lugejatele tervikliku pildi. See eeldab kõigi teose koostisosade läbimõeldud esitust kindlat kompositsiooni ehk ülesehitust. Iga kirjandusteose põhilised koostisosad on motiivid ja detailid. Motiiv on teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Detailide ülesanne on motiivi ilmestada, iseloomustada näiteks tegelasi või tegevusaega kohta. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. Kirjandusteose üksiksündmused (motiivid) on omavahel seotud ajaliselt ja põhjuslikult: juhtumised leiavad aset eri aegadel, varasem sündmus kutsub esile hilisema. Sellist sündmuste arenemise ajalis-põhjuslikku järgnevust nimetatakse teose faabulaks. Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest. Näiteks alustatakse teost tagajärgede
Seda kirjeldatakse peamiselt selleks, et iseloomustada tegelasi, põhjendada nende käitumist ning väljendada autori mõtteid. Pikki arendatud miljöökirjeldusi kasutatakse kindlatel kunstilistel eesmärkidel: nii on võimalik ruum ja aeg elama panna, anda neile tegelastega võrdne asend, valmistada lugejat ette mingite sündmuste vastuvõtuks. Motiiv teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. Karakter kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase individuaalsed loomuomadused. Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju tüüpilisus ja eripära: päritolu, tegevus, huvid, välimus, käitumine, vaimne pale jmt. Tegelasi liigitatakse püsivateks ja arenevateks. Püsiv karakter ei muutu teoses. Ta väljendab kindlat inimtüüpi või on mingi idee teenistuses. Arenevat karakterit mõjutavad teised tegelased ja olukorrad, millesse ta satub.
Seda kirjeldatakse peamiselt selleks, et iseloomustada tegelasi, põhjendada nende käitumist ning väljendada autori mõtteid. 24. Monoloog - kirjandusteose tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette; tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid. 25. Motiiv - teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. 26. Muinasjutt - rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. 27. Muistend - rahvaluule liik, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Muistendid peegeldavad rahva arusaamu loodusnähtustest ja ühiskonnast, nende sisu peeti tõeseks 28. Mõistatus - rahvaluule liik, mis annab olendist, esemest, nähtusest või olukorrast
,,elavast põrgust" ehk paavsti õukonnast (nii nimetas ta seda moraalilageduse pärast). LOOMING: Suurema jao loomingut kirjutas Petrarca ladina keeles. 1341.aastal sai Petrarca humanistina kuulsaks ladinakeelse heksameetrites kirjutatud poeemiga ,,Africa", mille eest ta Roomas loorberipärjaga krooniti. ,,Laulude raamat" Laurale pühendatud luuletsükkel (lõpetas vahetult enne surma) Petrarca lembeluuletuste peamotiivid Laura eluajal: vastuarmastuse puudumine ja oma tunde patususe kahtlustamine. Proosatraktaat ,,Saladus" ehk ,,Maailmapõlgusest" Petrarca enda sisemine pihtimus, tema kahe 'mina' kokkupõrge armastuse ja filosoofia küsimustes. PETRARKISM - Petrarcalt ülevõetud platoonilise armastuse idee koos selle juurde kuuluva melanhoolia, igatsuse ja tundelisusega. Petrarkistid olid Petrarca luulekunsti ja armastusfilosoofia järgijad.
autori sõnumit (positivistlik lähenemine) 2. Teosekeskne lähenemine huvitub kirjandusteosest kui isesesvat elu elavast tähenduslikust tervikust. 3. Lugejakeskne lähenemine eeldab, et kirjandusteos valmib lugeja kaasabil, teosel pole valmistähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil. Proosateksti analüüsitasandid Tekstisisesed tasandid: Fiktsionaalne maailm, selle algus ja lõpp Narratiiv Teema, motiiv (peamotiivid, kõrvalmotiivid) Kujund (sümbolid), pealkiri, moto Probleemistik Lugu, faabula, süžee, sündmus, episood Justustaja, vaatepunkt Tegelased Miljöö, tegevusaeg ja –paigad Kompositsioon Keelekasutus, stiil Ideestik sõnum Tekstivälised tasandid: Autori individuaalsus Autori biograafia Autori maailmavaade Mõjud Suund, vool, žanrilisus, koolmkond, rühmitus
Keskaja hispaania luule. Petrarca: uusaegse lüürika isa. Esimesi uusaegseid humaniste. Suurema osa loomingust kirjutas ladina keeles. „Saladus“ – dialoogivormis, kui Petrarca sisim pihtimus, taunib lihalikku ja madalat armastust, kuid väidab, et ka maine armastus võib olla puhas. Filosoofiline pinge ühendatud vormipeenuse ja elegantsiga. Jumaldatu Laura – reaalselt, meeleliselt tajutav naine. Kasutas sonetivormi. Laura eluajal peamotiivid: vastuarmastuse puudumine, tunde liigmaisuse kahtlus. Ühendatud Itaalia ideaal. Temalt võeti üle melanhoolia, tundelisus, igatsus. Petrarkistid: Petratca luulekunsti ja armastusfilosoofia järgijad. Boccaccio: novelli kui kunstilise žanri algataja. XIV saj. Novellide allikaks rahvajutud, kuid andis tegelastele psühholoogilisi varjundeid ja kujutas kaasaegset elu selle mitmekesisuses. Mahukas, žanriliselt mitmekülgne itaaliakeelne looming. Algatas itaaliakeelse proosaromaani.
Sisemonoloog on kirjanduslik kujutusvõte, mis matkib inimese mõtete kulgu, meenutusi jm. Monoloogi kui teose ülesehituse võtet on kasutanud näiteks Juhan Smuul (1922 -1971) ''Muhu monoloogides'' (1968), Jaan Kross (1920) ''Neli monoloogi Püha Jüri asjus'' (1970). 28. Motiiv - teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. 29. Muinasjutt - rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. lmemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik, hea võidab kurja tänu mitmesugustele imeesemetele (näiteks seitsme penikoorma saapad, küüntest kübar, isejahvatav veskikivi jmt). Loomamuinasjuttude tegelasteks on loomad, kes asendavad inimesi ning keda kujutatakse nende
Sisemonoloog on kirjanduslik kujutusvõte, mis matkib inimese mõtete kulgu, meenutusi jm. Monoloogi kui teose ülesehituse võtet on kasutanud näiteks Juhan Smuul (1922 -1971) ''Muhu monoloogides'' (1968), Jaan Kross (1920) ''Neli monoloogi Püha Jüri asjus'' (1970). 28. Motiiv - teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. 29. Muinasjutt - rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. lmemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik, hea võidab kurja tänu mitmesugustele imeesemetele (näiteks seitsme penikoorma saapad, küüntest kübar, isejahvatav veskikivi jmt). Loomamuinasjuttude tegelasteks on loomad, kes asendavad inimesi ning keda kujutatakse nende
võrreldav nähtus on asendatud kujutluspildiga. Metafooridega taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku ja ilmekat edasiandmist. Näiteks: Looja minemas, looja minemas Kullase valgusega Oled sa, sinitaeva silm! (Kristjan Jaak Peterson) Miljöö - teose aeg-ruum Monoloog - tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid Motiiv - teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. Muinasjutt - rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. 3 Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. Imemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik, hea võidab kurja tänu mitmesugustele. Loomamuinasjuttude tegelasteks on loomad, kes asendavad inimesi ning keda kujutatakse nende iseloomudele vastavalt. Tõsieluliste muinasjuttude tegevus areneb tavaelu raamides.
Probleem kirjaniku poolt teoses ülestõstetud põhilise tähtsusega eluline küsimus Idee kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Väljendab autori suhtumist nähtustesse, tegelastesse. Alltekst teksti peidetud mõte Detail teose osis, mis ilmestab motiivi, nt iseloomustab tegelast või tegevusaega ja kohta. Motiiv teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust; jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks; peamotiivid kannavad teose sündmustikku. Luulemotiivid on enamasti lüürilised ( lahkumine, üksildus, surm, öö ), draamamotiivid konflikte sisaldavad ( kättemaks, saatuslik eksitus, kadunud poeg ), ballaadimotiivid müstilised ja üleloomulikke elemente sisaldavad ( taaskohtumine varasurnud armsamaga ). Püsi- e kordusmotiivid võivad läbida kogu teost ( nt tapmise motiiv Dostojevski romaanis ,, Kuritöö ja karistus" ) või kirjaniku loomingut.
armastuse lugu ja tunnet enne ja pärast armastatu surma. Petrarca teos aint mahukam. · Võrreldes Dante Beatrice-kujutamisega kirjeldab P. Laurat palju reaalsemana ja maisemana kirjeldab tema välimust just ja maist ilu erinevate sümbolite ja mütoloogiliste vihjete abil. · Uue maheda stiili viljelejad armastasid soneti vormi, eriti kuulsaks selles sai just Petrarca. (P. Sonetivorm: abba abba cdc dcd) Sonett tekkest peale armastusluule vorm. · Peamotiivid P loomingus Laura eluajal: kahtlustab oma armastuse liigset maisust, vastuarmastuse puudumine. 10 Maailmakirjandus II Keskajast klassitsismini · Mõjutas kogu ülejäänud renessanssi vormipeenusega, platoonilise armastuse idee koos melanhoolia, igatsuse ja tundelisusega. Kõik edasised tähtsamad Itaalia kirjanikud 15- 16 saj olid petrarkistid. Giovanni Boccaccio
Hoolimata vaimulikuametist oli vaba ja sõltumatu humanistlik isiksus. Unistas sünnimaa ühendamisest tervikuks. Kirjutas enamasti ladina k. Itaaliakeelne ,,Laulude raamat" meenutab Dante teost ,,Uus elu" mõlemad pihivad armastuse lugu ja tunnet enne ja pärast armastatu surma. Petrarca teos on Dante omast mahukam. Võrreldes Dante Beatrice'i kujutamisega kirjeldab Petrarca Laurat reaalsema ja maisemana kirjeldab ta välimust ja maist ilu eri sümbolite ja mütoloogiliste vihjete abil. Peamotiivid Petrarca loomingus on Laura eluajal: kahtlustab oma armastuse liigset maisust, vastuarmastuse puudumine. Uue maheda stiili viljelejad armastasid soneti vormi, eriti kuulsaks selles sai just Petrarca. Petrarcal oli oma soneti vorm: abba abba cdc dcd. Sonett oli tekkimisest alates armastusluule vorm. Petrarca mõjutas kogu ülejäänud renessanssiajastut vormipeenuse, platoonilise armastuse idee koos melanhoolia, igatsuse ja tundelisusega. Kõik edasised tähtsamad Itaalia kirjanikud 15.16
Mooses iisraeli rahva Egiptusest läbi mere ja kõrbe Palestiinasse. Siinai mäel andis Jumal talle kivitahvlid 10 käsuga, mis said juudi usundi ja kõlbluse aluseks. moralitee keskaegne allegooriline õpetlik draama, mille tegelased on inimesega seostuvad abstrahheeritud mõisted: õiglus, mõistus, tõde, kahetsus, meeleheide, usk, ausus jt. motiiv teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. moto kirjandusteose alguses esinev juhtmõtteline lause, luuletus, aforism vm tekst, mis aitab avada teose peamõtet. Näiteks: Bernard Kangro romaani "Taeva võtmed" motoks on tsitaat A. H. Tammsaare "Põrgupõhja uuest Vanapaganast": "Inimese hing on ju südames, mitte peas, tohtrihärra, sest südames on veri ja vere sees hing". mudelsituatsioon tüüpolukord; tegelase sisemaailma põhjalikuma uurimise otstarbel rakendatav kirjanduslik võte
tervikliku pildi. See eeldab kõigi teose koostisosade läbimõeldud esitust - kindlat kompositsiooni ehk ülesehitust. Iga kirjandusteose põhilised koostisosad on motiivid ja detailid. Motiiv on teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Detailide ülesanne on motiivi ilmestada, iseloomustada näiteks tegelasi või tegevusaega -kohta. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. Kirjandusteose üksiksündmused (motiivid) on omavahel seotud ajaliselt ja põhjuslikult: juhtumised leiavad aset eri aegadel, varasem sündmus kutsub esile hilisema. Sellist sündmuste arenemise ajalis-põhjuslikku järgnevust nimetatakse teose faabulaks. Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest.
pildi. See eeldab kõigi teose koostisosade läbimõeldud esitust kindlat kompositsiooni ehk ülesehitust. Iga kirjandusteose põhilised koostisosad on motiivid ja detailid. Motiiv on teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Detailide ülesanne on motiivi ilmestada, iseloomustada näiteks tegelasi või tegevusaega kohta. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. Kirjandusteose üksiksündmused (motiivid) on omavahel seotud ajaliselt ja põhjuslikult: juhtumised leiavad aset eri aegadel, varasem sündmus kutsub esile hilisema. Sellist sündmuste arenemise ajalis- põhjuslikku järgnevust nimetatakse teose faabulaks. Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest. Näiteks alustatakse teost tagajärgede
annaabi.ee 
