paljudele kooridele laulude ümberseadmist ja ümberõppimist. Ning kuigi paljud sakslased ei uskunud, et vaesed eesti talupojad saavad sellise suure peoga hakkama, juba 18.-20.juunil 1869.aastal toimuski see suur üritus Tartus. Sellest saigi alguse eestalste traditsioon, mis on jäädvustunud tänapäevani, et iga nelja aasta tagant peetakse suurt üldlaulupidu. 1.2 Teine üldlaulupidu II üldlaulupidu toimus 20.–22. juunil 1879. aastal Tartus. Laulukoore juhatas Karl August Hermann ning pasunakoore David Otto Wirkhaus ja Adalbert Hugo Willigerode. Peokomiteed valiti juhtima Tartu linnapea Georg von Oettingen, kuid põhiorganiseerijaks oli tegelikult Hugo Treffner. Kokku osales 64 esinejate rühma 1272 esinejaga, sealhulgas 46 meeskoori ja 18 puhkpilliorkestrit. Pidu oli kavandatud 1875. aasta suveks, kuid luba selleks saadi alles kaks aastat hiljem. Suuresti Vene-Türgi sõja tõttu lükkus pidu 1879. aastasse.
jooksvad" (Häser) "Kui meie vaim siin linnu tiivul" (J. Kallivoda) "Õhtu kellad" (F. Abt) "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" (F. Pacius) "Mu meeles seisab alati" (K. Collan) "Mu isamaa on minu arm" (A. Kunileid) "Sind surmani" (A. Kunileid)) (http://et.wikipedia.org/wiki/I_ %C3%BCldlaulupidu ) PILDIL ON ESIMESE ÜLDLAULUPEO PILLIMEHED Teine üldlaulupidu II üldlaulupidu toimus 20.–22. juunil 1879. aastal Tartus. Laulukoore juhatas Karl August Hermann ning pasunakoore David Otto Wirkhaus ja Adalbert Hugo Willigerode. Peokomiteed valiti juhtima Tartu linnapea Georg von Oettingen, kuid põhiorganiseerijaks oli tegelikult Hugo Treffner. Kokku osales 64 esinejate rühma 1272 esinejaga, sealhulgas 46 meeskoori ja 18 puhkpilliorkestrit. Pidu oli kavandatud 1875. aasta suveks, kuid luba selleks saadi alles kaks aastat hiljem. Suuresti Vene-Türgi sõja tõttu lükkus pidu 1879. aastasse. Ühendkooride kontserdid peeti sakslaste
Abt) “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ (F. Pacius) "Mu meeles seisab alati" (K. Collan) “Mu isamaa on minu arm“ (A. Kunileid) „Sind surmani“ (A. Kunileid) II üldlaulupidu II üldlaulupidu toimus 20.-22. juunil 1879. aastal Tartus. Laulukoore juhatas Karl August Hermann ning pasunakoore juhatasid David Otto Wirkhaus ja Adalbert Hugo Willigerode. Peakomiteed valiti juhtima Tartu linnapea Georg von Oettingen, kuid põhiorganiseerijaks oli tegelikult Hugo Treffner. Laulupeol osales 48 meeskoori 1070 lauljaga ja 18 pasunakoori 202 mängijaga, kokku 1272 tegelast. Pidu oli kavandatud 1875. aasta suveks, kuid luba selleks saadi alles kaks aastat hiljem. Suuresti Vene- Türgi sõja tõttu lükkus pidu 1879. aastasse.
Zvyssig) •"Kui ju jõed rõõmsast jooksvad" (C. Häser) •"Kui meie vaim siin linnu tiivul" (J. Kallivoda) •"Õhtu kellad" (F. Abt) •“Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ (F. Pacius) •"Mu meeles seisab alati" (K. Collan) •“Mu isamaa on minu arm“ (A. Kunileid) •„Sind surmani“ (A. Kunileid) II üldlaulupidu II üldlaulupidu toimus 20.-22. juunil 1879. aastal Tartus. Laulukoore juhatas Karl August Hermann ning pasunakoore juhatasid David Otto Wirkhaus ja Adalbert Hugo Willigerode. Peakomiteed valiti juhtima Tartu linnapea Georg von Oettingen, kuid põhiorgniseerijaks oli tegelikult Hugo Treffner. Laulupeol osales 48 meeskoori 1070 lauljaga ja 18 pasunakoori 202 mängijaga, kokku 1272 tegelast. Pidu oli kavandatud 1875. aasta suveks, kuid luba selleks saadi alles kaks aastat hiljem. Suuresti Vene-Türgi sõja tõttu lükkus pidu 1879. aastasse.
Pärast kutseliste teatrite tekkimist sai temast üks eesti kunstiväärtusliku draamakirjanduse rajajaid. Ta töötas Viljandimaal, Lätis ja Tartus ametnikuna. Mulgimaa tüübid ja olud on andnud ainet tema humoristlikele külajuttudele. David Otto Wirkhaus - eesti seltsiliikumistegelane ja muusik. Ta oli David Wirkhausi poeg.Wirkhaus tegutses "Vanemuise" seltsis, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis, Aleksandrikooli liikumises ning juhatas Väägvere pasunakoori ning üldlaulupidude pasunakoore. Miina Härma - eesti helilooja, koorijuht ja organist. Ta oli eesti esimene professionaalne naishelilooja. 15- aastaselt alustas ta kompositsiooni- ja klaveriõpinguid Karl August Hermanni käe all. Aastal 1903 siirdus Miina Kroonlinna, kus osales Eesti Heategeva Seltsi tegevuses. Kroonlinnast lahkus ta 1915. aastal, sest Esimese maailmasõja ajal ei lubatud tsiviilisikutel linnas viibida. 1917. aastal sai muusikaõpetaja koha Eesti
kultuurielus ei olnud ühel lihtsal maakooliõpetajal seda tähtsust ja vaimset rolli, mis tal oli ehkki kiiresti muutuvas Eesti talupojaühiskonnas. Eesti maakooliõpetaja suutis oma ainelisest viletsusest hoolimata olla vaimse missiooni kandja ka väljaspool kooli ( Jansen 2007:346-347). Koolmeistrid, kes õpetamise kõrvalt täitsid tihti ka vallakirjutaja ametit, abistasid kirikuõpetajat, juhatasid laulu-, näitemängu- ja pasunakoore. Nende töö kandis vilja juba 100 aastat tagasi olid eestlased kirjaoskaja rahvas (Heidmets 2002:15). 3.4. Maarahvas ja ristiusk Kiriku vahekord rahvaga jäi vaadeldaval perioodil üldiselt külmaks. Kirikuõpetaja jäi veel 19. sajandilgi endiselt kirikhärraks, võõraks rahvale nii oma eluviisi kui mõtteväljenduste poolest, olles aga samal ajal valitseva mõisnike võimu agaraks toeks. Sellest üldisest pildist
ja tisler. Ülejäänute tegevusalad on teadmata. Koolmeistrid, kes olid enamjaolt vaimuelu juhid, adsid suure panuse orkestrite edasiarendamisele. Koolmeistritel ja köstritel oli eeldusi saada orkestijuhiks, kuna nemad olid saanud muusikalise ettevalmistuse. 3.1 D.O.Wirkhaus D.Wirkhaus oli seltsiliikumistegelane ja koorijuht. Wirkhaus tegutses "Vanemuise" seltsis, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis, Aleksandrikooli liikumises ning juhatas Väägvere pasunakoori ning üldlaulupidude pasunakoore. Ta osutas suuri teeneid algajatele koorijuhtidele ning andis neile konsultatsioone. Ta aitas uutel kooridel nii endile instrumente muretseda, käis neid ka kohapeal juhendamas, kuni nende endi juhid olid asja selgeks saanud, kuid andis näpunäiteid ka kirja teel. Wirkhaus soovitas uutele kooridele alati parimaid pille tellida meistrite tehtud. Sellised pillid olid küll kallid aga siiski kõige paremad. Ta soovitas orkestreid teha 12-ne liikmelisi,
seisukohta järsult muutis. Ta ei võtnud siiski avalikult sõna laulupeo vastu, kuid ei tulnud sinna ise kohale. Opositsiooni põhjusena toodi pärast ette, et baltisakslastel on liiga palju ütlemist, ning et laulupeo kavas on liiga palju saksa laule. Laulupeo esimesel päeval toimus vaimulik ja teisel päeval ilmalik kontsert. Viimase kavas oli viisteist laulu. Osa võttis 46 koori ja 800 lauljat, üldjuhid olid Jannsen ja A.Kunileid Saebelmann. Pasunakoore võttis laulupeost osa neli, kuid eraldi kontserte nad ei andnud. Nende juhiks oli D.O.Wirkhaus. Teise päeva kavva kuulusid ka Jakob Hurda kõne ning pidulik õhtusõõk ,,Vanemuise aias. Kolmandal päeval toimus kooride ja orkestrite võistulaulmine ja- mäng. Mõlema päeva kavva kuulus kooride lippudega rongkäik orkestrite saatel. Pidu segas teisel päeval pidev vihmasadu.Ametlikuks osavõtjate arvuks oli 789 meeskoori lauljat
Tallinnas, mõlemad 1865. aastal. Koorilaulu kõrval harrastati neis ka näitemängu, peeti rahvavalgustuslikke kõnesid ja korraldati mitmesuguseid muid rahvuslikke kultuuriüritusi. [1] "Vanemuise" seltsi ja tema presidendi Johann Voldemar Jannseni eestvõttel sai alguse eestlaste suurim ja kestvaim kultuuritraditsioon, nimelt laulupidu. Esimene üldlaulupidu leidis aset 1869. aastal Tartus, haarates endaga kaasa meeskoore ja pasunakoore üle kogu Eesti. Kavas oli 12 vaimulikku ja 14 ilmalikku laulu, kusjuures vaid kaks (Kunileidi "Sind surmani" ja "Mu isamaa on minu arm") olid eesti laulud, ülejäänud aga saksa heliloojate eestindatud variandid. Ka pastorite peetud kõned peol olid saksameelsed. Sellegipoolest andis peo kordaminek kindlustunnet rahvuslikul enesemääratlemisel, peole kogunenud eestlase hulk oli enneolematult suur. [1]
Laulupeo peaproov toimus Tartu Maarja kirikus suletud uste taga, kuna ei oldud kindlad, kas nii suur hulk siiski suudab korralikult koos laulda. Eelkõige kardeti kohalike saksa ajalehtede õelaid kommentaare. Peaproov õnnestus aga suurepäraselt. Kontsertide jaoks oli üüritud Ressource'i seltsi aed, mis asus praeguse Tartu Peetri kiriku vastas. Pealtvaatajaid oli hinnanguliselt 15 000. II üldlaulupidu toimus 20.22. juunil 1879. aastal Tartus. Laulukoore juhatas Karl August Hermann ning pasunakoore David Otto Wirkhaus ja Adalbert Hugo Willigerode. Peokomiteed valiti juhtima Tartu linnapea Georg von Oettingen, kuid põhiorganiseerijaks oli tegelikult Hugo Treffner. Kokku osales 64 esinejate rühma 1272 esinejaga, sealhulgas 46 meeskoori ja 18 puhkpilliorkestrit. Pidu oli kavandatud 1875. aasta suveks, kuid luba selleks saadi alles kaks aastat hiljem. Tingituna suuresti Vene-Türgi sõjast lükkus pidu 1879. aastasse.
annaabi.ee 
