Pjotr Tšaikovski (1)

Pjotr Tšaikovski (1840-1893)
Tšaikovski sündis metallurgiatööstuslinnas Votkinskis tehnilise haritlase perekonnas. Kultuurihuvilises kodus musitseeriti palju. 1850-1859 õppis Tšaikovski Peterburi õigusteaduskoolis. Töötades mõnda aega riigiametnikuna, võttis ta vastavatud Vene Muusikaühingu juures klaveritunde. 1865. a lõpetas ta Peterburi konservatooriumis Anton Rubinsteini kompositsiooniklassi. Aastatel 1866-1878 töötas Tšaikovski harmooniaõppejõuna Moskva konservatooriumis ning koostas ka mitu teooriaõpikut. Moskva konservatoorium kannabki praegu Tšaikovski nime. 1868. aastal tutvus ja sõbrunes helilooja Võimsa Rühma liikmete, eriti Balakireviga . Sel perioodil hakkas Tšaikovski esinema ka ajakirjanduses muusikakriitikuna. Tema Moskva perioodi looming oli avatud ja emotsionaalne, mõningates teostes avaldus tema imetlus 18. sajandi muusika , eriti Mozarti loomingu vastu.
1877. aasta tõi kaasa kriisi isiklikus elus. Tšaikovski oli homoseksuaalne, kuid tahtmata perekonnale probleeme põhjustada ta siiski abiellus. See abielu osutus tõeliseks katastroofiks ning pikaleveninud lahutusprotsess tekitas ebameeldivusi mitmeks aastaks. Majanduslikust ning loomingulisest kriisist tõi helilooja välja 13 aastat kestnud kirjavahetus Vene päritolu metseeni Nadežda von Meckiga, kellega ta tegelikult kunagi ei kohtunud. Järgnenud aastatel reisis Tšaikovski palju, astus Euroopas tihti üles dirigendina (autorikontserdid Berliinis, Pariisis, Londonis), pikemalt viibis ta Itaalias ja Šveitsis. Isiklik tutvus sidus teda Brahmsi, Griegi ja Saint-Saensiga. Tšaikovskile omistati Cambridge'i ülikooli audoktori tiitel .
1885. aastast elas helilooja Moskva külje all Kiinis. 1890. aastal katkes Tšaikovsi ja von Mecki kirjavahetus, mida helilooja raskelt üle elas. Järjest süvenev üksindus ja lootusetusetunne peegeldusid teravalt tema viimaste aastate loomingus. Helilooja suri 9 päeva pärast 6., «Pateetilise sümfoonia" esiettekannet, mida ta ise dirigeeris.
LOOMING
Tšaikovski oli Vene klassikalise sümfoonia rajaja ning Vene muusika nn psühholoogilise suuna peaesindaja.
Kasutades meisterlikult suure orkestri võimalusi, väljendas ta äärmise avatusega isiklikke hingelisi läbielamisi - õnnepüüdlusi, kaotusvalu, unelmaid, meeleheidet. Kõigest kumab läbi soov rebida end kõrgemale ratsionaalse maise elu vintsutustest. Tšaikovski on kirjutanud, et kogu tema elu kulus möödunu kahetsemisele, tu-levikulootustele ning rahulolematusele olevikuga. See murelik hoiak peegeldub kogu tema loomingus, kasvades elu lõpupoole traagikaks.
Tšaikovski tähtsamate teoste hulgas on 6 sümfooniat, avamäng- fantaasia „Romeo ja Julia ", sümfoonilised fantaasiad „Torm", „ Francesca da Rimini", „ltaa-lia capriccio", 10 ooperit ( Jevgeni Onegin ", „ Padaemand ", Jolanthe" jt), 3 balletti („Luikede järv", „ Uinuv kaunitar", «Pähklipureja"), viiulikontsert, 3 klaverikontserti, üle 100 klaveriteose (tsüklid « Aastaajad ", «Lastealbum")