Sellest oleks pidanud tulema ilus lend. Tundsin kuidas õrn kihelus täitis rinda, kui langesin oma uhket langemist ja valmistusin juba maanduma, kuid olin teinud valearvestuse, sest kask oli vanem kui ma arvasin ega paendunud nii palju kui lootsin. Seal ma nüüd siis kõlkusin maa ja taeva vahel ning ei teadnud, mida teha.Alla hüpata ei julgenud, sest olin küllalt kõrgel ja liiga kaugel et koduseid appi hüüda. Korraga nägin sõpra mõõda teed rattaga sõitmas, nüüd pistsin pasuna hüüddma nii palju kui sealt tuli. Õnneks ta kuulis ja tuli vaatama mis toimub. Sõber mõistis kohe mida teha ja hakkas puutüve mõõda üles ronima. Jõudnud minuni andis kask järele ja me maandusime mõlemad õnnelikult maapinnale. Tänasin sõpra Einot. Järgmisel talvel raius isa kasesalu maha ja sellega lõppesid ka minu õhulennud. Aga veel praegugi tunnen end maa ja taeva vahel olevat mõnes olukorras.
Siis Läks Karl minema komistades trepi astmetel ja tekitades inimestes pahameelt.Ohkasin raskelt, nähes, kuidas ta peatub järgmise inimese ees, kes on Ahti.Ahti on kutt, kes toob meile alati narkotsi, iga kell .Me kõik kardame teda, kes rohkem, kes vähem .Karl arvatavasti ei saa enam mitte midagi aru! Töllerdab ringi, peas tembeldamas vaid üks soov: saada kätte järgmine annus, mis hoiab natukene aega eemal valu. Märkasin kapi peal väikest valget tableti pistsin selle ilma kõhklemata oma tasku ning haarasin ühest suvalisest pakist suitsu ja marssisin toast välja. Tõmbasin jope luku kurguni kinni, mähkisin salli ümber huulte ja sammusin uksest välja.Hetkega jahutas kevadine külm õhk mu maha.Silmapiiril paistis Ahti ja tema juures üpriski noored poisid nende vanuseks võis pakkuda kolmteist. Ma märkasin silmanurgast kuidas Ahti surus poistele kotikesed kätte ning vastutasuks said kopsaka rahasumma.Edasist ma näha ei soovinud.
koju? Ei, ma ei pööra ringi, sest meri ongi minu kodu. Vaatan kaugustesse ning vajun mõttesse. Mõtisklen pikalt oma elu üle ning kõige selle üle, mis on minu jaoks tähtis olnud. Miski, mida kogu hingest armastan ei ole tähtsam kui see kõik siin meri. Endale märkamatult olen seljast visanud vana päikese käes kõvasti pleekinud vesti, mida ei ole kunagi enne raatsinud seljast võtta. Panin selle ilusti kokku ning asetasin paadi ahtris asuvasse kirstu. Lukustasin selle. Pistsin käe taskusse ning vajusin mõttesse. Mu pilk oli suunatud kaugustesse. Võtsin taskust kuldse ankruga kaelaehte, mille sain enda isalt seitsekümmend aastat tagasi. Panin selle kee kaela. Endale ehmatuseks haarasin uskumatu kiirusega alati paadis lebava päevi näinud kirve ning virutasin endale üdini armsaks saanud paadile saatusliku augu. Viskasin pikali. Tundsin, kuidas paat vaikselt täitus. Vesi paitas mu pead, just kui oleks seda teinud minu
mölluks. Ma tõstsin oma mõõga ülesse ja siis hea jõuga virutasin pikki kaela talle ning nii lõppes taas ühe naise elu. Pea kukkus maha ja oligi kõik. Nüütsks pole mul enam nii raske tappa. Algul tundus võõras, aga nüüd on see töö nagu iga teine. Edasi suundusin ma tänavaid üle vaatama kuna ma pidin hoolitsema ka tänaval olevate surnud loomade ees. Täna ei leidnud ma sealt midagi erilist. Mingi koera laip oli, aga see veel ei lehanud. Ma pistsin ta kotti ja toimetasin linnast välja. Siis pöördusin ma kõrtsi kus mekkida natuke keelemärjukest. Nii siis ma läksin kõrtsi kus oli mulle eraldi laud kus teised ei istunud, sest sellega oli seotud ebausk. Minuga ei tohtinud eriti keegi suhelda. Mul oli selline eraku elu. Mulle see üsna meeldis ja olen oma eluga rahul. Kõrtsis asi aetud pöördusin ma sepa poole kuna oli vaja üht mõõka välja vahetada. Sinna jõudes ma andsin oma tellimuse sisse ja ta
aparatuurist distantsi. Arstilt saime ka diplomid. Õhtuks kolisime vagunelamuga võtteplatsile , kus ka ööbisime. Mina ei suutnud kuidagi uinuda , hobused galoppisid lagendikul ja hüäänid huilgasid metsa all. Äkitselt ilmus meie seinale koletult suur figuur. Esmalt arvasin , et mul on tänasest treeningust hallutsinatsioonid , kargasin kusetilt püsti , haarasin nurgast golfikepi ja asusin uurima milles asi. Avasin ukse ja pistsin kisama , naabervagunist tuli massöör ja kurjustas minuga , et mis ma sõge egoist siin karjun keset ööd ja teistel magada ei lase. Üritasin selgitada talle oma kisa põhjust , tema oli aga tige ja ei tahtnud mind kuulata , vaid ütles mulle , et eelmine öö oli analoogiline juhtum ja et ega siin võtteplatsil mingit ateljeed ei ole kus eksponaate hoida ja need lihtsalt oli lükatud vagunite vahele ja neid ta läbi akna näinud oligi. Läksin vabandades tuppa tagasi
Mees väljus hotellist ja oli ümber piiratud. Ta jooksis kiiresti edasi, aga ta ei pääsenud oma vaenlaste käest. Tal hakkas hirm ja ta ei teadnud enam, kuhu minna. Siis tormas ta panka. Gustav ja professor järgnesid talle. Mees tahtis raha lahti vahetada. Professor hõikas valjusti: "See raha on varastatud! Ta varastas selle raha minu sõbralt ja tahab nüüd seda vahetada, et jälgi kustutada!" Uksest tormas sisse Emil. Emil tõestab, et raha on tema " Ma pistsin rongis raha nööpnõelaga kuuevoodri külge. Rahatähtedel peavad olema nõela augud!" Poistel oli õigus. Järsku tormas varas minema, lükates poisse eemale. Poisid ei lasknud teda lahti. Kohale jõudis ka kordnik. Emil külastab politseijaoskonda. Ta peab kõigest rääkima, siis veel ka ajalehele, mehele, kes ostis talle pileti trammis. Emil koos poistega oli kinni püüdnud raudteevarga. Pärast neid seiklusi saabub Emil vanaema juurde.
Ta oli mu lemmik. Kuid mu iseloom muutus pahuramaks, sest hakkasin liiga palju alkoholi tarbima. Lõpuks kasutasin naise kallal vägivalda. Loomade vastu olin julm. Isegi Pluto sai tunda mu halva tuju tagajärgi. Ühel õhtul kui ma purjus peaga koju tulin, märkasin, et kass hoiab minust eemale. Haarasin ta kätte, kuid ta kriimustas hammastega mu kätt. Mind valdas meeletu raev. Võtsin taskust sulenoa, haarasin loomal kõrist kinni ja pistsin talt kõhklemata ühe silma välja. Vahepeal kass aegamisi toibus. Ta põgenes alati minu lähenedes. Ühel hommikul libistasin talle külmavereliselt silmuse kaela ja poosin ta ühe puuoksa külge. Selle päeva ööl läks põlema mu maja. Suure vaevaga pääsesin koos oma naise ja ühe teenijaga. Tulekahjule järgnenud päeval käisin maja varemetel. Mind haaras hirm, kui ma nägin vaheseinal hiiglaslikku ülespoodud kassi kuju. Mitu kuud ei saanud ma lahti kassiviirastusest
..............................lk. 6 6. Kaugus ja liikumine................................................lk. 7 Kasutatud materjalid...................................................lk. Sissejuhatus Soojal suveõhtul taevasse vaadates võib sealt näha tuhandeid väikesi tulukesi- tähti. Olen juba väiksest peale huvi tundnud, kuidas tähed tekivad ning mida nad oma olemuselt kujutavad. Nüüd on siis hea võimalus seda lähemalt uurida. Pistsin nina mitmetesse universumi ja tähtedega seotud raamatusse ning püüdsin sealt vajalikku informatsiooni leida. Lisaks raamatute abile kasutasin ka interneti abi. Nüüd aga tähtede juurde. Kas tähed ei paista mitte selleks, et igaüks leiaks ühel päeval enda oma A
Üks nö ristijatest peremeestest (edaspidi lihtsuse mõttes lihtsalt peremees) tuli ligi ning mäkerdas hambaharja pruuni ollusega kokku. Nagu te juba järeldada võisite, pidime me kõik koos rõõmsalt hambaid pesema. Kuna vaid vähestel oli meeles hambahari kooli kaasa võtta, oli siis kamba peale vaid kaks harja. Jumal tänatud, et ma olin esimeste seas, kes pidid siiski oma hambaharjaga kihvasid nühkima. Mäletan, et kui pistsin harja suhu, tundsin vastikut maitset. Selle pruuni olluse komponentideks olid siis: kakao, sool, suhkur, vesi ning sinep. Suud sai loputada sooda veega, kus on vist soodat rohkem kui vett. Sellel päeval ei juhtunudki midagi ,,rõvedat"-toimus vaid oksjon, munade loopimine ja oligi päev läbi. Päeva möödus, küsisime teineteiselt ,,Mis siis homme juhtub, elame me selle ikka üle??" Järgmisel päeval pidime jälle jalad kilekottide sisse mässima ning koolikotid
Ühel õhtul purjus peaga linnas hulkumast koju tulnud, tundus mulle, et kass püüab must eemale hoida. Haarasin ta kinni; ehmunud mu ägedusest, kriimustas ta hammastega mu kätt. Otsekohe valdas mind meeletu raev. Ma ei tundnud iseennast enam ära. Näis, nagu oleks mu tõeline hing jalamaid kehast põgenenud; ning mingi džinnist turgutatud ülikuratlik õelus pani iga mu ihuliikme võbisema. Võtsin vestitaskust sulenoa, avasin selle, haarasin vaesel loomal kõrist kinni ja pistsin tal kõhklematult ühe silma välja! Punastan, põlen, värisen häbist, kui ma seda vastikut jõledust kirja panen. Kui aru koos hommikuga tagasi tuli – kui olin öise prassimisuima välja maganud –, valdas mind toimepandud kuriteo pärast pooleldi jälestus-, pooleldi kahetsustunne; aga see oli parimal juhul mingi nõrk ja ebakindel tunne, millest hing jäi puutumata. Sukeldusin taas prassinguisse ja uputasin peagi veinis igasuguse mälestuse sellest teost. Vahepeal kass aegamisi toibus
Kuulsin köögis mingit kolinat. Teadsin, et ema ega isa see polnud, kuna ukse häält ei kuulnud. Koer läks järsku kööki ja järsku tuli jooksuga tagasi saba jalge vahel. Läksin kööki vaatama, kuskil polnud kedagi. Pärast oli vastik üksi pimedas toas magada. (Maarit, 12.aastane) 9. Hiljuti nägin unes, et mööda kööki jookseb ligi poolemeetrine rott ringi. Hakkasin teda taga ajama, aga see kavalpea hüppas pesumasinasse, mis oli parajasti lahti. Pistsin siis käe pesumasinasse sisse, aga tema võttis oma suurte kihvadega mu käest kinni ja rebis suhteliselt valusalt. Suure ehmatuse peale ärkasin üles, käe peal oli 2 kõrvuti asetsevat torkejälge ja valutas ikka edasi. Kodus olin üksi, mingeid teravaid asju ka läheduses polnud. (Sirje, 24.aastane) 10. Neiu poissõbraga juhtus autoavarii, kus poiss sai kõvasti kannatada ja vajus kooma. Tüdruk käis pea iga päev noormehe juures istumas ja lootmas, et ohver avaks silmad,
kuulnud. Ta ei mäletanud, et talle oleks kunagi öeldud kahte viimast sõna. Uks avati kiiresti ja ta astus sisse. Talle pakuti istet, kuna vanamees ja tema kaks pikka poega kähku riietusid. «Nüüd, mu poiss, ma loodan, et oled tublisti näljane, sest hommikusöök on valmis, niipea kui päike tõuseb, ja veel särtsuvalt tuline -- võid selles kindel olla. Me poistega lootsime, et sa öösel tagasi tuled ja siia jääd.» 173 «Mu! oli kole hirm ja ma jookski ara,» vastas Huck. «Ma pistsin plagama, kui püstolid paukusid, ja jooksin kolm miili ühtejärge. Tulin nüüd siia, et kõigest lähemalt kuulda, ja ma tulin sellepärast enne päevavalgust, et ma ei taha nende saatanatega kokku sattuda, isegi kui nad surnud oleksid.» «Vaene poiss, sa näed tõesti välja, nagu olejas sul raske öö seljataga, kuid siin on säng sinu jaoks pärast seda, kui sa söönud oled. Ei, nad ei ole surnud, poisu, meil on päris kahju sellest. Me
klassiruumi kõrval asuvas kabinetis. Ma varjasin end natuke eemal koridoris. Kui ta parasjagu ei vaadanud, hiilisin ma sisse, võtsin endale kuuluva tagasi, pistsin selle oma koolivormi kampsuni „Ma ei mõelnud kunagi, et minust võiks saada õpetaja“ alla ja teel esimesse tundi panin selle salaja teadetetahvlile tagasi. Pisut hiljem samal hommi- kupoolikul vaatasid 4. klassi õpilased ülakorruse suures klassiruumis filmi. See oli mustvalge
Mina vabisesin kui haavaleht ega julgenud hulgal ajal pead torre alt välja pista. Kui viimaks ometi tõrre äärt tõstsin, oli öö käes ja kõik kära vaikinud. Siis hakkasin kõigest jõust Tallinna poole sibama, jooksin kaks ööd läbi, päeval hoidsin ennast metsades ja rabades varjul. Ma oleksin kas või põlevasse ahju pugenud, et neid koledaid piigimehi mitte näha, aga ometi juhtusin neid veel korra nägema, kui nad parajasti küla põletasid ja külarahvast tapsid. Ma pistsin nagu jänes koerte eest punuma ega vaadanud enne tagasi, kui väsimuse pärast ninaga mudalompi kukkusin.» Vapra mehe halenaljakas, luksumisega segatud ja veidrate kehaliigutustega soolatud reisijutus-tus kiskus vanemate murelikud näod vägisi naerule. Esimene ehmatus kadus, uus julgus tuli lootusega ühes. «Sa ei öelnud ikka veel, kui kaugel rüütleid praegu arvad olevat,» tähendas peavanem. «Kui ma neid eile viimast korda nägin, olid 104
eest, mis mind kõikide hädaohtude eest kaitses, millesse üksi oleksin võinud sattuda. On saabunud hetk, et te täidaksite oma; lubaduse: mina olen nüüd kohal.» «Kas tagasi tulles ei ole teil enam midagi karta?» «Ainult vargaid.» «Kas see on siis nii tühine asi?» «Mis oleks neil minult võtta? Mul ei ole pennigi kaasas.» «Te unustate tolle ilusa brodeeritud ja vapiga kaunistatud taskurätiku.» «Missuguse?» «Selle, mille teie jalge eest leidsin ja teile taskusse tagasi pistsin.» «Vaikige, vaikige, õnnetu!» hüüdis noor naine. «Kas tahate mind hukatusse saata?» «Näete nüüd, te pole veel kaugeltki väljaspool hädaohtu, sest üksainus sõna paneb teid värisema ja te tunnis- 127 tate ka ise, et kui keegi seda sõna juhtuks kuulma, siis olete kadunud. Oo, proua!» hüüdis d'Artagnan ja haaras ta käe, vaadates teda kirgliku pilguga. «Olge suuremeelseni, usaldage mind. Kas te tõesti pole mu silmist veel lugenud, et mu poolehoid ja kiindumus kuuluvad teile
Temal ja sellel tädil siin pole ju minu tarvis põrmugi aega, neil on ju nende poisid ja poiste supp. Nagu ikka! Nad ütlevad: nüüd oled isegi vana küll, et iseenda eest hoolitseda. Aga seda nad ainult ütlevad, sest tõepoolest peavad nad mind titaks. Ütlevad ja nõnda on nad vastutusest lahti. Aga kui poisid laiali sõidavad, siis võtavad nad mu muidugi käsile, sest siis leidub neil ka minu jaoks aega -- pakivad mu sisse ja viivad mu sinna tagasi, kust ma omapead plehku pistsin. Aga olgu! Hea seegi, kui nad nõndagi must pisut välja teevad. Kui te teaksite, kui üksinda ma olen! See on mõnikord otse hirmus! Vahel oleks mul nagu mõnest vanast mööblitükist, seinast, toa- või uulitsanurgastki rohkem kui inimestest. Aga seda ütlen ma ainult teile, pidage seda meeles. Olete teie ka midagi selletaolist tunnud? Olete?" ,,Kui teie seda nõnda räägite, siis näib, nagu oleksin," vastas Indrek. ,,Mina ka, kui igatsen koju,
annaabi.ee 
