Mehed on mõlemad ka napsulembelised ja just see toobki nad ühel päeval kokku. Telelavastuse sündmustik on humoorikas, kaasakiskuv, kohati ka igavavõitu. Mind häirisid kohati eriefektid, millele oldi kõvasti rõhku pandud. Tegelaskujud olid humoorikad ja peategelased Salomon Vesipruul osas Jüri Krjukov ja Jaan Tatikas osas Urmas Kibuspuu olid hästi välja mängitud. Kostüümide kohapealt nii palju, et kostüümid olid suurepärased nii peategelastel kui ka kõrvalosatäitjatel ja need olid tõesti loomulikud 20. sajandi algusele. Üldkokkuvõttes, jäin telelavastusega igati rahule, kõik oli korrektne, sisu humoorikas, kostüümid ja tegelased head. Kümnepallisüsteemis hindaksin teost 8/10.
lasteraamatuks pealkirjaga „Kääbik“ („The Hobbit“), mis räägib peategelase retkest lohe valvatava varanduse järele. • „Kääbikul“ oli nii suur menu, et kirjastaja küsis Tolkienilt järge. Selleks järjeks sai „Sõrmuste isand“ („The Lord of the Rings“). Osa „Sõrmuste isanda“ tegelastest ja motiividest on ühised „Kääbikuga,“ samuti põhineb see suurel määral „Silmarillioni“ mütoloogial. Raamat jutustab imesõrmusest, mis peategelastel tuleb hävitada enne, kui see satub kurja võluri Sauroni kätte. Pärand Elu ja töö, lühike video Kasutatud allikad • http://en.wikipedia.org/wiki/The_Lord_of_the_Rings • http://en.wikipedia.org/wiki/20th_century_in_literature • http:// kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?i tem_id=255&table=Persons • http://et.wikipedia.org/wiki/J._R._R._Tolkien#6._ L.C3.B5petuseks Tänan tähelepanu eest! • Kas leidub küsimusi?
Tänu viimase armujoogile, mis on tegelikkuses tavaline bordoo vein, avaneb Nemorinos viimaks lootus võita oma kallima kiindumus. Otse loomulikult sai armjoogist alguse lumepall, mis veeres muudkui kogukamaks ning tõi endaga kaasa hulganisti arusaamatusi ning naljakaid kui ka pealtnäha lootusetuid seiku. Ehk palju kära ei millestki. Kiiva kiskumisega aga ei liialdatud üle ning erinevad armujoogi mõjust tulenevad lustakad olukorrad olid loomulikud ning isegi nutikad, võimaldades peategelastel üksteisest kaugenedes hoopis lähedamale liugelda. Visuaalselt oli tegevus toodud kaasaegsemasse keskkonda, väiksesse lõunamaisesse külasse. Küla jättis piisavalt sümpaatse mulje ning eriti meeldisid mulle detailid, mis puhusid sinna elu, näiteks, hulgaliselt nööridel rippuvat pesu, sagimist täis turuplats, jne. Kujundus lõi loole sooja, hubase ja meeldivalt vaatajaga kontakti võimaldava tausta. Tõsiasi, et kujunduseks
muutus ka muusika. Laval oli kujutatud mõisahoonet, kogu lava ja lavakujundus oli valge. Lava külgedel rippusid valged kardinad. Vahepeal lava kujundust muudeti. Mõisaesisest sai tantsusaal tumedate seinte, peeglite ja kuldsete lühtrite ning küünlajalgadega. Valge lavakujundus oleks igavalt ja tühjalt mõjunud kui poleks kasutatud valgustust. Huvitavama meeleolu lõi tantsusaal erinevate toonidega ja pindadega. Kostüümid näitlejatel olid vastavalt teose ajastule. Peategelastel olid rõivad erinevad, teistel sarnased värvi ja stiili poolest. Etenduse alguses olid kostüümid heledamad, mitte väga värvikirevad ja uhked. Kuid hiljem muutusid rõivad uhkemaks ja huvitavamaks ning ka värvid olid julgemad. Valgustus mõjutas meeleolu oluliselt. Kasutati spetsiaalseid valgusefekte ja valguse värvid muutusid tihti. Näiteks öösel oli pime ja vähe valgust, kuid Tatjana unenäo ajal muutus valgus tihti, kasutati palju erinevaid toone. Valguse
teiseks tingib võõrandumist võim.1916, novellid ,,Karistuskoloonias" ja ,,Maa-arst" 1919. Rahvusvaheline tuntus ,,Protsess" 1925 (Jätab vähe ruumi lunastuseks ja lootuseks, romaani peategelane võetakse sünnipäeval vahi alla, üritab pääseda kohtusse ja end kaitsta, kuid kõik katsed nurjuvad, kohtuvõime iseloomustab anonüümsus, ligipääsmatus Josef . K ei saa teada, milles teda süüdistatakse. Romaani lõpus kutt sureb),,Loss" 1926(viimane romaan. Maamõõtja K.-st. Peategelastel pole isiksust, nad on väikesed inimesed, mutrikesed julmas masinavärgis. Võim võib nendega teha oma suva järgi, mida vaid tahab. K otsib oma seaduslikku kohta, püüab läheneda võimudele, oma seisukorra kohta selgust saada, kuid ei saavuta seda. Eneseotsing. Romaani ruum on tugevasti sümboliseeritud, K. Üritab lossi minna, et vajalikke pabereid saada, et maamõõtjana töötada, kuid ta tõrjutakse tagasi. Võõrandumine püsib sellegi romaani lõpuni
arengut. Tammsaare arvates oli võimalik inimloomuse mitmekülgsust võimalik väljendada ka talupoja-romaani abil. Teose sündmuspaiga ja selle ümbruskonna on Tammsaare võtnud oma kodukohast. Vaatamata sellele ei ole ta tegelikust elust täielikult kopeerinud ühtegi inimest. Küll on ta neid lihtsalt aluseks võtnud. Kõiki tegelasi on autor kujutanud väga elutruult. Seejuures muutub romaani peamiste karakterite arengukäik järjest keerukamaks. Ilmneb, et kõigil peategelastel on oma tõde. Tammsaare on üritanud luua teosesse vastandlikke ja mitmekülgseid karaktereid. Nii näiteks on täielikud vastandid romaani kaks peategelast, Andres Paas ja Pearu Murakas, kes on Vargamäel naabrimehed. Nende omavahelised tülid on tekitatud peamiselt Pearu poolt, kes üritab mõista "mis puust" naabrimees on. Pearu jaoks on see kõigest mäng, kuid Andres võtab seda algul väga tõsiselt. Siiski muutub see hiljem ka tema jaoks mänguks
suhetega omavahel. Kon, Barns ja Maikl on armunus Brettisse. Barns sai haava pärast Esimese Maailmasõda ja püüab hakkata saada oma haavatega iga päeva baaris alkohooli abil. Brett on keakealina naine, oma tiituliga, mida ta sai kui oli abiellunud. Robert Kon on kirjanik, ka ta tegeleb poksiga. Kõik tegelased alati otsivad endale tegevust. Tegevused alti toimuvad või mingis hotellis, kohvikus, õues vaid mitte kodus. Kõikidel peategelastel on oma hingehaavad ja mõnikord nad käituvad imelikult. Alguses tegelased on Prantsusmaal, kuigi nad on amerikaanlased. Pärast nad sõidavad Hispaanias. Seal on ilus loodus, ja pidulik tuju Fiesta tõttu. Pamplonis tegelaste suhted hakkavad muutuma ja nad sõidavad sealt ära kes kuhu. Üldse romaanis rääkitakse üsna rikkete inimeste elust Lugesin läbi raamat ,,Doriani Geei portree". Romaan on kirjutatud müstilise tooniga. Peategelane on noor mees
trubaduurid, Roosiromaan (võrdlevalt)
Rüütliromaan – armastuse võitmine , graali otsimine, kujunemise
arenguromaan , naise ustus kui isikuse vastu, rüütrel otsib seiklusi ,
südamedaam on abielunaine , armastus on maine, kättesaamatu,
armastuse ideaalsus, 13-14 proosas
Roosiromaan – didaktiline õpetuslik kirjandus- proosaroman- kuidas olla
hea armastajana/kodanikuna, suur etikett armastuses peategelastel
Trubaduurid – armastus nagu midagi müüstiline , kummalise armastuse
kontseptsoon, sesksuaalsed motiivid, keerulised vormid(pikkad sõnad jne)
Leys d’Amor (armastuse seadus) – luule reelid. Ettekandis zanglöör
Trubaduuride tegutsemisaeg, -koht, kontekst. Tubaduuride luule
vormid ja liigid.
12-13
Tume stiiil, mis vastandas selgele stiilile
Sekstiini luulevorm 6 värs stroofist ja 3 värs saates
arengut. Tammsaare arvates oli võimalik inimloomuse mitmekülgsust võimalik väljendada ka talupoja-romaani abil. Teose sündmuspaiga ja selle ümbruskonna on Tammsaare võtnud oma kodukohast. Vaatamata sellele ei ole ta tegelikust elust täielikult kopeerinud ühtegi inimest. Küll on ta neid lihtsalt aluseks võtnud. Kõiki tegelasi on autor kujutanud väga elutruult. Seejuures muutub romaani peamiste karakterite arengukäik järjest keerukamaks. Ilmneb, et kõigil peategelastel on oma tõde. Tammsaare on üritanud luua teosesse vastandlikke ja mitmekülgseid karaktereid. Nii näiteks on täielikud vastandid romaani kaks peategelast, Andres Paas ja Pearu Murakas, kes on Vargamäel naabrimehed. Nende omavahelised tülid on tekitatud peamiselt Pearu poolt, kes üritab mõista "mis puust" naabrimees on. Pearu jaoks on see kõigest mäng, kuid Andres võtab seda algul väga tõsiselt. Siiski muutub see hiljem ka tema jaoks mänguks
Populaarne 17. saj. lõpp 18. saj. alguses Prantsusmaal. Sisaldub enamasti proloogi + 3-4 vaatust. Alusepanija Andre Campra. · Maskimäng Inglise ooperile omapärane õukondlik maskietendus, mida tunti juba 16.-17. saj. vahetusel. · Semiooper e. dramatic opera 17. saj. Inglismaal tekkinud poolooper, kus leidus küll ohtralt muusikat (avamängud, retsitatiivid, aariad, laulud, ansamblid, (koorid, tantsud), tegevust viisid edasi aga kõnedialoogid. Peategelastel olid kõnerollid. · Opera seria (it. tõsine ooper) 17.saj. lõpul Napolis tekkinud rangelt esinduslik ooperitüüp, mis põhines ajaloolisel või mütoloogilisel sisul ning koosnes pms. aariatest. · Lieto fine opera seriale iseloomulik õnnelik lõpp · Opera buffa (It. koomiline ooper) Kontrastiks tõsisematele kõrgklassi kuuluvate tegelaskujudele olid koomilise ooperi tegelaskujud vulgaarsed, esindades üldrahvalikku kõnepruuki. 18.saj
Teose sündmuspaiga ja selle ümbruskonna on Tammsaare võtnud oma kodukohast. Vaatamata sellele ei ole ta tegelikust elust täielikult kopeerinud ühtegi inimest. Küll on ta neid lihtsalt aluseks võtnud. 7 Kõiki tegelasi on autor kujutanud väga elutruult. Seejuures muutub romaani peamiste karakterite arengukäik järjest keerukamaks. Ilmneb, et kõigil peategelastel on oma tõde. Tammsaare on üritanud luua teosesse vastandlikke ja mitmekülgseid karaktereid. Nii näiteks on täielikud vastandid romaani kaks peategelast, Andres Paas ja Pearu Murakas, kes on Vargamäel naabrimehed. Nende omavahelised tülid on tekitatud peamiselt Pearu poolt, kes üritab mõista "mis puust" naabrimees on. Pearu jaoks on see kõigest mäng, kuid Andres võtab seda algul väga tõsiselt. Siiski muutub see hiljem ka tema jaoks mänguks
nendeealistele on pandud. Kõik raamatute kolm peategelast hakkavad oma probleemide eest põgenema, käies pidudel, juues, proovides narkootikume ning suitsetades. Noored tunnevad, et vanemad inimesed ei suuda neid mõista või ei võta neid tõsiselt. "Te kõik olete värdjad ja sitapead, kes on unustanud, mis tunne on olla noor [...]" (M. Sabolotny, Kirjaklambritest vöö, lk 5). Kooliskäimine ja hariduse omandamine on peategelastel jäänud unarusse. "Kirjaklambritest vöö" (M. Sabolotny) peategelane Kati oli koolis hea õpilane ning pingutas väga, et vanematele muljet avaldada. Paraku ei pannud vanemad tema jõupingutusi tähele ning Kati loobus. "[...] Ei tahtnud enam olla paks nohik ja terve klassi narrimisobjekt. Ükskõik, mida ma tegin, miski ei olnud hea. Üle viskas! Kuid kuna kool oli kõva, ei lubanud vanemad seda vahetada. Siis panin füüsikalabori põlema!" (M. Sabolotny, Kirjaklambritest vöö, kl 21).
Rasked olukorrad on eelduseks primitiivsete, esmaste vajaduste esileseadmiseks. Elu on Remarque’i jaoks ülim väärtus ning tema jaoks seisneb elu mõte selles, et elu tuleb läbi elada, läbi tunnetada ning seejuures ei tohiks kitsendada teiste samasugust õigust. Tapmine on Remarque’i jaoks üks suurimaid üleastumisi, kuigi samas on surm ka väga tihedalt eluga seotud ning surma pideva läheduse tunnetamine aitab ka kirjaniku raamatute peategelastel elu ja elamist paremini tunnetada. Ilmset ka sellest lähtuvalt on Remarque’i teoste peategelased alati nö „ühe jalaga hauas“: sõdurid, haiged, tagaaetavad, vangid. Teadmine elu kaduvusest on nende jaoks võimendi elu kontraste paremini tunnetama. Ka „Läänerindel muutuseta“ peategelane Paul Bäumer elab maailmas toimuvat läbi väga tugevalt ning tunnetab elu kaduvust ning haprust sõjaseisukorras olles eriti tugevalt
maailmavaade). Autori kuvani loomine, eriti klassikaliste autorite puhul 25.Tegelane Oluline on kuidas tegelasi luuakse, kujutatakse. Proosateose tegelased on teose kõige olulisemaks komponendiks. Tegelased viivad sündmustikku edasi, nende kaudu avaneb teose ideestik. Lugeja tunneb huvi eelkõige tegelaste ja nende elusaatuste vastu. Kirjandusteose tegelased jagunevad tähtsuse järgi: peategelasteks, kõrvaltegelasteks, episoodilisteks tegelasteks. Peategelane, temal (või peategelastel) lasub teose ideeline põhiraskus, nad juhivad ja arendavad sündmustikku. Kõrvaltegelased, on üldiselt peategelase teenistuses ja jäävad tähtsuselt nende varju. Episoodilised tegelased esinevad teoses vaid põgusalt. Tüüp tüübiks nimetatakse tegelast, kelles avalduvad teatava inimrühma iseloomulikud jooned. Tüüp on ilma eriomaste iseloomujoonteta, ent ta aitab ilmekalt avada ajastule eriomast. Kirjanduslik tegelane võib vahel ola loodud tegelikust elust võetud inimese põhjal
annaabi.ee 
