Tavaliselt sünnib tal pärast 35-44 päeva tiinust 1-3 poega. Poegi imetab emasloom reeglina kuu aega. Enne kui pojad võõrutab, toob ta neile lihatükikesi, et pojad täiskasvanute toiduga harjuks. Ema hakka- vad pojad jahiretkedel saatma kahe kuu vanustena. Nad õpivad emalt jahipidamis-nippe ja muutuvad kiiresti täiesti iseseisvateks. Kui pikk on zorillade eluiga looduses, pole teada. Vangistuses elavad nad kuni 5 aastat. Zorilla on ökosüsteemis oluline putukate ja pisiimetajate arvukuse piiraja. Zorilla liigub harilikult aeglaselt, lootes oma karvastiku värvusele, mis hoiatab vaenlasi tema ohtliku ,,keemiarelva" eest. Kui zorillat üllatab ootamatult mõni temast palju tugevam loom teeskleb ta sageli surnut. Väljapääsmatus olukorras ajab ta seljakarvad turri ja pöörab ründaja poole oma tagakeha. Kui ähvardusest ei piisa, tõstab ta saba üles ja pritsib vaenlase silma haisvat vedelikku, mille pimestav toime annab zorillale võimaluse plehku panna. On
Peamine eesmärk on saada võrdlusandmeid erinevate koosluste kahepaiksetest ning erinevate Eesti piirkondade kahepaiksete seisundist. Kaitseala huvides on saada teavet kahepaiksete üldisest seisundist. Juttselg-kärnkonna e. kõre seire on siiani toimunud Kumari saarel ja on osa riiklikust keskkonnaseire kahepaiksete seirest. Kõre seirealadeks tuleb võtta ka taasasustamisalad, eeskätt Saastna, kuhu taasasustamist alustati juba 2000. aastal. 5.Imetajad Pisiimetajate (putuktoidulised, närilised) seiret on tehtud aastatel 1994 -1999. Seire andis ülevaate kaitseala pisiimetajate liigilisest kooseisust ja liikide esinemisest erinevates biotoopides, nagu 5 niidud, metsad, puisniidud, põllud ja elamud. Nahkhiirte seire toimub riikliku keskkonnaseire programmi raames 1993. aastast alates nii suvise kui talvise loendusena. Peale selle uuritakse haruldase liigi - tiigilendlase arvukust
jooksiklasi, kiletiivalisi ja tirtslasi. Menüüd rikastasid konnad, sisalikud ja hiired. Teraviljadele andsid lisamaitset kibuvitsamarjad, sõstrad ja umbrohuseemned. Sügisel (1. septembrist 30. novembrini; 10 magu) väheneb loomsete osiste osakaal tunduvalt. Valdavaks saab teravili, põhiliselt nisu. On söödud ka pihlaka- ja leedrimarju ning mitmesuguseid puuvilju, samuti inimtoidu jäätmeid. Talvelgi (1. detsembrist 31. märtsini; 26 magu) on kalade, lindude ja pisiimetajate (hiired, karihiired) jäänuseid rohkesti. Üheteistkümnes maos leidunud suuremad luu- ja lihatükid näitavad raibetel või solgiaukudel toitumist. Loomset toitu on kogutoidus peaaegu kaks korda rohkem kui sügisel. Nimetamist väärib mardikate hulga suurenemine. Kas haraka silm on terasemaks muutunud? Teraviljade järjestuses on esikohal ikka nisu, järgnevad kaer, oder, rukis, aga nende hulk on sügisega võrreldes tunduvalt vähenenud. Hernes, tatar, kartul, pihlaka- ja karusmarjad
tiirlevale lennule. Suurbritannias on tekkinud pääsusaba uus alamliik, keda esineb ainult mõnes väikeses soises piirkondades. Tema esinemise põhjus pole päris selga. Algupäraselt eelistas see pääsusaba stepialade kuva ning päikesepaistelist kliimat. Eestis võib pääsusaba varase kevade korral ringi lendamas näha juba maikuus. 2.4. Enesekaitse Pääsusaba on kogu oma arengutsükli jooksul päris mitmete ämblikulaadsete, lindude ja putuktoiduliste pisiimetajate toiduks, ent kõige ohtlikumad on talle nuku- ja äsjakoorunud rööviku staadium. Üks pääsusaba kaitsetaktikatest on maskeerumine. Seda rakendab noor röövik, kelle musta-valgekirju värvus ning kuju meenutavad linnusõnnikut. Sel ajal võtab ta taimedelt, millest ta toitub, vastu kaitseaineid ja kolmanda kestamise järel muutub tema värvus erksamaks hoiatusvärvuseks. Rööviku rohelise-punasekirjud triibud ja oranzid täpid hoiatavad vaenlast, et röövik on halva maitsega
Enamik rööviku keharakkudest on täis toitaineid, millest peab moonde ajaks piisama. Valmik tekib vähesest arvust rakualgetest, mis paljunevad, kasvavad ja moonduvad. Kahe nädala möödudes koorub nukust valmik. Kookoni pind praguneb ülapoolelt ning sellest väljub valmik. Liblikas peab end veel kuivatama ja jõudu koguma, enne kui partnerit otsima lendab. Enesekaitse Pääsusaba on kogu oma arengutsükli jooksul päris mitmete ämblikulaadsete, lindude ja putuktoiduliste pisiimetajate toiduks, ent kõige ohtlikumad on talle nuku- ja äsjakoorunud rööviku staadium. Üks pääsusaba kaitsetaktikatest on maskeerumine. Seda rakendab noor röövik, kelle musta-valgekirju värvus ning kuju meenutavad linnusõnnikut. Sel ajal võtab ta taimedelt, millest ta toitub, vastu kaitseaineid ja kolmanda kestamise järel muutub tema värvus erksamaks hoiatusvärvuseks. Rööviku rohelise-punasekirjud triibud ja oranzid täpid hoiatavad vaenlast, et röövik on halva maitsega
elustikku tülitajate eest (11.). Villpea vahtlane konn sookurg (13.) Tarnad karihiir rebane Kanarbik rohutirts leethiir nastik rabapistrik 7 (14.) 20. sajandil on rabapistrike arvukus drastiliselt vähenenud, paljude pisiimetajate ja väiksemate lindude arvukus tõusis selle järel järsult. Mõne aja pärast võtsid rabapistrike rolli üle teised kiskjad (kullilised, rebased, hundid jne.), kes hakkasid toitu varuma suurematelt aladelt (1.). Rabapistrik (Falco pereginus) Rabapistrik on varesest veidi suurem kontrastse sulestikuga röövlind. Pistriku kurgualune on valkjas, kõht, jalgade ülaosa ning saba alumine pool on triibulised. Taustavärvuseks on seal valge,
Tallinn, 2000] (lk. 237) Uudo Timm (sünd. 20. märts 1959) ...zooloog (terioloog) ja looduskaitsja. Lõpetas 182 bioloogina TRÜ. Aastatel 1982- 1993 töötas Tallinna Loomaaias osakonnajuhatajana. 1993-97 oli Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonnas liigikaitse peaspetsialist, aastast 1997 Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse Looduskaitsebüroo juhataja. Ta on osalenud Eesti Looduskaitse õigusaktide ettevalmistamises. Uurimisvaldkond: pisiimetajate ökoloogia, levik ja kaitse. Propageerinud looduse uurimist ning kaitset, viinud läbi looduskoolitust, olnud Sisekaitseakadeemias rektor. Timm on avaldanud Eesti erinevate piirkondade loomastiku kohta ülevaateartikleid. Ta on 1980. aastal loodud Eesti Terioloogia Seltsi asutajaliige, olnud ka seltsi esimees. [EE 14. Eesti elulood. Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 2000] (lk. 534) Tarmo Timm (sünd. 4. aprill 1936) ...Eesti zooloog ja hüdrobioloog
AM puhul ei arene juure pinnal erinevalt ektomükoriisast seenehüüfistikku ning juurekarvad säilivad. Seega väliselt koloniseeritud taimejuur koloniseerimata juuurest ei erine. Mullas moodustab seen taimejuure lähedal üksikutest hüüfidest koosneva võrgustiku Eosed -püsiva paksu kestaga -tuhanded tuumad -pikka aega püsivad -võivad levida tuule ja vee abil -võivad säilitada eluvõime peale selgrootute, lindude või pisiimetajate seedetrakti läbimist Ektomükoriisa; Seen moodustab juure ümber tihedalt põiminud hüüfide kihi –mantli, millest lähtuvad hüüfidmulda. Juurerakkude vahele tungivad hüüfid moodustavad keeruka võrgustiku –Hartigi võrgustiku. Üldjuhul ei sisene hüüfid taimerakku. Seened: kand-ja kottseenederinevad rühmad. Peremeestaimed: paljas-ja katteseemnetaimed Osaleb üle 6000 seeneliigi
põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae).Lisaks mardikalised (siklased, naksurlased) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju. Laelatu puisniidul on leitud kahepaiksetest ja roomajatest: rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (R. temporaria), h. kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik (Natrix natrix), arusisalik (Lacerta vivipara), rästik (Vipera berus), vaskuss (Anguis fragilis). Pisiimetajate kohta on tehtud uuring samuti Laelatul. Sealt on leitud leethiiri (Clethrionomys glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997) Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub
Neil on 8 jalga. Eesti faunas putukate järel liigiliselt kõige mitmekesisem rühm. Pärislestalised: Närilestalised söövad oma haukamistüüpi suistega tahket toitu, imilestaliste suised on muundunud pistmissuisteks. Nad saavad läbi torgata loomade ja taimede kehakatetest ja imeda vedelat kehamahla. Nugilestalised elavad tihti putukate ja selgroogsete loomade kehal, olles parasiidid. Vabaltelavad nugilestalised elavad kõdus ja on enamasti rööveluviisiga. Paljud nugilestalised elavad pisiimetajate ja lindude pesades. Nad toituvad pesapoegade verest. Verd imevad ka puugid, kes on maismaaselgroogsete parasiidid. Vagellestad ehk nääpsulestad parasiteerivad peamiselt imetajatest peremehe karvafolliikulites ja rasunäärmetes, võivad põhjustada täiendavaid põletikke ja karvade (juuste) väljalangemist alanenud immuunsusega isendeil. Tolmulestad söövad inimese nahalt eraldunud kettusid, mis on hallitusseente poolt lestadele seeditavaks muudetud.
annaabi.ee 
