1. Eesti kirjanduse jaotumine Kodu-Eesti ja Välis-Eesti kirjanduseks. Millal: 1940.aastate alguses miks selline jaotumine tekkis: põgeneti sõja ning massiküüditamiste pärast välismaale millised kirjanikud millisesse gruppi kuulusid: pagulaskirjanikud, kes olid juba Eesti Vabariigis tuntud: G.Suits, M.Under, A.Adson, H.Visnapuu, A.Gailit pagulaskirjanikud, kes ära minnes olid u 20.aastased: K.Lepik, I.Laaban, B.Kangro pagulaskirjanikud, kes läksid pagulusse lastena ning olid rohkem seotud asukohamaa kui Eesti kultuuri ja eluga: H.Nõu, E.-K. Tooma, I.Kask, I.Laaman isikud, kes sündisid pärast sõda paguluses: T.-H. Ilves, M.K. Kostabi millest kirjutati: peamised teemad olid: 1. kujutati kodumaa ajalugu ja olusid enne II ms. 2. kujutati asukoha argipäeva 3. kirjutati kodumaalt põgenemisest 4. piiblitemaatika 2
Tema luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel, meeleoludes vaheldub nukrameelsus irooniaga. Kangro on nimetatud ka tartu Ülikooli audoktoriks. Rootsis olles kasutas erinevaid pseudonüüme: Antsla Pännu, Herbert Viipilt, Joonas Taavet, Josef Tsaxtinis, Kroonik, Oskar Jooniste, Taavet Valler. Kokkuvõtvalt moodustab pagulaskirjandus Eesti kirjanduses suure osa ning palju häid raamatuid ning luulekogusid on kirjutanud just erinevad Eesti pagulaskirjanikud. Tähtsamad ning tuntumad pagulaskirjanikud on Ristikivi, Kangro, Under, Gailit ja teised.
60ndad aastad pagulaskirjanduses "Sula" algus Stalini surm Tsensuur taandus Väliseestluse ideoloogia Ajaleht "Välis Eesti" Optimistlik eluvaade Keelatud nimekirjade lühenemine Temaatika Proosas: Kodumaa ajalugu ja olud enne I maailmasõda Asukohamaade argipäev Kodumaalt põgenemine Piiblitemaatika Temaatika luules: Isiklikud hingehädad Perekond ja loodus Piltluule Sürrealism Pagulaskirjanikud Gustav Suits Marie Under Hendrik Visnapuu August Gailit Karl Ristikivi Artur Adson Bernard Kangro Bernard Kangro Võrumaa Rootsi Sümbolitaotluslik kujundikeel Meeleolud luules Teosed: "Arbujad" (1981) "Arbujate kaasaeg" (1983)
Mindi põhiliselt Rootsi- Under, Suits, Visnapuu, Adson, Gailit, Kalju Lepik, Laaban, Kangro, Grünthal jt. Hiljem mindi Kanadasse Viirlaid USA-sse Visnapuu Inglismaale Austraaliasse Lühikese ajaga kujunes välja pagulasühiskond Elu pagulaslaagris, lootus tagasi tulla, selle kustumine. Töö saamiseks kohaliku keele õppimine Oma kultuuri säilitamine, kohanemine asukohamaa elustiili ja kultuuriga Pagulaskirjanikud Suits, Under, Adson, Visnapuu, Gailit Kirjanikud, kes ära minnes olid 20 ja nooremad: Lepik, Laaban, Kangro, Kalk, Viirlaid Kirjanikud, kes läksid pagulusse lastena: Toona, Ivask, Laaman Isikud, kes sündisid pagulused peale sõda: Ilves Kirjanduslikud organisatsioonid 1950-1994 tegutses Rootsis eesti kirjanike ühisettevõttena ,,Eesti Kirjanike Kooperatiiv" Mõned pagulaskirjanikud avaldavad Eestis teoseid Ajakirjad 4 nr
ümber. Õppekavast kadus usuõpetus ja asemele lisandus vene keel ja konstitutsioon. Seinadele ilmusid uued plakatid ja lapsed pidid peast teadma elementaarseid sõjarelvasid. 1941. aasta kevadel toimus Eesti suurkujude ja kultuuritegelaste tapmine. Seda nimetatakse Punaseks Terroriks. Alati leiti sellele õudusele põhjus ja seletus. Tapmine toimus massiliselt nii Tartus kui Tallinnas- isegi Patarei vanglas. Eesti kirjandus seevastu ei lõppenud. Kirjanikud jagunesid kaheks: pagulaskirjanikud ja kirjanikud, kes pidasid oma kodumaad tähtsamaks kui vabadust. Väga paljud kirjanikud põgenesid näiteks Rootsi. Välismaal jätkati oma loomingut ja väljaspool Eestit oli neil suurem sõnavabadus. Eestis seevastu oli väga range tsensuur ja ei olnud võimalik enda loomingut avaldada selliselt, nagu see loodud oli. Enamuste pagulaskirjanike looming oli Eesti NSVs isegi keelatud. 1960. aastatel said kirjanikud natukene suurema vabaduse ja luules ilmus välja nn kassetipõlvkond
– 267 romaani – 181 luulekogu 75 autorilt – memuaarkirjandust – 90 autorilt ilmus ligi 155 teost ■ 1950 hakati kirjutama teoseid PAGULASKIRJANDUS ■ Tunti puudust allikmaterjalidest ■ Otsiti kontakte kodumaal olevate inimestega ■ Materjal läbis mitmeid ohte ■ Peamiselt saadeti välja trükimaterjali: sõjaeelsed ajakirjad jms ■ Mida vanem materjal seda lihtsam oli ■ Oskar Kruus oli üks esimesi, kes hakkas koguma pagulaskirjanike materjale PAGULASKIRJANIKUD ■ Marie Under ■ Artur Adson ■ August Gailit ■ Karl Ristikivi ■ Gustav Suits ■ Johannes Aavik KALJU LEPIK ■ Sündis 7. oktoobril 1920. aastal Järvamaal Koeru alevikus ■ Eesti luuletaja ■ Alghariduse sai Koeru algkoolist ■ 1935–1939 Tallinna Kaubanduskool KALJU LEPIK ■ 1940. aastal asutas koos Enn Keraga kirjandus- ja kunstirühmituse „Tuulisui“ TUULISUI Kirjanduselt ja kunstilt nõuti rahvuslikkust, kunstikavatslikkust, realismi ja üldinimlike
vaatlemiseni. Nõukogude ja saksa okupatsioonide ajal väljendas Underi luule rahva sügavamaid tundeid kogus "Mureliku suuga" (1942) 3 ALLIKAD 1. Hinrikus, Rutt; Kronberg, Janika; Olesk, Sirje; Tepandi, Tio (2003). Maria Under. Tartu, Kirjatus : ,,Ilmamaa" ja autorid. 2. Kruus, Oskar; Puhvel, Heino (1995 ja 2000). Eesti kirjanike leksikon. Kirjastus: OÜ Eesti Raamat 3. Koolielu. Pagulaskirjanikud. www.koolielu.ee/files/Pagulaskirjanikud.ppt ( 15.02.2009) 4
Rahva seas on tuntust kogunud Andrus Kivirähu kirjeldus "Rehepapis". Selle järgi on eestlane peaasjalikult pettuste ja kelmuste peal väljas. Siiski arvan, et "rehepaplikkus" pole just see olulisim, mida meie esiisad geneetiliselt meile edasi on andnud. Kuigi peab tõdema, et riukalikku olemust on meil veres kindlasti sees, kuid see läbib punase joonena, võin julgelt väita, kõiki inimesi siin maamunal. Mitmetahulise eestlase helgemaid tahke on kujutanud paljud pagulaskirjanikud, kes võõrvõimu repressioonide tulemusena on pidanud suure osa oma elust elama välismaal. "Minagi olin Arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas. Mõnikord mõtlen, et läheksin veel, muretu nooruk Arkaadia teel, marssalikepike paunas." Need read oma luulekogust "Inimese teekond" on lausunud Karl Ristikivi. Kuigi see kajastab tema enda eluteed, sobib see minu meelest ka eesti rahva kirjelduseks. Eestlased on otsi rahvas, me soovime leida oma ainuõiget Arkaadia teed
liberaliseerumise tulemusena võib avalikult esitada estraadimuusikat ja kirjutada operette. · Suurenenud teotahe toob EÜEsse ja EÕMi kokku palju noori. Tsensuuri lõdvenemine · 1955. aastal vabastas ENSV Glavlit täiesti keelatud autorite nimekirjast esimestena Johannes Semperi, Friedebert Tuglase, Kersti Merilaasi ja Paul Viidingu. Suurt osa nende töödest võis pärast seda avaldada. · 1965. aastal vabastati täiesti keelatud autorite nimekirjast pagulaskirjanikud Artur Adson, Karl Rumor ja Albert Kivikas. Suur osa nende loomingust jäi sellest hoolimata kodumaal keelatuks. Muutused kirjanduselus · Pagulased saadavad kodumaale võõrsil avaldatud emakeelset kirjandust. · Levib tõlkekirjandus, mida avaldab 1957. aastal algatatud raamatusari Loomingu Raamatukogu. 1958. a asutatakse ajakiri Keel ja Kirjandus, 1960. aastatel pakub väärt lugemist ajakiri Noorus. Muutused luule-elus
Arenes väljaspool okupeeritud Eestit 1944-1990. Sai alguse Saksa põgenike laagris. Selle keskuseks sai pärast II ms Rootsi. 1960ndateni oli pagulaskirjandus elujõulisem Eesti NSV kirjandusest, säilitades sõnavabaduse eelise ka hiljem.Aastatel 19441990 anti paguluses välja 267 romaani ja 181 luulekogu 75 autorilt, palju kirjutati ka memuaarkirjandust 90 autorilt ilmus ligi 155 teost. 1950ndatel hakkas osa pagulaskirjanikke kirjutama teoseid asukohamaa keeles. Tuntuimad pagulaskirjanikud on Gustav Suits, Marie Under, Bernard Kangro, Karl Ristikivi, August Gailit, August Mälk, Artur Adson, Henrik Visnapuu,Ivar Ivask, Ain Kalmus, Helga Nõu, Enn Nõu, Valev Uibopuu, Johannes Aavik, Arno Vihalemm, Kalju Lepik, Ivar Grünthal. Enamus neist oli olnud juba 1940. aastal tuntud kirjanikud, kelle loomingu avaldamine ja isegi omamine oli Eesti NSVs keelatud. Ilmar Laaban Luuletaja, tõlkija ja publitsist. Välis- Eesti autor, kes pani aluse sürrealismile. Luule on sügav ja mõtestatud
ilmajäetuse tunnet) - Kirjandus rahvusliku identiteedi kandjana: - Eestlaseks olemise küsimus oli veelgi tähtsam kui varem - Eestlus oli seotud minevikunostalgiaga - Pagulaskultuuri kõrgpunkt 1950. ja 1960. aastatel Küsimused 1) Luules avaldus pagulase enesetunnetus kolmel viisil: esimene võimalus on lihtsalt kirjeldada oma seisundit, teine võimalus on ennast lohutada ja kolmas võimalus on kuulutada vastuhakku. 2) Pagulaskirjanikud väljendasid oma kaotusvalu pehmete ja trööstivate igatsusluuletustega, elujõu kinnitustega, romantiliste mälestuspiltidega, mis segunesid unelmate ja unenägude kirjeldustega. Kodumaast kirjutati idüllilisi värsse ja hümne samas leidus ka sõjalaule ja needmissalme. 3) Pagulasluules toimunud uuendused olid: 1) modernismi mõjude segunemine pagulasluulega 1950.aastetel. 2) unustatud vana
kodumaalt põgenemine. Läänes andsid 50ndatel aastatel tooni modernistlikud suunad (Kafka, Woolf, Joyce). Ka eesti kirjanikud võõrsil hakkasid oma esitluslaadi muutma (Ristikivi, Kangro, Laaban). Pagulaskirjanduses andis tooni rahvusliku identiteedi problemaatika. Eesti raamat eksiilis levis posti teel. Ilmar Laaban kirjutas vabadusest ja kodumaast. Murret ei kasutanud, mängis häälikutega, sürrealism, vabavärss, soovis kodumaale vabadust. Karl Ristikivi ja Gert Helbemäe on tuntumad pagulaskirjanikud. 2.TSEHHOV ,,KAJAKAS" Kajakas on kõigist Tsehhovi teostest ehk kõige isikupärasem. See on ainus suurem teos, mis on otseselt pühendatud kunsti teemale. See räägib kunstniku raskest eluteest, kunstilise ande olemusest, sellest, mis on inimlik õnn. Kangelasteo teema: kunstis saavutab võidu ainul see, kes on võimeline kangelasteoks. Niina Zaretsnaja unistas lavast ja kuulsusest. Temasse oli armunud noor Konstantin Treplev,
või väikese ruumi kujutamisena, millele vastandati piiride lõhkumine, põgenemine ja vabadus (näiteks P-E. Rummo "Põgene, vaba laps" filmist "Viimne reliikvia"). Elustati uuema rahvalaulu ja lorilaulu poeetika, see jätkus 1970. aastate lõpul (H. Runnel). Laulutekstide osakaal suurenes, tuli sisse kõnekeelt. Liiguti eemale klassikalisest luulest. Neid suundumusi mõjutasid 1920.-30. aastate modernism ja sõjajärgne soome kirjandus. Eeskuju andsid ka pagulaskirjanikud Ilmar Laaban ja Kalju Lepik. Tegemist on vahel rohkem "teksti" kui luuletusega (Rummo). Tähelepanu pöörati rohkem sõna mitmekihilisusele, alltekstidele. Hiljem jäid ülekaalu klassikalises vormis värsid. Kirjandusse tuli rohkem prosaiste (Vaino Vahing, Rein Saluri, Toomas Vint, Mari Saat). Luuletajatest debüteerisid koondkoguga "Närvitrükk" Juhan Viiding, Toomas Liiv, Joel Sang, Johnny B. Isotamm (Jaan Isotamm), veel tulid
Pagulaskirjandus sai alguse Saksa põgenikelaagris. Teise maailmasõja lõppedes sai keskuseks Rootsi. 1960ndateni oli pagulaskirjandus elujõulisem Eesti NSV kirjandusest, säilitades sõnavabaduse eelise ka hiljem. Aastatel 19441990 anti paguluses välja 267 romaani ja 181 luulekogu 75 autorilt, palju kirjutati ka memuaarkirjandust 90 autorilt ilmus ligi 155 teost. 1950ndatel hakkas osa pagulaskirjanikke kirjutama teoseid asukohamaa keeles. Tuntuimad pagulaskirjanikud on Gustav Suits, Marie Under, Bernard Kangro, Karl Ristikivi, August Gailit, August Mälk, Artur Adson, Henrik Visnapuu, Ivar Ivask, Ain Kalmus, Helga Nõu, Enn Nõu, Valev Uibopuu, Johannes Aavik, Arno Vihalemm, Kalju Lepik, Ivar Grünthal, Hellar Grabbi, Ilmar Laaban, Arved Viirlaid, Liidia Tuulse, Salme Ekbaum, Gert Helbemäe, Arvo Mägi, Harri Asi, Raimond Kolk ja Albert Kivikas. Enamus neist oli olnud juba 1940. aastal tuntud kirjanikud, kelle loomingu
annaabi.ee 
