(Wadwha et al; 2013) Veel seni teadmata põhjustel ei suuda makrofaagid paratuberkuloosi baktereid enamjaolt hävitada, ja need bakterid leiavad endale seal hea kasvukoha hakates paljunema ja lõhkudes rakke, levides edasi teistesse rakkudesse. Kliinilises faasis suureneb T-abistaja rakkude hulk, mis aktiveerivad interleukiini, mis suurendab omakorda T-rakkude hulka. See põhjustab soolestiku seinte paksenemise, kuni ainete imendumine viimaks lakkab ja loom sureb. (Wadwha et al; 2013) Piimaveistel on töödeldud välja erinevaid vaktsiine paratuberkuloosi vastu. Paraku ei ole nende efektiivsus olnud väga edukas. Haigestunud looma leidmisel karjast tuleks ta võimalikult kiiresti isoleerida teistest ja hukata. Samuti testida ülejäänud karja patogeeni suhtes. (Harris ja Barletta; 2001) Järeldused Johne haigus ehk paratuberkuloos on väga keeruline seedetrakti nakkushaigus, mis esineb peamiselt mäletsejalistel. See on põhjustatud Mycobacterium paratuberculosis (M. avium subsp
närvitegevuse tsentrum. Pead hinnatakse kuju ja suuruse alusel pikkuse, laiuse ja profiili järgi. Pea lihastuse, naha paksuse ja sarvede jämeduse alusel võib teha järeldusi looma konstitutsiooni kohta. Silmade suuruse, vaate erksuse ning kõrvade ja ninapeegli liigutuste iseloomu alusel võib määrata looma temperamenti. Looma pead tuleb hinnata sugupoole seisukohalt. 2.2 Kael Looma kaela hinnatakse sugupoolest, tõust ja toodangust lähtudes. Pikem kael on piimaveistel ja kiirushobustel, lühem kael lihaloomadel. Kaela hinnatase pikkuse, paksuse ja ülaserva sirguse järgi. Naha paksust hinnatakse kaelal olevate voltide järgi. 2.3 Turi Turi on eesjäsemete kinnituskoha ülemine osa, mis toetub esimeste rinnalülide ogajätketele ja abaluu kõhredele. Turja hinnatakse laiuse, tasasuse ja lihastiku järgi. Hea turi on pikk, tasane ja hästi lihastunud. Puudeks on lühike, terav või renjas turi.
o Tööstuslikud jäätmed o Reoveepuhastusel tekkinud jääkmuda o Muud orgaanilised jäätmed Tavalisemad põllumajandusest taimse päritoluga jäätmed on: o Põhk teravilja tootmisel o Heinajäägid o Köögivilja tootmisel tekkinud jäägid o Sõnnik Loomade sõnnikutootlikkus tonni sõnnikut (ilma aluspanuta) aastas 400kg looma kohta keskmiselt on: o Broileritel 4,5t o Lammastel 6 t o Hobustel 8 t o Lihaveistel 8,5 t o Piimaveistel 12t o Sead 16t Elusloomade sõnniku kvaliteet ja koostis sõltub sellistest faktoritest nagu: looma tüüp, vanus, kaal, toit ja alusmaterjal. Põhilised elemendid elusloomade uriinis on lämmastik, fosfor ja kaalium. Keemilise koostise võib jagada orgaaniliseks ja mitte orgaaniliseks fraktsiooniks. Orgaaniline fraktsioon sõnnikus lagundatakse mikroorganismide poolt ning vabanevad toitained ( lämmastik ja fosfor). Orgaaniline
Lihaloomade puhul püütakse vähendada aega tapaküpseks saamiseni. Seda saavutatakse intensiivse söötmise ja optimaalsete pidamistingimuste tagamisega. Varavalmivust saab suurendada ainult sihipärase valiku teel. Varavalmivamad loomad saavutavad kiiremini organismi täiskasvanu faasi ning neil on lühem eluiga kui hiljavalmivatel loomadel. Seepärast taotletakse kiiret varavalmivust just lihaloomadel (tarbeloomadel), kelle eluiga on lühike. Piimaveistel, kelle eluiga peaks olema pikem, taotletakse mõõdukat varavalmivust (toidetakse normaalsel tasemel ja välditakse organismi ületoitmist ja kasvamist). Veistel saabub suguküpsus heades söötmis-pidamistingimustes juba 6-8 kuu vanuselt. Selles vanuses ei ole õige noorloomi veel seemendada, sest noorloomade organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud
Platsentas toodetud hormoonid sisenevad nii ema kui loote vereringesse.Endokriinorganina platsenta sekreteerib hormoone, mis säilitavad tiinust (progesteroon), soodustavad loote kasvu (laktogeen), stimuleerivad piimanäärme arengut (laktogeen), ja abistavad sünnitusel (estrogeenid). 48. Tiinuse kontrolli meetodid Kõhu palpeerimine (3-4 nädalal), ultraheli, röntgen, vereseerumi uuring (relaksiini määramine vereseerumist), tiinuse test piimast - glükoproteiinide määramine (kasutatakse piimaveistel). Lehmadel mõõdetakse progesterooni piimast (21. päeva pärast seemendamist). 49. Sünnitus. Enne sünnitust - emaka lihasrakud järkjärgult on rohkem venitatud. Kõrge progesteroonitase inhibeerib lihasrakkude kontraktsiooni, et ei toimuks enneaegne sünnitus. Vallandumismehhanism Tiinuse viimastel nädalatel kasvab loote stress (ruumipuudus ja suuremad metaboolsed vajadused – adenohüpofüüs toodab adrenokortikotropiini (ACTH), mis indutseerib neerumanustes kortisooli sekretsiooni.
Suurima piimatootlikkusega on mustad. 2. Lihatõud – herefordi, šorthorni, aberdiin-anguse 3. Kombineeritud jõudlusega – kahesuunalise jõudlusega tõud. Veiste varavalmivus, suguküpsus , tiinestamine, majanduslik kasutusiga. Varavalmivusega vähendatakse üleskasvatamise kulutusi. Lühem eluiga kui hiljavalmivatel loomadel. Seepärast taotletakse kiiret varavalmivust just lihaloomadel (tarbeloomadel), kelle eluiga on lühike. Piimaveistel taotletakse mõõdukat varavalmivust. Veistel saabub suguküpsus 6-8 kuu vanuselt. Mullikate optimaalne esmakordse seemendamise vanus eesti veisetõugudel on 15…18 kuud. Lehmvasikad paaritatakse järgmisel suvel – 15 kuuselt!! Lehmi ja mullikaid tiinestatakse loomuliku paarituse teel pulliga või kasutatakse kunstlikku seemendust. Sügavkülmutamine. Loomulik paaritus jaguneb: Reguleeritud paaritus ehk käestpaaritus – indlev emasloom suunatakse isaslooma juurde ja
majanduslikkust. · Kui langeb see alla karja keskmise, loom praagitakse. · Eluiga on põllumajandusloomadel märgatavalt pikem kui kasutusiga. · Maksimaalse eluea näiteid võib kohata ajakirjanduses. · On levitatud infot, et Iirimaal suri lemmiklehm 50. eluaastal. Eesti tuntud ratsutaja Jüri Villemsoni POOLUS pandi igavesele unele 35. Eluaastal · Põllumajandusloomadel tuleb kasutusiga käsitleda vaid suguloomade, aga ka piimaveistel. · Sugusigu ja -lambaid praagitakse tavaliselt 3. või 4. eluaastal, so. täiskasvanuks saades. · Keskmiselt praagitakse lehmad pärast 3. laktatsiooni, kuid 4. laktatsioon peaks olema kõige suurema jõudlusega. · Paljudel juhtudel on lühikese kasutusea põhjuseks loomade praakimine aretuslikel eesmärkidel, järgmine põlvkond on suurema aretusväärtusega 32. Pml aretuse seaduse põhiseisukohad
muutlikkus populatsioonis (mitte üksikisendi tasandil) on 30% ulatuses tingitud genotüübilisest muutlikkusest (geneetilistest teguritest). Päritavuse arvutamise meetodite teoreetiliseks aluseks on feno- ja genotüübilised seosed sugulasloomade vahel. Kui sugulaste vahel on sarnasus suur, siis eeldatakse, et ka tunnuse päritavus on kõrge ja vastupidi. Mõningate tunnuste päritavuskoefitsiendid põllumajandusloomadel: Piimaveistel: Piimatoodang 0,2-0,6 Piima rasvasisaldus 0,4-0,8 Piima valgusisaldus 0,5-0,7 Lihaveistel: Tapasaagis 0,7 Täiskasvanud looma elusmass 0,3-0,7 Ööpäevane massi-iive 0,3-0,5 Sigadel: Peki paksus (nimmelülide kohal) 0,5-0,66
kaelalihased mahukad, mistõttu ülaserv on kumer. Turi, selg ja lanne turi paikneb esimeste rinnalülide ogajätketel ja abaluukõhredel. Piimalehmadel on tüüpiline kitsas, kõrge, katusjas turi. Seebuveistele on iseloomulik turjakühm, kuhu ladestub ka rasvkudet. Veistele on iseloomulik sirge seljajoon. Eelistatud on sirge ja lai lanne. Lihaveistel on landel hea lihastus. Õlgmik liikuvusele ja lihaskoe ladestumisele tähtis piirkond. Piimaveistel luuline alus nähtav. (Logeõlgsus küünarliiges ebanormaalselt kehast eemal). Rind peab mahutama kopsud ja südame. Mahukuse määravad selgroog, roided, rinnak ja vahelihas. Suhteliselt suurt mahtu vajavad piimalehmad. Hinnatakse mahtu, roiete pikkust, vahet ja asendit telgskeleti suhtes. Roiete nähtavus iseloomustab looma toitumust. Jäsemed ehk vundament sõltumata tootmistüübist peavad jalad olema tugevad, hea seisuga nii eest, küljelt kui ka tagant vaates
vähendada üleskasvatamise kulutusi. Lihaloomade puhul püütakse vähendada aega tapaküpseks saamiseni. Seda saavutatakse intensiivse söötmise ja optimaalsete pidamistingimuste tagamisega. Varavalmivust saab suurendada ainult sihipärase valiku teel. Varavalmivamad loomad saavutavad kiiremini organismi täiskasvanu faasi ning neil on lühem eluiga kui hiljavalmivatel loomadel. Seepärast taotletakse kiiret varavalmivust just lihaloomadel (tarbeloomadel), kelle eluiga on lühike. Piimaveistel, kelle eluiga peaks olema pikem, taotletakse mõõdukat varavalmivust. Samuti piimaveistel eelistatakse mõõdukat varavalmivust. Seepärast ei taotleta noorloomade üleskasvatamisel maksimaalseid massi-iibeid, vaid toidetakse normaalsel tasemel ja välditakse organismi ületoitmist ja kasvamist. Lehmadel on varavalmivuse näitajaks tavaliselt esimese seemenduse vanus ja esmaspoegimise iga (EPI). Veistel saabub SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes juba 6-8 kuu vanuselt. Selles
väga tähtis. Tavapäraselt realiseeritakse nuumsead 100 kg raskuselt ja nende vanus peaks olema 6 kuud e. 180 päeva. Intensiivsem söötmine või tõugude ristamine lühendab seda vanust 2...3 nädalat. Sellega suureneb majanduslik efektiivsus, sest lüheneb tapaküpsuse saavutamise aeg, mis omakorda võimaldab vabanevat sulupinda kasutada uute sigade nuumamiseks. Suguloomadel ja tööloomadel, kelle eluiga peaks olema pikem, taotletakse mõõdukat varavalmivust. Samuti piimaveistel eelistatakse mõõdukat varavalmivust. Seepärast ei taotleta noorloomade üleskasvatamisel maksimaalseid massi-iibeid, vaid toidetakse normaalsel tasemel ja välditakse organismi ületoitmist ja kasvamist. Lehmadel on varavalmivuse näitajaks tavaliselt esimese seemenduse vanus ja esmaspoegimise iga (EPI). On leitud, et ka tiinuse kestus väljendab varavalmivust. Näiteks eesti veisetõugude tiinuse kestus varieerub järgnevalt (Saveli, 1970): eesti holsteini tõul 278
annaabi.ee 
