Päike (6)

Päike

Sol

  Päike on tavaline täht, üks rohkem kui 100-st biljonist tähest meie galaktikas.
diameeter: 1,390,000 km.
mass: 1.989e30 kg.
temperatuur: 5800 K (pinnal)
15,600,000 K (tuumas)
   Päike on suurim objekt meie Päikesesüsteemis. Tas sisaldab rohkem kui 99.8% kogu Päikesesüsteemi massist ( Jupiter mahutab suurema osa ülejäänust).
   Päike on isikustatud paljudes mütoloogiates: kreeklased kutsuvad teda Helioseks ja roomlased kutsusid teda Sol.
   Päikese mass koosneb praegusel ajal 75% vesinikust ja 25% heeliumist (92.1% vesinikku ja 7.8% heeliumi aatomite arvu järgi); kõik ülejäänud ("metallid") moodustavad ainult 0.1%. See koostis muutub aja jooksul aeglaselt, kuna vesinikku muundatakse Päikese tuumas ümber heeliumiks .
   Päikese välised kihid ilmutavad eristatavat pöörlemist: ekvaatoril pindmine kiht teeb täispöörde iga 25,4 päevaga; pooluste lähedal aga 36 päevaga. Selline veider käitumine tuleb sellest, et Päike ei ole tahke keha nagu Maa, vaid koosneb peamiselt gaasidest. Nii pöörleb Päikese väline gaasiline kiht erinevalt Päikese tuumast. Eristatav pöörlemine ulatub üsna sügavale Päikese sisemusse , aga Päikese tuum pöörleb nagu tahke keha. Samalaadseid efekte on täheldatud ka gaasilistel planeetidel.
   Tingimused Päikese tuumas on äärmuslikud. Temperatuur on 15.6 miljonit Kelvin'it ja rõhk on 250 biljonit atmosfääri. Tuuma gaasid on kokku surutud 150 korda tihedamalt kui vesi.
   Päikese poolt väljastatav energia (3.86e33 ergi/sekundis või 386 biljon megavatti) toodetakse aatomituumade sünteesi ehk tuumareaktsiooni käigus. Igas sekundis muundatakse umbes 700,000,000 tonni vesinikku ümber ligikaudu 695,000,000 tonniks heeliumiks ja 5,000,000 tonniks (=3.86e33 ergs) energiaks gamma kiirguse kujul. Kiirguse liikumisel Päikese pinna suunas absorbeeritakse pidevalt energiat ja re-emiteeritakse madalamatel temperatuuridel nii, et ajal kui ta jõuab Päikese pinnale, on ta energia peamiselt nähtav valgus. Viimasel 20% teest pinnale kantakse energiat rohkem konvektsiooni kui kiirguse poolt. Footonil võtab pinnale jõudmine aega 50 miljonit aastat.
   Päikese pinnal, mida kutsutakse fotosfääriks, on temperatuur umbes 5800 K. Päikeselaigud on "külmad" piirkonnad, ainult 3800 K (nad paistavad tumedad ainult võrreldes ümbritsevate aladega). Päikeselaigud võivad olla väga suured, mõned isegi diameetriga kuni 50,000 km. Päikeselaike põhjustavad keerulised ja mitte väga hästi arusaadavad Päikese magnetvälja mõjud.
   Fotosfääri kohal asub väike piirkond, mida tuntakse kromosfäärina.
   Kromosfääri peal asub väga hõre gaasi pilv, mida kutsutakse krooniks , ning ta ulatub miljoneid kilomeetreid kosmosesse, kuid on nähtav ainult päikesevarjutuste ajal (vasakul). Temperatuur kroonis on üle 1,000,000 K.
   Päikese magnetväli on väga tugev (maiste standardite järgi) ja väga komplitseeritud . Tema magnetosfäär, samuti tuntud kui heliosfäär, ulatub teisele poole Plutot.
   Lisaks kuumusele ja valgusele paiskab Päike välja ka madala tihedusega laetud osakeste voolu (enamasti elektronid ja prootonid), mis on tuntud kui päikesetuul. Päikesetuul liigub läbi Päikesesüsteemi kiirusega umbes 450 km/sek. Päikesetuul ja palju kõrgema energia osakesed, mida heidetakse välja Päikese loidete poolt, võivad mõjutada raadiolainete ülekandumist Maal ja tekitavad Maa atmosfääri vastasmõju tulemusel imeilusaid virmalisi..
   Hiljutised andmed kosmoselaevalt Ulysses näitavad, et päikesetuul saadetuna välja polaaraladelt levib peaaegu topeltkiirusega, 750 kilomeetrit sekundis, kui ta teeb seda madalamatel laiuskraadidel. Ka päikesetuule koostis polaaraladel näib erinev. Päikese magnetväli paistab olevat üllatavalt muutumatu.
   Päikesetuule lähem uurimine on kavas hiljuti välja saadetud kosmoselaevade Wind ja SOHO abil stabiilselt liikuvalt vaatluspunktilt Maa ja Päikese vahelt, umbes 1,6 miljonit km Maalt.
   Päikesetuul avaldab suurt mõju komeetide sabadele ja omab isegi mõõdetavat mõju kosmoselaevade trajektooridele.
   Päikese poolt väljastatud energia ei ole ühesuurune. Samuti mitte päikeselaikude aktiivsus. 17nda sajandi viimasel poolel oli periood väga madala päikeselaikude aktiivsusega, mida kutsutakse Maunderi Miinimumiks. See langeb ühte ebaloomulikult külma perioodiga Põhja-Euroopas, mida tuntakse mõnikord, kui Väikest Jääaega. Päikesesüsteemi moodustumise ajast peale on Päikese väljastatud energiahulk suurenenud umbes 40%.
   Päike on umbes 4,5 miljardit aastat vana. Oma sündimise hetkest peale on ta ära kasutanud umbes poole oma tuumas sisalduvast vesinikust. Seda jätkub, et särada " rahulikult " veel teinegi 5 miljardit aastat või nii (olgugi, et tema helendus ligikaudselt kahekordistub selle aja jooksul). Aga lõpuks tarvitab ta ära kogu vesinikust kütuse. Siis järgnevad radikaalsed muutused, ning ehkki see on tavaline tähestandardi järgi, võib tulemus olla hävitava toimega Maale (tõenäoliselt tekib planetaarne udukogu ).

Päikese kaaslased

Päikese mõjuringis orbiitleb üheksa planeeti ja palju muid väiksemaid objekte. (Millised kehad täpselt tuleb klassifitseerida kui planeedid ja millised kui "väiksemad objektid" on andnud põhjust mõnedeks avalikeks vaidlusteks, aga lõpuks on see siiski ainult definitsiooni küsimus.)
Kaugus Raadius Mass
Planeet (000 km) (km) (kg) Avastaja Aeg
--------- --------- ------ ------- ---------- -----
Merkuur 57,910 2439 3.30e23
Veenus 08,200 6052 4.87e24
Maa 149,600 6378 5.98e24
Marss 227,940 3397 6.42e23
Jupiter 778,330 71492 1.90e27
Saturn 1,426,940 60268 5.69e26
Uraan 2,870,990 25559 8.69e25 Herchel 1781
Neptuun 4,497,070 24764 1.02e26 Galle 1846
Pluto 5,913,520 1160 1.31e22 Tombaugh 1930