Keisrivõim. võimu kandvad 100 senaatorit ja Senat, Princeps senatus- ametnikud e senati juht. ametiisikud magistraadid. Nimetas ametisse senaatoreid. Rahvatribuun. Peapreester. Eluaegne konsul- nimetas ametisse ametnikud. Sõjaväe 5000 meest, 2 80 000 meest, 15 Lääneosa ülesehitamise leegioni. Rooma leegioni. nõrgenemine.
Rhyton joogianum. Fresko märjale krohvile tehtud seinamaaling, Knossose palees reljeefsed. Üks selle aja kuulsamaid on "Toreadoor" (härjavõitleja) 1500 eKr. Asub see Herakleoni arheoloogiamuuseumis. Freskode peamiseks teemaks olid loomad, meri. Loomi (näiteks ahvid) kujutati liikumises. Pulli hüppamine eluohtlik akrobaatiline mäng. Pitsat "Ebaõnnestunud hüpe". Troonisaal (Knossoses) - saalis on kuningas Minose tool. Egeuse kultuuris oli valitseja ka peapreester. Seintel maalid müütilistest loomadest (greifid). Saali keskel on kauss (ohverdamine). Kuninga vastas pingil istusid süüdistatavad ja nende üle mõisteti kohut. Tihti trahviti töö tegemisega. Kreeta saarel ei olnud orje. Piktogramm piltmärk (logo), midagi sümboliseeriv. "Liiliate prints" oletatav kuningas Minos. Kuninganna vann - väike vann, kus kuningannale meeldis eesli piimas vannis käia. Megaron - keskne ruum hoones. "Pariisitar" preestrinna. Pariisitar on hüüdnimi
Ohverdamiseks valitud inimese keha värviti siniseks ning viidi rituaalsete laulude saatel püramiidi tipule. Neli ohvrit saatvat preestrit haarasid seal tal käsist-jalust ja asetasid ta ohvrikivile. Siis astus ligi ohvripreester, kes lõikas ohvrinoaga ohverdatava rinna lõhki, haaras sealt veel tuksuva südame ja ulatas peapreestrile, kes piserdas südamest pritsiva verega jumala kuju, kellele ohver toodi. Seejärel heideti laip püramiidilt alla ning nüliti. Peapreester tõmbas värskeltnülitud naha endale selga ja alustas rituaalset tantsu. Ohvri keha samal ajal kas põletati või kui ohverdatu oli mehine sõjamees jaotati talitusel osalejate vahel söömiseks. Jumalaile ohverdati aga ka loomi, toiduaineid, lilli, sulgi jne. Usklikud maajad ohverdasid oma verd, torgates teravate okastega endale keelde, kõrva või käsivarde. Surm ohvrialtaril oli iga maaja Jaoks soovitud, omamoodi aukohus. Ohvrialtaril surmatu andis
kuivatatud savitellistest. Telliseid võidi tugevdada pillirooga. · 1-2 korruseliste hoonete katused lamedad, elumajade esimese korruse aknad avanesid hoovi poole. · Tänavad olid väga kitsad Muistne Uruk (rekonstruktsioon) Äri aken tänavale avatud Millised tänavad? Millest ehitati, kui kõrged majad? · Linna keskel asus torntempel e tsikuraat, mille tipus paiknes linna kaitsejumala pühamu. · Sinna võis siseneda vaid peapreester · Torntempli lähiümbruses olid preesterkonna ja linna ülikute paleed. · Käsitöölised ja põlluharijad elasid äärelinnas või ka väljaspool linnamüüri . Ur`i tsikuraat (rekonstruktsioon). Vanim säilinud torntempel (ehitatud III aastatuhandel eKr) Ur´i tsikuraat tänapäeval. Restaureeritud on vaid esimene aste Ur`i tsikuraadi trepp, mida mööda liikus pidulik protsessioon (rongkäik) religioossete pidustuste ajal Ur´i standard
pärast surma sattus · Allilmu oli üheksa · Kõige sügavamas põrgus, valitses surmajumal Ah Puch · Usuti, et jumalad tarvitavad toiduks inimveres leiduvat võluainet · Toodi palju inimohvreid · Ohverdamiseks valitud inimese keha värviti siniseks ning viidi rituaalsete laulude saatel püramiidi tipule · Neli ohvrit saatvat preestrit haarasid seal tal käsist-jalust ja asetasid ta ohvrikivile · Laip heideti püramiidilt alla ning nüliti · Peapreester tõmbas värskeltnülitud naha endale selga ja alustas rituaalset tantsu · Ohvri keha samal ajal kas põletati või kui ohverdatu oli mehine sõjamees jaotati talitusel osalejate vahel söömiseks · Surm ohvrialtaril oli iga maaja Jaoks soovitud, omamoodi aukohus · Usklikud maajad ohverdasid oma verd, torgates teravate okastega endale keelde, kõrva või käsivarde · Surma ei kardetud, kui sind ohverdati pääsesid kohe kõige kõrgemasse taevasse.
Vanuse ja teadmiste vahe soodustas naisepoolse 4 lugupidamise ja austuse tekkimist. Lapseohtu naine vaatas oma vanemale ja targemale mehele alt üles ja pidas teda suureks autoriteediks. Abielu sõlmimise toiminguid oli mitmesuguseid. Kõige tugevamaks liiduks loeti confarreatio. See oli pidulik abielusõlmimise tseremoonia, mis toimus kümne tunnistaja juuresolekul ja mille sõlmis peapreester. Lihtsamad abielusõlmimised oli coemptio – pruudi ost . Viie tunnistaja juuresolekul lõi peigmees, hoides pruudi käest kinni, mündiga vastu klaaskaussi ja kuulutas pruudi omaks. See polnud aga sama omand mis orjatari ostmine, vaid peigmees küsis pruudilt, kas too tahab saada tema perekonna emaks. Pruut vastas, et tahab. Seejärel küsis pruut, kas mees tahab saada tema perekonna isaks, mees vastas samuti jaatavalt. Koige lihtsam ja levinum abiellumine oli usus– kui naine
jne. Kultuses oli keskne hierarhiline preesterkond ja ohverdamine. Preesterkond jagunes kolleegiumidesse ja allus otseselt riigivõimule preestrid olid riigiametnikud. Eri preestreid: pontifex=sillaehitaja ja ka kalendripidaja, kroonik ning arhitekt; fetsiaal - sõnumitooja, väljakuulutaja; augur - ennustaja, arvaal - viljakuskultuste läbiviija, flamen - ülempreestri ehk pontifex maximus´e abiline, vestaneitsi - püha tule valvajanna jne. Ohverdajate peapreester oli rex sacrorum. Kultus seisnes taimsete ja loomsete ohvrite toomises ja palvetes. Vereohvriks toodi väikesi koduloomi. Põhiline ohver oli taimsed toiduained, joogiohver ja suitsutusohver. Palju kasutati odavaid asendusohvreid. Kultustoimingud olid ratsionaalsed, täpselt reglementeeritud ja palvete vorm kindlaks määratud, milles eksida ei tohtinud. Ennustamine oli ühiskonnaelus lausa riiklikult tähtis toiming.
hoolitses ka tema hariduse eest. Vanuse ja teadmiste vahe soodustas naisepoolse lugupidamise ja austuse tekkimist. Lapseohtu naine vaatas oma vanemale ja targemale mehele alt üles ja pidas teda suureks autoriteediks. Abielu sõlmimise toiminguid oli mitmesuguseid. Kõige tugevamaks liiduks loeti confarreatio. See oli pidulik abielusõlmimise tseremoonia, mis toimus kümne tunnistaja juuresolekul ja mille sõlmis peapreester. Lihtsamad abielusõlmimised oli coemptio pruudi ost . Viie tunnistaja juuresolekul lõi peigmees, hoides pruudi käest kinni, mündiga vastu klaaskaussi ja kuulutas pruudi omaks. See polnud aga sama omand mis orjatari ostmine, vaid peigmees küsis pruudilt, kas too tahab saada tema perekonna emaks. Pruut vastas, et tahab. Seejärel küsis pruut, kas mees tahab saada tema perekonna isaks, mees vastas samuti jaatavalt. Kõige lihtsam ja levinum abiellumine oli usus kui naine
Neile, kes neid ootasid, anti rikkalikke auhindu. Kõik vallutatud alad olid ikka iseseisvad, kuid nad olid inkadele truud. Inkad pidasid endid jumalikeks ja arvasid, et nende valitseja oli päikese jumala poeg, keda nad kummardasid. Kuningat ennast kutsuti Sapa Inkaks. Ta võim oli piiramatu. Temast allpool oli ta kuninglik pere, mis koosnes ta lähisugulastest, ta naistest ja ta lastest. See oli valitsev aristokraatia. Valitsevast aristrokaatiast allpool olid peapreester, sõjaväe komandör ja pealik. Inkade ühiskond koosnes perekondadest, kes koos töötasid. Igal perekonnal oli pealik. Inkade ühiskonnas olid kõrgel positsioonil templi preestrid, ahridektid, haldurid ja sõjaväe kindralid. Neist allpool olid kuntsnikud, muusikud, sõjaväe kaptenid, ja Inkade raamatupidajad, keda kutsuti quipucamayocideks. Põhjakihi moodustasid võlurid, talupojad, karjakasvatajad ja kutsealused. Igal neil eluvaldkondadel oli oma ülemus.
vormi säilitamiseks. Sellegi poolest on neis selgeid võitluskunsti tunnusmärke, nagu lööke käeservaga, jalalööke ja pühkimisi. Chuang-fa pärimuse järgi see kunst peale Bodhidharma surma peaaegu unustati, kuni Yuan-dünastia ajal (1277-1367) tuli Ch'ueh Yan Shang-jenist Shaolini templi peapreester. Tema äratas Bodhidharma kunsti uuesti ellu ja laiendas süsteemi 72 liikumiseni. Ch'ueh Yan reisis Hiinas ringi õpetades oma uut versiooni Shaolin chuang- fast. Matkal kohtas ta meister Li Ch'engi, kes esitles teda kuulsale Pai Yul-fengile. Koos arendasid need kolm meest Shaolin chuang-fa 170 erineva liikumiseni, mis jagati viide stiili: draakon, tiiger, leopard, madu ja kurg. Need stiilid on veel praegugi kung-fus kasutusel.
Tehnikaid ei tehta lihasjõuga, vaid lõdvestunult chi abil. Bodhidharma harjutused olid algselt mõeldud tervise ja kehalise vormi säilitamiseks. Sellegi poolest on neis selgeid võitluskunsti tunnusmärke, nagu lööke käeservaga, jalalööke ja pühkimisi. Chuangfa pärimuse järgi see kunst peale Bodhidharma surma peaaegu unustati, kuni Yuandünastia ajal (1277 1367) tuli Ch'ueh Yan Shangjenist Shaolini templi peapreester. Tema äratas Bodhidharma kunsti uuesti ellu ja laiendas süsteemi 72 liikumiseni. Ch'ueh Yan reisis Hiinas ringi õpetades oma uut versiooni Shaolin chuangfast. Matkal kohtas ta meister Li Ch'engi, kes esitles teda kuulsale Pai Yulfengile. Koos arendasid need kolm meest Shaolin chuangfa 170 erineva liikumiseni, mis jagati viide stiili: draakon, tiiger, leopard, madu ja kurg. Need stiilid on veel praegugi kungfus kasutusel. Hiinase Okinawale
Igapäeva- elu alusmaterjal oli puit. Kõik vanad sugukonnad pidasid väga oluliseks ,,jumalate ajast" põlvnemise rõhuta- mist ja oma esivanemate sugupuu võimalikult täpset mäletamist. Jaapanlased suhtlesid oma jumalatega esialgu lageda taeva all, hiljem templites. Sümbolid mängivad jaapanlase elus iidsest ajast väga olulist osa. Eriti tähtis oli impe- raator, tema perekond ja kõik õukonnaga seotu. Imperaator oli ka sintoismi peapreester. Oluline sümbol on jaapanlastele ka bambus. Üks olulisemaid ja pühamaid loomi oli Jaapanis kilpkonn. Ta oli pikaealisuse ja tarkuse sümbol, sest olevat oma kilbil esimesena inimestele toonud salapärased märgid, millest hiljem kujunesid hieroglüüfid. Jaapani perekond oli eelkõige religioosne ühendus. Tema aluseks olid ranged esivane- mate kultuse nõudmised. Vanemate austamine on väga tähtis. Esivanemate kultus nõudis
Igapäeva- elu alusmaterjal oli puit. Kõik vanad sugukonnad pidasid väga oluliseks ,,jumalate ajast" põlvnemise rõhuta- mist ja oma esivanemate sugupuu võimalikult täpset mäletamist. Jaapanlased suhtlesid oma jumalatega esialgu lageda taeva all, hiljem templites. Sümbolid mängivad jaapanlase elus iidsest ajast väga olulist osa. Eriti tähtis oli impe- raator, tema perekond ja kõik õukonnaga seotu. Imperaator oli ka sintoismi peapreester. Oluline sümbol on jaapanlastele ka bambus. Üks olulisemaid ja pühamaid loomi oli Jaapanis kilpkonn. Ta oli pikaealisuse ja tarkuse sümbol, sest olevat oma kilbil esimesena inimestele toonud salapärased märgid, millest hiljem kujunesid hieroglüüfid. Jaapani perekond oli eelkõige religioosne ühendus. Tema aluseks olid ranged esivane- mate kultuse nõudmised. Vanemate austamine on väga tähtis. Esivanemate kultus nõudis
annaabi.ee 
