Tartu kaitsjad üritasid torni süüdata linnusest allaveeretatud põlevate ratastega, aga viljandlased 1211. aastal talvel leegitsevate regedega. Torni esisein ja sageli ka mõlemad küljed kaeti tavaliselt lattide ning märgade loomanahkadega, et linnuse kaitsjad ei saaks seda põlema süüdata ega torni ronijate pihta nooli lasta. Rajatise liigutamiseks kasutati ümaraid palke, mille peal teda linnusele järjest lähemale nihutati. Piiramistorni funktsiooniks oli nii antiikajal kui ka keskaegses LääneEuroopas tema ülaosas paikneva allalastava puusilla kaudu linnuse müürile tungimine. Ent Eesti muinaslinnustel polnud püstloodseid kivimüüre ja nende kaitseehituste aluseks oleva mäe nõlvade kalle oli suhteliselt väike. Linnuse jalamile lükatud 1520 m kõrguse piiramistorni otsast oli aga
Lisaks kaeti torn väljapoolt märgade loomanahkadega, et vastane seda põlema ei süütaks ja et kaitsta tornis viibijaid noolte eest. Torni liigse raskuse vältimiseks oli see ju ehitatud metsakuivast puust. Sel eesmärgil välditi ka vahekorruseid ja treppe ning torni roniti tagumise kaldredeli abil. Torni liigutamiseks kasutati selle alla pandud ümaraid palke, mille peal seda linnusele vintside ja inimjõu abil järjest lähemale nihutati. Rajati kuni 20 meetri kõrguseid torne. Piiramistorni müürini nihutamine nõudis küllaltki tasast pinnast ja sageli ka müüri ees paikneva vallikraavi täitmist. Kuna torni rajamine oli töömahukas, siis rajati neid vaid suuremate piiramiste ajal. Piiramistorni funktsiooniks oli torni ülaosas paikneva ja liigutatava puusilla kaudu piiratava linnuse müürile tungimine. Torni kasutati ka vibu- ja ammuküttide laskeplatvormina, kes ägeda laskmise abil linnuse kaitsjad vastava koha (värava) kaitselt eemale tõrjuda, et
Sõda muutus järjest ägedamaks. 1211. aasta kevadtalvel oli sakslaste suurimaks ürituseks Viljandi linnuse vallutamine. Esmalt rüüstati ümbruskonda, rööviti toidumoona, tapeti ja vangistati küladesse jäänud inimesi. Osa vange toodi linnuse juurde, kus na kaitsjate hirmiks tapeti ja nende surnukehad vallikraavi heideti. Esimeses kokkupõrkes linnuse värava juures õnnestus kaitsjatel sakslased kaotusrohkelt tagasi lüüa ja saada saagiks vaenlase sõjavarustust. Sakslased ehitasid piiramistorni kust visati odasid ja lasti ambudega kaitsjate pihta. Vaenlased kasutasid siin esmakordselt Eestis kiviheitemasinat. Lõpuks õnnestus sakslastel üks kindlustussein lõhkuda, aga selle taga oli viljandlastel veel teinegi. Suutmata viie päevaga linnust vallutada, alustasid sakslased kuuendal päeval läbirääkimisi. Kuna linnuses oli veepuudus, palju haavatuid ja langenuid, sõlmiti piirajatega rahu. Linnusesse lubati üksnes preestreid, kes olevat piserdanud pühitsetud veega linnust, maju
mille otsa hobused jooksid, kaevates enda ümber kraavid, mille sisse joostes hobused oma jalad murdsid, lisaks olid nad ka ise varustatud lähivõitlusrelvadega. 2.3.2 Taktika piiramisel Piiramise puhul oli alati eelis kaitseval poolel, kuna keskaja ründevõimalused olid kesised. Piirajatel oli kolm võimalust kindlus vallutada: tormijooks, müüride lõhkumine ja näljutamine. Esimesest oli enamasti kasu siis, kui kindluse vastupanu oli nõrk. Tormijooksuks kasutati redeleid ja piiramistorni ning need olid suhteliselt ohvriterikkad. Kui kindlus oli ümbritsetud vallikraaviga, aeti see mulda ja puuoksi täis, et sealt saaks ligineda müüridele või 9 väravale. Näljutamise puhul loodeti vaenlase alistumisele nälja, reeturlikkuse või taudide valla pääsemise tõttu. Kui vaenlased ei antud alla, siis nälg ja taud vähemalt nõrgestasid neid. Samad taudid aga ähvardasid piirajaid ennastki, mis võisid sundida neid lahkuma
loomakorjuseid, fekaalitünne ja muud. Sissepiiratute moraali kõigutamiseks on heitemoonana kasutatud isegi vangivõetud vastaseid elusalt või surnult. Kaspar Kuldkepp 9 AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL Piirajad ehitasid ka kõrgeid piiramistorne, mida nihutati vähehaaval linnusele või linnale lähemale. Alati polnudki eesmärgiks tornilt langetavat silda pidi müürile tungida: ülal piiramistorni otsas olid vibu ja ammukütid, kes hoidsid kaitsjaid tiheda noolesaju all, ja samal ajal üritasid teised piirajad müüri jalamil vundamendialust õõnestada, rammpalgi ehk taraaniga värvat lõhkuda või müüri sisse auku raiuda. Ka kaitsjad olid tavaliselt hästi relvastatud ja sõjamoonaga varustatud. Nemad lasksid piirajate pihta vibude ja ambudega, heitsid viskemasinatega kive ja läkitasid teele süütenooli, et panna vaenlasele heitemasinaid ja piiramistorne põlema
tulepotid, mesilastarud, korvid mürkmadudega. Ka loomakorjuseid, fekaatlitünne jne. Piirajad ehitasid ka kõrgeid piiramistorne, mida nihutati vähehaaval linnusele või linnadele lähemale. Tornide otsas olid vibu- ja ammukütid, kes hoidsid kaitsjaid nooltesaju all, samal ajal üritasid teised müüri vundamendialust nõrgestada rammpalgi ehk taraaniga. Kaitsjad kasutasid laskerelvi. Kasutati süütenooli, et panna vaenlase heitemasinad ning piiramistorni põlema. RÜÜTLIVÄGI · 8-9. saj kujunes peamiseks raskeratsavägi ehk rüütlivägi feodaalidest, kellel oli piisav sissetulek korraliku sõjavarustuse hankimiseks. RÜÜTLIL · pikk torkeoda, mõõk; 13. saj lisandus pistoda, 15.saj sõjavasar, -kirves või nui; kaitsevarustus kilp, kiiver, kaitserüü; sõjaratsu. · Pikemaks sõjakäiguks kilbikandja, kannupoiss, vibumees jne. · Välilahinguks valiti tasane ja avarmaastik. Enamasti liiguti sirges joonrivis
võitlusvaimu, kuid sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega. Ümera lahing peeti nüüdse Läti alal Gauja (Koiva) lisajõe Jumara (Ümera) suudme lähedal, praegusest Valmiera (Volmari) linnast lõunas. 1211 veebruar rüütlid, sakslased, liivlased piirasid Viljandi linnust, ümbruskond rüüstati, osa vange tapeti linnuse juures. Kasutati piiramistorni, kiviheitemasinaid, lõhuti müüri (ilma sideaineta, lagunesid kergesti), linnuse kaev sai tühhjaks. Suutmata viie päevaga linnust vallutada, alustasid sakslased eestlastega läbirääkimisi. Veepuuduse ning rohkete haavatute tõttu sõlmisid vanemad piirajatega vaherahu. Linnusesse lubati preestrid. Kuid ulatuslik ristimine jäi ära, kuna eestlased võtsid preestrid pantvangi ning vaenuvägi kiirustas tagasi Viljandit piirama.
muinaslinnus (Raplamaal) ongi maalinn ehk ehitatud üsna madalale kühmule. Varbola on väljavalitud põhjusel, et seal on peale loodusliku maakühmu turistil ka midagi vaadata: linnus oli ümbritsetud peamiselt puidust müüridega, mis pole säilinud. Näha saab säilinud kivimüüre NB! kivide vahel sidusainet ei ole. Sellise ehitustarkuse tõid Eestisse alles baltisakslased; näeb puidust valmistatud linnuse kaitseks või ründamiseks kasutatud ehitisi: näiteks rammimisseadet, piiramistorni ja kiviheitemasinat. Pühakojad 23. Eestlaste loodususund, hiied Eestlased uskusid, et loodus on hingestatud. Näiteks usuti, et peale surma elab inimese hing edasi puu sees. Seetõttu on eestlaste vanad matmispaigad metsas ja kalmistud puuderohked. Loodusjõududega sooviti hästi läbi saada, tuues lepituseks ning vilja- , karja- ja pereõnne palumiseks ohvriande. Ohverdamas käidigi pühas hiies või ohvrikividel. Ohverdati loomi,
Tavaliselt puude vedajad said haavata või surma. Näiteks Viljandi linnuse esimese piiramise käigus tegid ristisõdijad nii suure puuvirna, mis ulatus linnuse plankudeni. Linnusesse võidi üritada heita ka mingit põlevainet (näiteks tulepotte ja tulist rauda Tartu linnuse piiramise näitel 1224. aastal). Linnuste piiramise juures on küllatki tähtsal kohal ka piiramistorn. Henrik räägib piiramistornide valmistamisest 10 piiramisel, ühel juhul ehitasid ka eestlased piiramistorni. Need on vähemalt Henriku sõnul küllaltki suurejoonelised ehitised. Henrik ei ole aga kordagi piiramistornide puhul maininud sildasid. Tõenäoliselt ei olnudki võimalik neid sildasid ehitada, kuna linnused olid rajatud looduslike küngaste peale või olid püstitatud kõrged vallid ning kalle võis olla väga väike. Peale piiramistornide on kasutatud veel mitmesugust sõjatehnikat, kuid Henrik on neid sõjariistu nimetanud omaette nimedega, mida teistes allikates kirjas ei ole.
ajast Algarves. ee on ideaalne koht nautimaks tagasivaadet Portugali ajalukku ja samas imelist vaadet üle linna, maapiirkonna ja Arade jõe. Silvese kindlus on klassifitseeritud rahvuslikuks monumendiks aastast 1910 ja on suurim, kõige paremini säilinud ja konserveeritud kindlus Algarves. Silvesel on punased seinad, sest see on ehitatud punasest liivakivist ja kuivanud mudast. Mäetipus asuva kindluse ümber on kaitsevad müürid ja 11 piiramistorni. Uskumatult suur peavärav keskajast on kaitstud kahe torniga ja valvemajaga, mida küll enam ei kasutata, kuid mis püüab iga siseneja pilku. Kindlusemüüride vahelt leiab rahustavaks puhkuseks aia ja 115 maaalused söögipanipaigad, kuhu saab siseneda väikestest avadest esimesel korrusel. Mauri
annaabi.ee 
