vammus, abielunaistel põll. Särk: See tehti kahekorra kokkumurtud valgest jämedamakoelisest linasest kangalaiast, millele lõigati kolmnurkne kaelaauk ning lisati külgedel laiust siiludega. Käised: Need tehti valgest linasest. 19. sajandi teiselpoolel jäi kurrutamine ära, kui see eest pöörati rohkem tähelepanu pidulike käiste tikanditele. Seelik: 19.sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane, valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud. 19.sajand teisel poolel levist pikitriibuline seelik. Pikitriibulisi seelikuid koovad ja kannavad Kihnu naised tänapäevani. Põll: See kuulub ka nagu Mandri-Eestiski abielunaise rõivastusse. 19. sajandi esimesel poolel olid Kihnu naiste põlled valged linased, sajandi keskel hakati pidupuhkudel kandma sitspõlli. Vöö: Oli kirjatud kirjaga, värvidest domineerisid ja madarapunane.
tornid. Värvli äärele on õmmeldud valged tagid. Käised kinnitati vitssõlega, värvlid aga sõlmustega. 19. sajandi keskpaigal oli seelik õmmeldud labasest linasest niidist, ning selle koeks oli hall villane lõng. Seelik oli neljalaidne ning linase värvliga. Värvlist kuni alumise ääreni on seelik seatud pikuti 3 cm sügavustesse püstkurdudesse ning esiosa on 25 cm laiuselt kurrutamata. Seeliku alläärele on õmmeldud punasest villasest lõngast pael, mis on kuueharuliselt palmitsetud. Seelik ulatub poole sääreni. Kurrutamiseks aeti igast kurrust läbi üks linane nöör ning uhuti kokkutõmmatud seelikut leelisega. Selleks, et kurrud sisse jääksid, pandi seeliku alläärele raskusteks kivid. Hiljem hoiti ka kuumi leibu kurrutatud seelikul vajutisena. Hiljem, 19. Sajandi lõpu poole tuli kasutusele triibuline kört. See läks aga aina värvilisemaks seoses tööstuslikult toodetud värvaine kasutusele võtuga. Triipude muster ja värvid varieeruvad
pattulangemist ja inimkonna pattude lunastamist Jeesuslapse sünniga. Immaculata (lad ,,puhas, puutumatu") - Neitsi Maarja austav nimetus roomaktoliiklastel MRA - Maarja abreviatuur ehk monogramm, mis kujunes välja Bütsantsis. Moodustatud kreekakeelsest sõnapaarist Meter Theos (kr ,,Jumalaema") laps Jeesuslaps Maarja süles näitab Maarja emadust, pikad juuksed märgivad elujõudu, tugevust, puhtust (erinevalt kurtisaanide palmitsetud juustest), roos - Neitsi Maarja kui veatu puhtuse kehastus on Taevane Roos ja patuta Okasteta Roos, lamp tarkuse ja vagaduse sümbol merikarp palverännak muna valge muna sümboliseerib patuta viljastamist pitseeritud raamat sümboliseerib Neitsi Maarja süütust roosikrants sõna-sõnalt ,,roosipärg". Roosikrants on seotud järjestikuste palvetega, mida loendati nööri otsa aetud helmestega. Palved olid suunatud Neitsi Maarjale kui Taevaste Roosile
Kihnu Kihnu · Kihnu on saar Liivi lahes. · Kihnu kuulub Pärnu maakonda ja moodustab Kihnu valla. · 1994. aasta seisuga on praegu saarel 4 küla 570 elanikuga. Rahvariided · Naised kandsid Kihnus käiseid. · Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. · Jalatsitena olid Kihnus iseloomulikud pastlad. Toit · Toitumisharjumused on Kihnus ka tänapäeval jäänud samaks, nagu olid 100 aastat tagasi. · Toidu valmistamise õppisid lapsed vanematelt. · Kihnus olid kindlad toidud, mis teatud päevadel tehti: Esmaspäev · Esmaspäeva hommikul söödi soojendatud hapukapsasuppi. · Lõunaks keedeti koorega kartuleid, peale pandi soolaräim või muu kala, mis parajasti oli.
triipudega pael, mi soli mähitud kaksikspiraalidena. Seelik ulatus pahkluuni ning on kogupikkuses kurrutatud. Värvli kinnitamiseks kasutati haaki. Seelikut kanti enamasti värvli külge kinnitatud traksidega, mis kooti tumesinisest, tumerohelisest, punasast ja aniliinlillast villasest lõngast. 3.3 Põll Põll õmmeldi valgest linasest riidest ja pilutati valge linase niidiga. Põlle allääres oli palistus, millest tõmmati läbi linasest niidist palmitsetud pael. Põlle alläärt kaunistati põimpiludega ja all servas oli valgest puuvillasest riidest volang.Erinevalt mandrist oli Saaremaal ka neidudel põll. Seda kanti tavaliselt pärast leeri ja just piduülikonna juures. 3.4 Vöö Kirivöö kooti valgest linasest niidist ning punasest ja lillast villasest longest. Vöö mähkimist alustati seeliku värvli pealt vasakult küljelt. See mähiti umber keha kolm kuni neli korda, jättes iga vöökorra ringi pealt alumise ääre veidi paistma
Rahvarõivad Naised kandsid Kihnus käiseid. XIX sajandi lõpust peale. Alates sitsijakkide kasutusele võtmisest, kanti käiseid põhiliselt pulmades. 7 Marek Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane (linase lõime ja villase koega) valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud, igapäevased võisid olla kurrutamata. XIX sajandi teisel poolel levis pikitriibuline seelik. Kihnu naiste jõukust hinnati seelikute rohkuse järgi. Igal Kihnu naisel oli aidas keskmiselt 20 kodukootud seelikut. Neid on väga mitmesuguste triipudega, kusjuures rahvatraditsioon määrab täpselt ära, millal mis liiki seelikut kanda. Mustad
katta. Tikand (A 509:4724) A 509:4724 9 Vöö Naiste vööd olid kirjatud valgele linasele põhjale värvilise villase lõngaga. Ambla vööde kirjades domineerib roheline, mille kõrval on kasutatud helepruuni, sinist, madarapunast, vähemal määral ka muid värve. Ambla vööd on suhteliselt kitsad. Otstes on neil kas lahtised või palmitsetud narmad. Vöö tehti nii pikk, et see kandjale vähemalt kolm korda ümber ulatus. Vöö mähiti seelikuvärvli, abielunaistel ühtlasi ka põllevärvli peale. Kui kanti särki ilma seelikuta, siis mähiti vöö särgi peale. Mähkimisel hoiti üht vööotsa vasaku käega vasakul küljel, parema käega keerutati vööd ümber keha, jättes alumise vöökihi serva enamasti äärekirja laiuselt ülemise alt paistma. Ots pisteti vöökihtide vahele. Ambla kihelkonnast on ERMis 35 vööd
Puudusid varrukad ja õlalapid. Kaelaauk oli ovaalne avar, äärepalistusest läbipoetatud paelaga koomale tõmmatav. Seelikud tegid Alutagusel 19.saj. jooksul läbi õige rohkesti muudatusi. 18.sajandist tuntud kitsad seelikud - must villane ümbrik ja valge linane palapoolik olid kasutusel 19.saj. algulgi. Kui linane seelik värviti soomaakega mustaks, siis kutsuti seda piedu. Musta villase ümbriku alaäärt on mitmel viisil kaunistatud. Kõige tagasihoidlikum oli villastest lõngadest palmitsetud punane või sinine äärepael, ai. Hoopis pidulikum kaunistus koosnes punasest villasest riidest ja kardpaeltest. Alutaguse ümbrikele eriti iseloomulikuks võib aga lugeda punasele villasele riidele mitmevärviliste helmestega tikitud laia äärist, kõnerikku, milles 18.saj. lõpust peale domineeris lillkiri. 19.saj. teisel poolel jäid pikitriibulised seelikud lihtsamaks. Neid kooti nüüd enamasti kahes värvis kitsaste tripudega (näiteks sinist-halli, punast-musta) ning peeti töö- ja
Saades teada, et seda häält teeb kõige tigedam ja jõletum elukas. Iga päev pidi ta tulema oma koopast välja ja võtma koha sisse linna värava juures. Keegi ei saa ei sisse ega välja, kui pole annetanud sellele lohele noort neidu. Tristan võitles selle koletisega, teadmisega et kui ta tapab ta, saab ta Heledapäise Isolde. Ta sai koletisest jagu, kuid pani ta keele endale taskusse. Kuid keeles olid veel mürgid sees ja see soojenes tema keha vastas ja see uimastas Tristanit. Punakate palmitsetud juustega ratsanik Ruuge valetas kuningale, et just tema on tapnud koletise, tõenduseks oli toonud kaasa koletise pea. Kuningas kahtles tema vapruses. Kui Heledapäine Isolde sai teada, et peab saama selle argpüksi naiseks, kahtlustas ta pettust ja ratsutas järgmisel päeval salaja koos oma valgepäise truu teenri Perinisi ja noore teenijanna ja seltsilise Brangieniga koletise koopa juurde. Kaua otsisid märke, mis näitaks, et tegemist on pettusega.
Yin- yang põhimõtteid kasutades on püütud luua aedu ka tänapäeval. Üks näide Malmö elamumessilt Bo01, mille autoriteks on Rootsi maastikuarhitektid. Selle aia kujundus on rajatud yin-yang sümboli põhjal, mis on oma olemuselt kujutis tasakaalust maailma põhiprintsiipide või primitiivsete jõudude vahel. Yin sümboliseerib maad, puud on sellel poolel tumedad, niisked, vastuvõtlikud ja passiivsed. Pajuvõsa varjus, palmitsetud skulpturaalseteks puudeks ja võrestikeks, kus ronib elulõng, on maapind kaetud püsikutepuhanguga. Teine osa aiast on istutatud täis sibullilli, päikeselembeseid püsikuid ja suvelillede voogavaid laineid. Taimed ujuvad päikese käes, sest yang sümboliseerib taevast - eredat, kuiva ja aktiivset. Ülalkirjeldatud vorm ja stiil räägivadki hiina aedade eesmärgist. Sellised aiad on tegelikult isegi
350 «Sina andsid teisele tubakat? Räägi seda oma õe vanale kassile! Maksa enne tagasi need põsetäied, mis sa mult juba oled laenanud, Lafe Buckner, siis laenan sulle tonni või paar tagasi ega võta sinult intressi selle pealt kah mitte.» «Noh, ma ju kunagi maksin sulle tagasi kah.» «Jah, kuus suutäit ehk. Aga laenanud oled laevatäie. Sa laenad poetubakat ja tagasi maksad neegrimusta.» Poetubakas on lame must kämp, kuid need mehed närivad enamasti rulli palmitsetud loomulikke lehti. Kui nad põsetäie laenavad, siis ei lõika nad seda noaga rulli otsast, vaid võtavad rulli hammaste vahele, rebivad hammastega ja sikutavad kätega, kuni rull kätkeb -- mõnikord vaatab siis tubakaomanik kurvalt oma rulli, kui selle tagasi saab, ja ütleb kuiva pilkega: «Teinekord anna põsetäis tagasi, tead, ja jäta rull endale.» Tänavad ja teed ses linnas olid läbini porised -- seal polnudki muud kui pori: must tõrv ja mõnes köhas ligi jalasügavune
annaabi.ee 
