hoidma eemale õnnetused. Egiptuse hauakambitest leitud nukkude ülesandeks oli teenida oma peremehi teispoolses maailmas. Kultusenukud peeti mänguasjadest rangelt lahus. Väilselt olid kultusenukud ja mängunukud sarnased, ainult mängunukudel puudus nägu. Mitmesuguseid kultusenukke on tundnud ka enamik 20. sajandi loodusrahvaid. Peko on olend läänemeresoomlaste mütoloogias, koduhaldjas ja viljakusjumalus. Setumaal peeti Pekot üldiseks aitajaks ning õnnetoojaks, kes valitses ilma ning kaitses põlde ja saaki. Pekot kujutas puunukk, mille ees ja peal põletati küünlaid. Kuju hoiti valgesse linasse mähitult viljasalves ning toodi sealt välja erilistel puhkudel. Peko kultus püsis Setumaal elusana 20. sajandini, viimane teadaolev palve Pekole on üles tähendatud 1930. aastatest. Tänapäeval peavad setud Pekot oma rahvuskangelaseks ning kuningaks, kelle nime ja kujundit kasutatakse rahvussümbolina
valda, osa Misso vallast ning nendega piirnevatest Venemaa Föderatsiooni Pihkva oblasti Petseri rajooni küladest."[1] Ristiusk jõudis Eestisse katoliiklikul kujul, kuid Setumaal võeti ristiusk vastu õigeusu kujul. Kuna Setumaa piirkond on muust Eestist rohkem eraldatud, siis sealses piirkonnas jäi ristiusu kõrvale püsima ka palju paganlusaegseid jooni, mida nüüd hoiti rohkem salajas. Setumaal austati viljaedendajana Pekot, keda mujal Eestis ei tunta. Pekol oli palju erinevaid rolle, peamiseks vilja- ja karjaedendamine, aga teiste hulgas kaitses ta ka vilja ilma eest ning karja huntide ja muude kahjude eest. Öeldi isegi, et Peko võimuses on ilma muuta. Peko oli ka üks vähestest jumalatest, kelle kohta teame, et esivanemad on kujusid teinud ning sedamoodi austanud. Peko austamine toimus salaja, sellesse olid hõlmatud vaid mõned
ärahoidmiseks esiküljes oli lai räästaalune, mis kaitses seina ja aidatreppi sademete eest aidatrepp pidi kergendama viljakottide tõstmist aidas hoiti viljakusjumalat Tõnni AIT ait oli seotud pulmakommetega, seal seisis veimevakk ehitati eraldi veel kala-, piima- jm aitu ait pärineb ajast, mil ei tegeletud intensiivse põllundusega see on vana soome-ugri sõna kasutati ohverdamiskohana, kuna viljasalves hoiti vilja- ja karjaõnne hoidjat Pekot pühade ajal pandi ande jumalatele, nähtamatutele hingedele RIIDEAIT kirstudes hoiti pesu ja kangaid seda kasutasid noored teenijad ja sulased magamiseks seal magavate tüdrukute juures käidi salaja ning sisselaskmist nõuti pillimängu ja lauluga; kui üksi käidi, siis koputati ja vilistati Aida sisevaade SUVEKODA kui elati rehetoas, siis valmistati suviti toitu õues asetsevas suvekojas ehk suveköögis
folkloorsele eeposte rühmadesse. 27. Millistest folkloorsetest mütoloogilistest olenditest pärinevad “Kalevipoja” ja “Peko” (pea)tegelased ja kuidas nad on eepostes muutunud? 28. Kirjelda (P. Hagu artiklile toetudes) setode Peko kultust (osalejad, palvuste suunitlus, läbiviidud riitused, Peko kuju jne). Peko-praasnikut peeti salaja pärast sügisel ja kevadel. Osa võtsid ainult mehed ning pidu toimus öösel. Kombeks oli peremehe (kes pekot aastaks hoidis) peoruumi minna ning asetada peko kuju lambi alla ning süüa seljaga Peko poole. Pärast sööki moodustati Peko ümber ring ning mehed võtsid üksteisekätest kinni ja palusid kaitset oma karjale ja viljasaagile. Sellele järgnes vägivalde üle aia hüppamine. Kellel esimesena veri välja tuli see pidi järgneval aastal pekot hoidma. Pärast kõike mindi tagasi peremehe peosaali ning söödi kuni hommikuni. Kevast Pekot peeti ööselpärast külvi
Jumala liik: Peko oli Setumaa viljakusejumal ja karjakaitsja, peamiselt odra- ja a pruulimisjumal, kes soosis oma austajaid. Jumala ülesanded: Usutavasti oli Pekol võime ilma muuta, et varjata oma a a a a a austajate vilja rahe, põua ja ränga saju eest. Peko pidi hoidma vilja, kaitsema karja, varjama maja ja kogu talupoja elamist. Jumala sünnilugu: Kuulduste järgi leiti Peko maa seest. Jumala austamine ja kujutamine: Pekot kehastati puust või vahast tehtud umbes poole meetri pikkuse kujuna, kellel on pea, silmad ja suu. Peko kuju hoiti viljasalves. Peko auks peeti aastas mitu korda pidu: kevadel, jaanipäeval ja sügisel. Kõige tähtsam pidu peeti ööl vastu 1.oktoobrit, kus otsustati
Siit samm edasi hakatakse seda vihku vilja haldjaks, kes "kaitseb" vilja. See haldjas omandab mingi looma kuju (viljahunt, rukkihunt, röäsusi, hernehunt, näärisokk jne.) ja isegi inimesestub (viljaneitsi, rukkineitsi, alapaljakas ja kõiksugu muud õlgnukud, eriti Lääne-Eestis kodunenud)." (Loorits 1990: 59.) 24. Iseloomusta setu Peko-kultust (osalejad, palvuste suunitlus, läbiviidud riitused, Peko kuju jne). Missuguseid paralleele leidub kultusele sugulasrahvastelt? Pekot ja temaga seonduvat infot püüti võimalikult kaua ja kavalalt saladuses hoida. Peko kuju kuulus kindlale perede ringile, mille piirides ta iga aasta peremeest vahetas. Kombestiku kekspunktis olid pidustused, kus Pekot ühiselt paluti ja teeniti. Peko- praasnikuid oli aastas kaks: kevadel ja sügisel ning nende kombed erinesid. Sügisene pidu toimus peale viljalõikust ja sellest võtsid osa ainult mehed. Pidu peeti öösel.
muinasusundist välja toonud tähtsa asja, sõna väe. See oli väga tähtis, oli sõnades, objektides, inimestes jne... Teine tähtis mõiste oli hing. See on kõigis elusolendites. Hing lahkub kehast, kui ta sureb või magab. Hinged tulevad tagasi maapeale novembris, sest siis on pime. Eestlastele oli väga tähtis koduhaldjas Tõnn, kes oli seotud Pärnu- ja Viljandimaaga. Taludes olid olemas Tõnni vakad, kus olid annid Tõnnile. Setud austasid Pekot. Kõige tuntum vist on Tarapita e Taara. Ajaloolased on seostanud taarat skandinaavlaste thoriga. Ohvriallikad, ohvri kivid on ristiusu eelsed. Eestlased austasid ka puid, näiteks tamm, pärn, pihlakas. 1070. Hiltinus Misjoni töö Eestis kuulus piiskop Hiltinusele. 1160 Fulco Sel ajal käis munk Fulco misjoni tööd tegemas siin. Nicolaus tegi ka misjoni tööd. Ta oli eesti päritolu. Muistne vabadusvõitlus 1208-1227
naised. Mulgi kuub on musta värvi pikk villane mantli moodi rõivaese, mis on kaunistatud punase paelaga. Paelad näitavad kandja jõukust mida rohkem paelu, seda jõukam. Rahvariides targa, haritud ja nutika Mulgi mehe puidust kuju, toidukoht Mulgi kõrts. (tuntuimad rahvustoidud on pärit mulkidelt mulgi kapsad, mulgi puder ja kama) Mulgimaa kaart 37. Setod Pekot kujutab puunukk, mille ees ja peal põletati küünlaid. setodel on kahetähenduslik Peko: Tähendus 1 Peko on seto mütoloogiline viljakusjumal, keda peeti aitajaks ning õnnetoojaks, kes valitses ilma ning kaitses põlde ja saaki. Tähendus 2 Peko on setode eeposkangelane ehk setodel on oma eepos, mis kajastab Pekolasõ ehk Peko sündi, vägimeheks sirgumist, abiellumist, vanemate surma, võitlust välisvaenlasega ja Setomaa kuningaks kroonimist.
küündlai.Ringis,ümber kuju liikumine ning Pekole suunatud palved, tema ees palvete lugemine.Uue Peko-papi valimine vereliisuga.Peko kuju on valmistatud kasepuust ning on 48cm kõrge.Kuju on kaetud küünlavahaga ja nõega.Mõnda kuju kasutati küünlajalana.Peko kultuses osalejad moodustasid suletud vennaskonna-riitustel osalesid ainult jõukamad peremehed.Suuline pärimus, mis rõhutab Peko kultuse tõsiseltvõetavust.Väljaspoolsete kirjeldajate järgi oli tegemist paganliku viljakultusega;Pekot on peetud viljakusjumaluseks, kes on seotud rahe ja põuaga, vilja- ja karjaõnnega.Kultuses osalejate kirjeldustes tuleb esile sünkretistlikkus, seostamine kristliku traditsiooniga. Paralleelid:Kogukonna küünal vene talupoegadel,mordvalastel ning bessermanidel.Pühaku või kaitsehaldja auks süüdatav küünal,pühaku ja küünla kujutluse sulandumine üheks materiaalseks tervikuks.Õlekujud Lääne-Eestis kui Skandinaavia mõju. 56. Kuidas on omavahel seotud fiktiivsed hirmutusolendid ja
Loomadel ja inimestel oli kõige rohkem väge juustes ja küüntes. Inimese isikupära kandija oli hing, ilma selleta ei saanud keha elus olla. Usuti ka hauatagusesse ellu, ning oli kujunenud oma matmiskombestik. Surnute hinged aga jäid edaspidi mõjutama oma elava perekonna elu ja käekäiku. Muinasusk oli tihedalt seotud loodusega. Animism. Kogu loodust peeti samaväärseks ja omataoliseks. Looduses esines vaime, haldjaid. Need hoidsid ja kaitsesid loodust. Tihti nimetatakse Tõnnu, Pekot, Tarapitat, Ukut. Neile lisandusid ka muistsed hiiud, kangelased. Vaimudele ja haldjatele ohverdati. Kujunesid välja kindlad ohvriallikad, ohvrikivid, hiied, mis olid pühad paigad. Sealjuures oli oluline eestlaste "püha päev" neljapäev. Ohvriandideks olid tavaliselt piim, liha, veri, vill, vili, tähtsamatel puhkudel loomad või vangistatud vaenlased. Tähtis koht muinasusundis oli ennustamisel ohvriloomade surmamisega (parem-vasak külg).
varsti risti. Siis teeb Peko veel mingeid asju. Essu ja Maarja saadavad Pekole unenäo. Peko hakkab ennustama, prohveteerima, peab mäejutluse. Tulevad elektriliinid ja setod rändavad siberisse jne. Lööb mingi kiiera maasse, sellest kasvab tammepuu, kus on linnud peal. Peko jutustab ka lindudele. Siis kui jutud räägitud ütleb ta, et tammepuu peab aegade lõpuni olema, kui see langeb, siis tuleb maailmalõpp. Läheb koopasse igavesse unne. Püstitab mingi kloostri koopa peale, kus käiakse pekot mälestamas. Mütoloogilise aja versioon, mis teatud mõttes on ajaloolise ja lineaarse aja eest, kapitalistliku ruumi eest ideaalselt kaitstud, sest lineaarne ajaarvamine, kristlik-teoloogiline motiiv, on siia integreeritud sellisel viisil, et neid kahte ei saa enam lahutada. Setu usund ongi selline. Kolm esimest küsimust. Erinevad müüdikäsitlused, millega pole kaugeltki mitte ammendatud antropoloogilised käsitlused müüdist (nt. funktsionalistlikku pole). 1
annaabi.ee 
