Pisut head leidub igas inimeses (0)

Pisut head leidub igas inimeses
Headust defineeritakse kui midagi, mis on kõlbeliselt heakskiidetav. Headus on väga suhteline mõiste, kuna seda võib iga inimene erinevalt tõlgendada. Headus on miski, mis esineb igal inimesel, kuid headuse märkamine teise inimese poolt on palju keerulisem.
Ükski inimene pole sündinud siia ilma, et olla halb, kuid sellegi poolest ei pruugi headus inimeses püsida. Headus võib kaduda aastate jooksul, mil võib olla kokkupuudet mõne halvema isiksusega. Suurimaks mõjuallikaks inimesele on keskkond, kus ta on üles kasvanud. Tahes- tahtmata hakkab inimesele miski külge, muidugi võib külge hakata ka hea omadus, kuid üldjuhul nii siiski ei juhtu. Noorele avaldavad kõige suuremat mõju sõbrad. Nähes sõprade käitumist ning iseloomu jääb seegi suure tõenäosusega külge .Ma ei saa väita, et ainus mis külge jääb on hea, kuna sõbrad on üldiselt need, kes julgevad teha igasuguseid lollusi ja sellega minnakse kaasa sõpruse tõttu.
Minu arvates pole keegi täiesti halb inimene. Iga inimene on omamoodi hea, seda võib keeruline olla märgata, kuna mõned inimesed on kinnisemad. Arvan ka, et teistel inimestel ei tohiks olla õigust otsustada selle üle, kas keegi on enda iseloomult ning käitumiselt halb. Muidugi ei pruugi inimeses olla vaid headust, võib olla ka halba. Inimene võib tunduda heana, kuid see võib olla manipulatsioon, et midagi kurja teha.
Kindlasti leidub ka inimesi, kes on üdini halvad neid ümbritsevate inimeste vastu. Samas ma ei usu, et nad on sündides juba endale sellise iseloomu saanud. Pigem ongi seda kujundanud ümbritsev keskkond: kodu, vanemad, sõbrad, kool ning üleüldse ühiskond. Keskkond juhib halvale teele ning vanemas eas on halba käitumist raske muuta. Juhul kui vanemad jätavad lapse tähelepanuta, sõbrad viivad noore halvale teele ning kodutunnet ja tõelist sõprust lapsel kunagi ei tekkinud, siis on väike tõenäosus, et sellisest keskkonnast on sirgunud teistega arvestav täisväärtuslik ühiskonna liige. Ning inimene ei ole selles kuidagi ise süüdi. Muidugi on võimalus, et sellises keskkonnas kasvanud inimene kujundab oma elu selliselt , et ei tema ega ta lapsed ei peaks tulevikus sellist elu elama. Ilmselt on olemas ka loomu poolest väga halbu inimesi, kuid sel juhul võib tegemist olla mingisuguse haigusega. Psüühilise haigusega inimesed on need, kes naudivad teistele halba tegemist. Nende jaoks võib see hästi mõjuda, kuid pikemas perspektiivis võib kõik muutuda.
Kogu jutu lõpetuseks usun ma, et igas inimeses leidub siiski tükike head. Headel inimestel paistab see koheselt välja, pealtnäha halvad inimesed aga ei pruugi oma headust kuidagi välja näidata. Ümbritsevatel inimestel on keeruline panna tähele ning arvestada inimese headusega.