Need linnud on rännanud ka USA neitsisaartele, Belize, Bermudale ning Puerto Ricole. Samuti on neid märgatud Iirimaal, Rootsis, Siberis, Gröönimaal ja Kirde-Aasias. Valgepea-Merikotkad eelistavad elada merede, jõgede, suurte järvede, ookeanite ja teiste kalarohkete veekogude lähedal ning võivad elavad seal aastaringselt kuid kui veekogu, kus nad elavad, talvel jäätub, siis rändavad nad toitu otsides lõunasse või rannikule.Võivad elutseda üksikult kuid ka kuni 400 pealistes parvedes. Elupaiga valik sõltub suuresti toidu kättesaadavusest. Toituvad põhiliselt kaladest- vikerforellist, Ameerika angerjatest, valgest sägast, lõhest, Vaikse Ookeani tursast, Atka makrellist, kuid söövad meelsasti ka loomset mereheidist, teine suur osa nende toidust koosneb teiste lindude poegadest ja munadest sealhulgas lõunatirk, suur sinine haigur, väike-lumehani, Ameerika laugud jpt. Eriti talvel, toituvad imetajate
sisalduv. Paljunemine Suguküpsuse saavutavad emasloomad 45, isasloomad 4aastaselt. Tiinus kestab umbes 15 kuud (453464 päeva). Sünnituseks läheb emasloom varjulisse kohta, kuhu kogunevad ka teised emasloomad. Kaelkirjakul sünnib korraga üks poeg kõrgusega kuni 1,8 meetrit ja kaaluga kuni 80 kg. Kasvades veedab poeg kogu aja ema seltsis, võõrutatamine toimub aasta ja kolme kuu vanuselt. Eluviis Kaelkirjak on seltsiv ja rahuarmastav loom, kes elab 770 pealistes karjades. Karjades on kindel sisehierarhia, karja juhtkoha jagavad omavahel kõige suuremad isasloomad. Karja juhtpositsioon jagatakse duellis, kus vastased jagavad teineteisele pea- ja kaelahoope, kuni üks neist taandub. Karja juht hoiab oma pea ja kaela alati hästi üleval, madalamal positsioonil olev loom aga langetab juhtkaelkirjaku juures alati pea. Kaelkirjak magab vähe, ühe ööpäeva jooksul 20 minutit kuni 2 tundi.
gibonlased, inimahvlased ja inimlased. Katta Kattad on algelised primaadid ehk poolahvilised, kes elavad Madagaskari sisemaal lõunaosas (et.wikipedia.org). Katta nägu sarnaneb kassi omaga, keha on halli- valge kirjuline ning neil on kohev halli-mustavöödiline püstsaba. Nad on ebatavalised, sest on aktiivsed päeval ja toituvad maapinnal lehtedest ja puuviljadest. Kasvavad koos sabaga kuni 1 m pikkuseks ja elavad 20- pealistes karjades (Burnie 2003: 242). Hiidgalaago Hiidgalaago pesitseb Lõuna- ja Ida Aafrikas. Oma koheva saba ja imiku lalina sarnase häälitsusega meenutab oravat. Toitub öösiti. Kasutab oma teravat haistmismeelt putukate, puuviljade ja puust nõrguvate mahlade leidmiseks. Koos sabaga kuni 95 cm pikkune (Burnie 2003: 242). Kääbusmarmosett Kääbusmarmosett on marmosettidest ja lakkahvidest väikseim liik: koos sabaga
kg. Niisugusel "ühissünnitusel" on see eelis, et poeg ei jää kunagi omapead. Sellele vaatamata langeb palju kaelkirjaku poegi esimese kuu jooksul lõvide, leopardide ning erinevate hüääniliikide ohvriks. Kasvades veedab poeg kogu aja ema seltsis, võõrutatamine toimub aasta ja kolme kuu vanuselt. (lisa 4)(http://et.wikipedia.org/wiki/Kaelkirjak) HARJUMUSED JA ELUVIISID Kaelkirjakud on väga seltsivad ja rahuarmastavad loomad, kes elavad 7–70 pealistes karjades. Karjades on kindel sisehierarhia, karja juhtkoha jagavad omavahel kõige suuremad isasloomad. Karja juhtpositsioon jagatakse duellis, kus vastased jagavad teineteisele pea– ja kaelahoope,võitlus ei ole julm, kuid võib kesta isegi tunni, enne kui nõrgem end võidetuks tunnistab ja kõrvale astub. Karja juht hoiab oma pea ja kaela alati hästi üleval, madalamal positsioonil olev loom aga langetab juhtkaelkirjaku juures alati pea
keskmiselt 33 lammast karjas ja 6 kitse majapidamise kohta. (PMS007 2010) 2.3 Lambakasvatus 2010 aastal õigusliku vormi ja suurusklassi järgi Lambakasvatus Eestis aastal 2010 jagunes karja suuruse järgi füüsiliste isikutel suhteliselt võrdselt. Kõige vähem oli füüsilistel isikutel karju suuremaid kui sada lammast. Juriidiliste isikutel vastupidi (Tabel 1.). Eestis olid lambad 2010 aastal suurema osakaaluga suurusega 50-99 ja >=100 pealistes karjades. See on kindlasti ka tingitud sellest, et juriidiline isik ei soovi majandada väikesema lambakarjaga, kuna see osutub tõenäoliselt rahaliselt kulukamaks ja vähem tuluandvaks. Füüsilistel isikutel jagunevad lambad 1-99 peaga kokku sama palju kui >=100 peaga karjadesse (Tabel 1.). (PMS008 2010) Tabel 1. Lambakasvatus Eestis 2010 aastal õigusliku vormi ja suurusklassi järg, tk Lambakarja >=10
Bubuiin 7 Babuiin on suur ahv, kes elab Aafrika puusavannis. Tema koon on pikenenud, meenutades koera koonu. Tal on tugev hammastik ja kaks pikka kihva. Neid näitavad isased ähvardavalt teistele isastele või siis neid küttivatele leopardidele. Babuiin liigub neljal jäsemel, toetades seejuures maha nii jala- kui ka käelabad. Ta elab umbes 200- pealistes karjades ja käib iga päev toidu otsingul maha üle 5 kilomeetri. Jõudehetkedel puhastavad babuiinid üksteisel vastastikku karva. See tegevus tugevndab nendevahelist sõprust ja solidaarsust. Tüügassiga Tüügassiga on rohmaka väljanägemisega sigalane ta on hallikat värvi, kõrgete jalgadega ja tutiga sabaga, mida hoiab joostes püsti. Tal on lai ja võimas koon 4 tüükaga, millest 2 asuvad silmade all
Praegu on lammaste arvukus ligikaudu 80 000. Eesti lammastest ligikaudu pooled on mahelambad (u 40 000). Eesti on Euroopa riikide hulgast konkurentsitult kõige kõrgema positsiooni peal seoses mahelambakasvatusega. Lambakasvatusettevõtteid on umbes 2000, 10 a. tagasi oli neid ligikaudu 5000. Keskmine karja suurus on suurenenud viimase 10 aasta jooksul 10 lamba pealt 40ni. Ligikaudu 60% lammaste üldarvust asub suuremates kui 100- pealistes karjades. 2001. aastal oli suuremates karjades ainult 14% lammastest. Peamine lambakasvatuse suund on lambaliha tootmine, sealt laekuvad 85% lambakasvatuse sissetulekutest. Eestis on olukord hetkel, kus lambaliha viiakse välja. Eksporditakse eelkõige Türki, aga ka teistesse Euroopa Liidu riikidesse (Holland, Saksamaa). Liha viiakse välja elulammastena. Eesti lambaliha tarbimine ei ole kõrge. Lambaliha tarbimine ühe inimese kohta oli 1938/39 kõrge u 7 kg
lambakasvatusele raske periood. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha-ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses ning probleemid lambaliha ja villa realiseerimisel. Karjade suurus 2001.a. 4850 lambafarmi- uttedega majapidamisi, kes pidasid 26790 utte. Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 % uttede üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust. Lammaste arvu suurenemisega muutuvad suuremaks ka karjade suurused. Keskmine karja suurus oli 2001.aastal 9 lammast, 2003.aastal 14 ja 2005. aastal 21 lammast karja kohta. Kasvatuse suunad Viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind. Suurenenud on toetused riigi ja EL poolt. Erinevad toetused, ka pool-looduslike rohumaade karjatamiseks.
maitseomadusi. Arvatavasti ei koori põder puid mitte alati nälja pärast, vaid tal on puudus mitmetest ainetest. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape, lubi, parkaine), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem. Metskitsele meeldivad elupaigana puisniidud, metsaservad, soostunud alade, heinamaade ja põldudega vahelduvad väiksemad sega- ja okaspuumetsad, kus leidub tihedat alusmetsa ja järelkasvu. Väldib suure metsamassiive. Metskitsed liiguvad tavaliselt 4-6-pealistes salkades, välja arvatud jooksu- ja poegimisajal. Metskits toitub rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Suvel toitub rohttaimedest, kevadel ja sügisel käib põldudel orast söömas. Sügisel sööb ka metsamarju, seeni, samblaid ja samblikke. Talvel toitub lehtpuude võrsetest, koorest ja pungadest. Eriti meeldivad talle paju, haab, vaarikas, pihlakas jt. Kuusekultuurides teeb suurt kahju süües noorte kuuskede ladvakasvusid.
suurendama, on tekkinud juurde palju uusi kasvatajaid, kes on lambakasvatusse teinud suuri investeeringuid. Farmide suurus Eesti lambakasvatuse nõrkuseks on lambafarmide väike suurus. Eesti Statistikaameti poolt läbi viidud põllumajandusloenduse andmeil (tabel 2) oli Eestis 2001. a 4850 lambafarmi - uttedega majapidamisi, kes pidasid 26 790 utte. Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 % uttede üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust. Tabel 2. Lambafarmide suurus ja nende struktuur 15. juuli 2001. a Põllumajandusloenduse järgi (Eesti Statistikaamet, 2001) Karja suurus, utte Nimetus Kokku 1-4 5-9 10-20 21-50 51-100 Üle100
-kr, 2001.a. 281.-kr., 2002.a. 230.- kr., 2003.a. 223.-kr. 2003.a. maksti toetust 1073 lamba-ja kitsekasvatajat 17147 ute ja kitse eest. Eesti lambakasvatuse nõrkuseks on lambafarmide väike suurus. Eesti Statistikaameti poolt läbi viidud põllumajandusloenduse andmeil (tabel 2) oli Eestis 2001.a. 4850 lambafarmi- uttedega majapidamisi, kes pidasid 26790 utte. Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 % uttede üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust. Tabel 2. Lambafarmide suurus ja nende struktuur 15.juuli 2001.a. Põllumajandusloenduse järgi (Eesti Statistikaamet, 2001) Nimetus Kokku Karja suurus 1-4 5-9 10-20 21-50 51- Üle utte utte utte utte 100 100
annaabi.ee 
