandi keskel e.Kr. saavutasid plebeid võitluses patriitsidega mõningaid tulemusi. Pleebsi survel valiti kümneliikmeline komisjon seaduste kirjapanekuks. Kirjapandud seadused avaldati nn. Kaheteistkümne tahvli seaduste nimetuse all 2. Viikingiaeg 800-1050 Viikingiretkede põhjused. Normannid Lääne-Euroopas. Vana-Vene riigi rajamine. Viikingid maadeavastajate ja asustajatena Retkede põhjused- saada röövsaaki,maapuudus. Normannid Lääne-Euroopas- 911. Aastal andis Lääne-Frangi kuningas normanni pealikule Rollole Valitseda alasid Põhja Prantsusmaal
templite korra eest vastutamine. Hiljem nad vastutasid ka Rooma linna viljaga varustamise eest, ehituse eest, avalike mängude kontrollimine ja riigikassa eest vastutamine. Mitte kuruulsed magistraadid jagunesid kahte: kvestor ja rahvatribuun. Kvestor on rahanduseametnik. Esialgu nad nimetati konsulite poolt ja hiljem rahvakoosolekul. Algselt oli korraga ametis kaks kvestorit. Linna kvestorid haldasid sealset riigikassat, provintsi kvestorid provintsi rahaasju. Rahvatribuun oli pleebsi õiguste kaitsmine. Keisririigi ajal rahvatribuuni amet kaotas tähtsuse. Ekstraordinaarseid magistraate nimetati ametisse vaid vajaduse korral. Olulisem erakorraline magistraat on diktaator. Diktaator oli Rooma vabariigi ajal ainus piiramatu võimuga ametiisik. Diktaator nimetati ametisse siis, kui riiki ähvardas mingi suur hädaoht. Senat tegi selleks ettepaneku ja otsuse selle jaoks tegi konsul. Diktaator määrati ametisse maksimaalselt kuueks kuuks. Viimane 6'ks
Härra ülemhertsog on tihti Genti tulles minu tehtud sukki oma kinnastega katsunud.» Puhkes naer ja käteplagin. Pariislased juba mõistavad nalja ja plaksutavad selle peale alati. Lisame juurde, et Coppenole oli ise lihtrahva hulgast pärit ja siinne publik koosnes samuti lihtrahvast. Ühen* dus tema ja nende vahel tekkis silmapilkselt, vahetult, nagu elektrivool. Flaami sukakuduja ninakas käitumine, mis õukondlasi alandas, oli viieteistkümnenda sajandi pleebsi südametes äratanud mingi ebamäärase, alles veel selgumata eneseväärtusetunde. Too sukaku-duja, kes härra kardinali ees nii trotslikult üles astus, oli nendega võrdne ja see oli väga meelt mööda neile vaestele kuraditele, kes pidid tavaliselt ikka austust ja sõnakuulmist osutama Sainte-Genevieve'i abti, selle kardinali sabakandja, foogti seersantide teenri ees! Coppenole tervitas uhkelt eminentsi, kes omalt poolt vastu tervitas seda kõikvõimsat
annaabi.ee 
