Pärja tegemisel valmistada oma peamõõdule vastav soovitud kõrgusega (6,5-8,5 cm) pappvõru. Võru sisekülg katta sobiva puuvillase riidega, mis jääb pärja voodriks. Seejärel katta pealispind kas pikuti tõmmatud siidlindiga või erinevat tooni siidlindi tükkidega. Kuklasse kinnitada soovi korral 35-45 cm pikkused lindid. Abielunaise pea pidi vana kombe kohaselt olema kaetud. 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel kandsid Põhja-Eesti naised piduliku peakattena linukat. Linuk koosnes kotikujulise sabaga linast ja pead ümbritsevast pärjataolisest võrust. Kõige üldisemad abielunaiste traditsioonilised peakatted 19. sajandil olid kahekorra kokkumurtud riidetükist tanud, mida kanti hiljemalt 17. sajandist alates. Põhja-Eesti tanud olid kurrutatud ülaosaga. ERMis on kolm Ambla tanu. Tanu 11069 on teinud Leenu Leesmann Karuse külast. Sellised tanud hakkasid 1865. aasta paiku moest minema. Tanu 11170 on pärit Lepsillalt. 1913
Elin Palumäe SR13 1. Võrrelge omavahel Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti rahvarõivaid. Tooge välja iseloomulikud jooned. Jõgevamaa kattub osaliselt endisaegse Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaaga. Rõivastus oli siin üsna vastuvõtlik uuendustele ja moemõjutustele, mis siit levisid mujale Lõuna-Eestisse. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul oli Jõgevamaal noorikute piduliku peakattena tuntud käsitöömeistrite poolt lilltikandiga kaunistatud linuk ehk sabaga tanu, mis oli laiemalt levinud Põhja-Eestis. 19. sajandi keskpaiku ilmus Tormas nii meeste kui naiste rõivastusse hiliseid venepäraseid jooni. 19. sajandi kolmandal veerandil esines naistel nii Tormas, Kodaveres kui ka Maarja-Magdaleenas idaslaavi naisterõivastusele omaseid vaheleõmmeldud õlalappidega särke, peakattena punaseid kolmnurkseid rätte. Naiste peamine kehakate, eriti soojal suveajal,
moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. · Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet käiseid · Iseärasuseks oli lillkiri, mis tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. · 19. sajandi alguseks sai naiste peakattena üldiseks pottmüts Lääne-Eesti (Läänemaa ja suurem osa Pärnumaast) · ühisjooni nii Lõuna- kui Põhja-Eestiga · iseloomulikud olid lambapruunid ja -mustad ülerõivad · Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit (jakki) ja liistikut (vesti) ning kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti · Pikitriibuline seelik kodunes 19. sajandi alguseks · 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi
kirivöötehnikas ning õmmeldi võruks kokku. Peapaela kaunistas lopsakas mitmevärviline kuklatutt. Abielunaiste traditsiooniline peakate oli umbes 1 m pikkuste külgedega ruudukujuline pearätt, mis seoti diagonaalselt kokkumurtult pähe nii, et üks nurk (händ) jäi seljale ja ulatus vähemalt vööni. Tärgeldatud rätt seati kuklas hoolikalt kurdu, kibrutati ja köideti teise inimese peas. Hiljem oli ta juba valmis peakattena võtta. Mehe särgi rinnalõhiku äärt kaunistasid täisrattamotiivilised põimpilud. Selle järgi on mehe särki hakatud nimetama ka rattaga ameks. Mehed kinnitasid särgi rinnalõhiku paari vitssõlega. Meestel olid pikad linasest või villasest riidest püksid, köidetava värvelkinnisega. Püksid köideti põlve alt säärepaelaga, nii et sääreosa moodustas koti. Vöörihma küljes rippus väike nahktasku. Nii naisel kui mehel oli must villane pikk-kuub (vammus)
Põltsamaa naiste rahvariided 5 Sissejuhatus: Põltsamaa on üks kesk-eestis Jõgeva maakonnas asuv linn millel on ka oma ajalugu ja rahvariided. Siin on Põltsamaa lipp ja vapp. Põltsmaa vapp Põltsamaa lipp 2 Põltsamaa rahvariided Veel 18.sajandi lõpul ja 19 sajandi algul kandsid Põltsamaa noorikud piduliku peakattena linukat ehk sabaga tanu. Selle rohkem Põhja-Eestis tuntud peakatte kaunistasid saksa käsitöömeistrid lilltikandiga. Linuk, nagu villane õlakate sõbagi, jäi 19. sajandi esimese poole jooksul kasutusele veel vaid pruudirõiva osana. 18. sajandialgul levisid siin moerõivastuse eeskujul värvli külge tihedatesse voltidesse seatud kaharad mustad seelikud, mille alläärt kaunistas taimemustris helmetikand (helmetari, kudrustükk). 18. sajandi keskpaigasthakati
Ka kosjamineja pidi eelkõige muretsema ilusad kirikindad. Nagu mujal Viljandimaal, kanti Viljandi kihelkonnaski veel 19. sajandi keskpaiku viltkindaid, eriti reisidel või pikkadel sõitudel. Peakate. Kõige pidulikumaks peakatteks oli Viljandi kihelkonna meestel vildist lambamust kaapkübar. 19. sajandi keskpaigaks said populaarseks silindrikujulise rummuga kübarad (Kaarma, Voolmaa 1981, 107). Suviti kanti siiludest kokkuõmmeldud murumütsi, mis levis põlise peakattena Põhja-Viljandimaale Lääne- ja Põhja-Eestist. Talvemütsiks oli allalastavate kõrvadega karusnahkne müts ehk läkiläki. Jalatsid. Meeste jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad. Pargitud nahast pastlad olid kaua ka pidujalanõudeks. Viljandimaa rahvariided nägis ssellised välja 6 3. Kasutatud allikad Lõuna- Viljandimaa käsitöö traditsioonid ja omapära. (29. 05 2013. a.). Allikas: Mulgi
Kreutzwald on loetelu järjestanud järgmiselt: rätt, pearätt ehk linakas, v5rutanu, tutik, harjakas, teravtanu. 19.saj. keskpaigaks jõudis Virumaale ka pottmüts, mis Harjumaal Tallinna ümbruses juba 18.sajandil varasemaid peakattevorme välja tõrjus. 19.saj. lõpul hakkasid Alutaguselgi nooremad naised oma pead ehtima väikese linnamoelise tanuga, oubiga. Lõpuks oli siingi kasutusel kolmnurkseks kokkumurtuna lõua alla köidetav rätik - algul täiendava, salandi lõpul ka peakattena. Ehted. Väike hõbedast (või mõnest odavamast metallist) sileda võru kujuline vitssõlg (siin kutsutud preesiks) oli otseselt tarbeese. Sellega kinnitasid mehed oma särgi rinnaesise ja seda kasutasid ka naised. Naiste pidulikke ülikondi ehiti suuremate sakiliseservaliste preesidega. Väga hinnati värviliste, enamasti punaste klaastahukestega silmadega preese. Neid oli nelja- ja kuuesilmalisi. Eriliseks uhkuseks ja jõukuse märgiks loeti kuhikujulist hõbesõlge, suurt sõlge
Orjandusliku - fibulaga kinnitud tikitud tabljon Materjalid: siid, taft, damast, samet, gobelään, Feodalismi tekkimine brokaat, linane, villane, puuvillane Ehted: - diadeem, kuldkäevõru, kraetaoline kaelaehe - emailitehnika, pärlid, kuld, kalliskivid Soengud ja peakate: - meestel lühikesed juuksed - peakattena kandsid naised polsterdatud rulli ja looriga mütsi 13. saj. Jalatsid mähised kingad, sandaalid, pehmed saapad edasine areng Feodalismi 15. saj. KESKAEG. ROMAANI STIIL 10. saj. Rõivastus: - keha on korralikult varjatud - kandi aktsent - ühevärvilised
Pronksspiraale asendasid tinast naastukesed e tinulised. Ilmusid täiesti uut laadi ehted: sõled, klaas- või hõbehelmestest keed paatrid, suured hõbehelmed krõllid. 14. sajandist pärinevad esimesed silmkoes kindakatked, 17. sajandiks oli silmkoes kudumine Eestis üldine. Suuremad muudatused ilmnevad 17. saj Põhja-Eestis. Naised hakkasid kandma käisteta särgi peal lühikest linast pluusi käised. Varasema mähitava vaipseeliku asemele tuli kitsas kokkuõmmeldud ümbrik. Abielunaiste peakattena levis liniku asemel tanu. Rohkem teateid ka meesteriietuse kohta. Vanapäraste pikkade pükste asemel hakati Põhja-Eestis, hiljem kogu Eesti alal kandma põlvpükse. Varasemad umbkuued olid oletatavasti juba 15.16. saj asendunud hõlmadega pikk-kuubedega. Pidulik peakate kõrge vildist kaapkübar. Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti 17. sajandil juba ka kingi. 18. sajandil algas Põhja-Eestist mitmeid uuendusi
Tori mehe pead kattis kaapkübar(varasem) või nokkmüts(hilisem). Kaapkübar oli pealt kitseneva rummuga. Jalas kanti pastlaid või nahksaapaid. Suviste rõivastena olid kasutusel kanditud kaelusega linane särk ja valged linased laia lakaga kintspüksid või uuema moe järgi pikad püksid. Suvine ülerõivas oli rüü, mis oli pleegitamata linasest riidest ja osaliselt või täielikult läbilõigatud piha ja volti seatud alaosaga. Tori kihelkonna mehe rõivad Suvise peakattena kasutati linasest niidist või valgest lõngast varraste kootud tuttmütse ja siiludega murumütse. Tuttmütsid tehti kas värvilise kiritriibuga või ilma. Ülerõivaste peal kanti nahkrihma, millesse vana traditsiooni järgi ükati metallpandlaid. Kanti ka villasest lõngast võrkvöösid või pussakaid(riidest vöö). Meeste sukad olid lambavilla värvi hallid või pruunid ja kaunistatud viklitega. Jalas kanti töö ja igapäevajalanõudena pastlaid, viiske ja
kingituspakend. Peakatted olid laialt levinud. Need olid terava tipuga või ümara põhjaga kitsa servaga mütsid. Naisterõivastus oli meesterõivastusega üsna sarnane, seda mõjutas ristiusu kiriku õpetus. Naise rõivastus pidi olema talle kauniks vutlariks ja samal ajal looma ettekujutuse naise ebamaisest ilust, mis väljendus näojoonte omapärases harmoonias. Naised kandsid alusrõivana tuunikat, selle peal stoolat, ülerõivana paludamentumit, pallat või paenulat ning peakatet. Peakattena kandsid naised polsterdatud rulli ja looriga mütsi. ROMAANI STIIL Romaani stiil oli esimene keskaja kunstistiil Lääne-Euroopas, tekkis umbes 10. saj. ja püsis gootika tekkimiseni Prantsusmaal 12. saj., Saksamaal 13. saj. keskpaigani. Kiriku mõjul peeti romaani ajastul inimese keha patuseks ja seda pidi rõivastusega korralikult varjama. Naised kandsid üksteise peal kahte kleiti, mantlit ja peas rätikut.
Kinnaste nahk ei tohi. peo- pesapoolsel küljel olla paks, sest vastasel korral on halb rooli hoida ja juht linke käsitseda. Külmal ajal tuleb kända sooje kindaid, millel on peale pöidla ka nimetissõrm. Peakattena tuleb kõne alla ainult kaitsekiiver. Seda nõuavad liikluseeskirjad, sest ta kaitseb pead õnnetuse korral. Kaitsekiivrit peab kandma ka kaassõitja, sest kokkupõrkel paiskub ta sõidukilt enamasti veel suurema "hooga kui juht.;
annaabi.ee 
