NEUTRAALSED OMA-JA LAENSÕNAD ELU, ILU, JÕGI, KALA, NIMI, VESI, EMA, ISA, KÄSI, KÕHT, HIRM, ARVAMA, LUSIKAS, VIHJAMA, LIHVIMA, KOKK, KOOL, PORGAND, TUBLI, KEHV, KULD Käima- kõndima, astuma, sammuma rääkima pajatama, juttu tegema, seletama, vadistama Eesti keele kt PTK 10 SÜNONÜÜM sarnase tähendusega ANTONÜÜM vastandsõna HOMONÜÜB tähendus erinev, kirjapilt sama (kurk-kurk) OMASÕNA pärinebki ürgsest eesti keelest (meri, käsi, kivi) LAENSÕNA teisest keelest laenatud, kuid täielikult kohanenud (aken - okno, kopikas, vahvel) VÕÕRSÕNA pole kohanenud nagu laensõna, säilinud võõrsõna tunnused VÕÕRSÕNA tunnused: nõrk klusiil sõna alguses (beebi), võõrtähtede esimesel silbil (F,C,S,Z jne) või siis rõhk esimesel silbil (matemaatika, akvaarium) TSITAATSÕNA sõna kirjutatakse võõrapäraselt, kuid märgitakse ära (trükitud tekstis kaldkiri/kursiiv, käsitsi laineline joon all) (spam, beach) PTK 11 * grammatilised andmed: hääldus, rekts...
6. probleemsete kohtadega tegelemine Mõistepõhine töö üldjuht: püütakse rahvusvahelise mõisteühtlustuse ja terminiühtlustuse poole. Tõlkepõhine töö: - terminite otsimine lähtetekstist - leitud terminite sisestamine terminibaasi - uurimistöö ja selle dokumenteerimine - dokumenteeringu kirjete korrastamine - lõplik vormistamine OSKUSSÕNASTIKUD Eesti I oskussõnastik: 1909 (kindlalt ilmunud) sks-ee-vn matemaatika sõnastik Eesti suuremad oskussõnastikud: 1975 vn-ee tehnika sõnastik (50'000 märksõna); 2005 elektroenergeetikasõnastik (1023 lk, sh 7000 seletustega mõisteartiklit) Oskussõnastikud olid 1990ndate algul laialt levinud, neid oli palju, kuid olid siiski ebaühtlase kvaliteediga. 1990ndate II poolel olukord ja kvaliteet paranesid, ühtlustusid. praeguseks on nii paber- kui elektroonilisi sõnastikke (nt www.eter.ee). 1) Oskus- ehk terminiartiklisõnastik - Vähemalt 1 eriala terminiartiklite kogu
ühtlus ja selgus ning suunata avalikku keelekasutust. Eesti kirjakeele norm on määratud õigekirjutuse, häälduse, sõnavara ja grammatika osas Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatu, Emakeele Seltsi keeletoimkonna normingute ja otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga. Oskussõnavara osas täiendavad ja täpsustavad eesti kirjakeele normi terministandardid ja oskussõnastikud, mis on koostatud Eesti Terminoloogia Ühingus, Eesti Keele Instituudis või terminoloogiakomisjonides kooskõlastatult Eesti Keele Instituudiga. Eesti kirjakeele normi alal annab nõu Eesti Keele Instituut. Alates 1. detsembrist 2006 on kirjakeele normi alus "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006" 6 Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_kirjakeele_norm http://et.wikipedia
desotsialiseerumine; kultuurilaenud – ÕIGUS: pretsedendiõigus How about sõnavara konkursid jms? 3. Millises allikas eesti sõnavara nüüdisnorm peegeldub? (1) Kirjakeele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga. (3) Oskussõnavara osas täiendavad ja täpsustavad kirjakeele normi oskussõnastikud, mille on heaks kiitnud Eesti Terminoloogia Ühing koostöös asjaomaste ministeeriumidega ja asutustega, mille põhikirjas on ette nähtud eesti keele uurimine ja korraldamine. (4) Nimede osas täiendavad ja täpsustavad kirjakeele normi „Nimeseadus”, „Kohanimeseadus” ja muud asjaomased õigusaktid. 4. Mille jaoks on tulnud kirjakeele norm luua? Kirjeldatud ja korrastatud normidega kirjakeel on demokraatia atribuut: ta
Vaidlused olnud alati. Vabariiklik õigekeelsuskomisjon, praegu: Emakeele Seltsi keeletoimkond. ,,Kirjakeele teataja", ,,Keelenõuanne soovitab". T. Erelt ,,Eesti keele ortograafia" M. Erelt jt ,,Eesti keele käsiraamat" 2002 Tiiu Erelt ,,Eesti keelekorraldus" Ilmumas Raimo Raagi raamat eesti keelekorraldusest 19. -21. sajandil. Oskuskeelekorraldus: Tiiu Erelt ,,Eesti oskuskeel" 1982, ,,Terminiõpetus" 2007 Arvi Tavast arvutiterminoloogia, oskuskeele teooria Oskussõnastikud, ülevaated Keeles ja Kirjanduses 5 aasta kaupa. ,,Õiguskeel" Eesti keele/kirjakeele ajalugu Arnold Kask, Lembit Vaba, Huno Rätsep: sõnavara ja grammatika ajalugu, ühtse eesti keele kujunemine. Tiit-Rein Viitso ,,Eesti keele kujunemine flekteerivaks keeleks" 1990. Paul Alvre: käänete, mitmusetüüpide, abisõnade jms kujunemine Kristiina Ross: piiblitõlked Heli Laanekask: kirjakeele kujunemine TÜ vana kirjakeele uurimisrühm (Külli Habicht): vana kirjakeele korpused, sõnastikud,
ning selge ja soodustada ametlikus keelekasutuses hea tava kasutamist. Käsitletav norm sätestab, et kirjakeele norm on reguleeritud kõige uuema õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonna poolt heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga. Vastavalt määruse paragrahv 2 lõikele 3 täiendavad ja täpsustavad oskussõnavara osas kirjakeel normi oskussõnastikud. Valdkonnaga tegelevad Eesti Terminoloogia Ühing koos asjaomaste ministeeriumide ja asutustega, mille põhikiri näeb ette eesti keele uurimist ning korraldamist. Eelpool nimetatud oskussõnastikud peavad olema heaks kiidetud nimetatud asutuste poolt. (Eesti kirjakeele normi rakendamise kord 2011) 16 3 EESTI ASJAAJAMISKEELE SEISUKORRAST Eesti keel on maailmas üks väiksemaid keeli, mis on riigikeele staatuses ning mida
Nimetatud XVII ja XVIII sajandi teostel on üks väga väärtuslik ühisjoon: sõnaraamat ja grammatika moodustavad koos ühtse terviku eesti keele käsiraamatu. 1869. aasta tähistab Ferdinand Johann Wiedemanni ,,Eesti-saksa sõnaraamatu" ilmumist, mille II trükis 1893 oli juba umbes 60 000 sõna. See on XIX sajandi leksikograafia tippsaavutus. Eesti Vabariigi aastail sai alguse eesti õigekeelsussõnaraamatute auväärne traditsioon ja pandi alused eesti oskusleksikograafiale (üksikud oskussõnastikud olid ilmunud varemgi). Õigekeelsussõnaraamatute reast tõusevad esile Johannes Voldemar Veski ,,Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat" Eesti Keele Instituudis on tehtud ka suurtöö ,,Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" 19882007 ning teoksil on hiiglaslik sõnavaramu ,,Eesti murrete sõnaraamat" 1994. Käib suure etümoloogiasõnaraamatu koostamine. Nii suurte sõnaraamatute tegemine alates materjali kogumise algusest ja lõpetades viimase köite ilmumisega võtab aega mitu inimpõlve.
sõnavalimikku (kuude ja tähtpäevade, kohanimede, taimede nimestik jm), vene ja slaavi laensõnade loetelu. · 1869 F. J. Wiedemanni ,,Eesti-saksa sõnaraamat", mille II trükis 1893 oli juba umbes 60 000 sõna. See on 19. sajandi leksikograafia tippsaavutus. · Eesti Vabariigi aastail sai alguse eesti õigekeelsussõnaraamatute auväärne traditsioon ja pandi alused eesti oskusleksikograafiale (üksikud oskussõnastikud olid ilmunud varemgi). · 1925 J. V. Veski ,,Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat" I osa, II 1930, III 1937 (raamatu lõpetas Muuk), · 1933 Elmar Muugi ,,Väike õigekeelsus-sõnaraamat" I tr , kokku 10 tr (kaht Stockholmi trükki arvestades 12), · Keele ja Kirjanduse Instituudis, praeguses Eesti Keele Instituudis valminud: o ,,Õigekeelsuse sõnaraamat" 1960, o ,,Õigekeelsussõnaraamat" I tr 1976 (kokku 4 tr),
arvutilingvistika, keeleuuendus ja keelekorraldus Uurimiskeskused: TÜ, EKI Uurijad: Tiit-Rein Viitso, Mati Hint, Mati Erelt, Haldur Õim, Reet Kasik, Ülle Viks, Helle Metslang, ka Mart Remmel Tööd: Renate Pajusalu (1999) ,,Deiktikud eesti keeles", Katre Õim (2004) ,,Võrdluste struktuurist ja kujundisemantikast", ,,Eesti keele seletav sõnaraamat" 16. Eesti leksikograafia: peamised sõnaraamatute tüübid-oskussõnastikud-erialade terminoloogiasõnastikud. Peale II MS oli oluline, et teadusterminid- ja standardid oleksid moodustatud oma malli järgi mitte vene omade järgi. ,,Väike vormisõnastik" 1992, ,,Sünonüümisõnastik", ,,Eesti-inglise sõnaraamat", ,,Fraseoloogiasõnaraamat", ,,Antonüümisõnastik", ,,Väljendiraamat", ,,Esimene eesti slängi sõnaraamat", ,,Võõrsõnade leksikon", ,,Väike uudissõnastik", tõlkesõnaraamatud, millest suurema
Traditsioon on terminoloogia eestikeelset käsitlust alustada sõna terminoloogia mitmetähenduslikkusega. Siinsetest eeldustest lähtudes aga vaatame sama asja vastupidises järjekorras: kõigepealt millest räägime, ja alles seejärel, kuidas sellest räägime. Loomulik keel ei ole ühtne väljendusvahendite hulk, vaid jaguneb erineva kõnelejaskonna ja kasutusaladega allkeelteks. Sõnastike hulgas on kombeks käsitletava keelematerjali järgi erista- da üld- ja oskussõnastikke. Oskussõnastikud tegelevad valdkondlikes allkeeltes kasutatavate oskussõnade ehk terminitega; üldsõnastikud kogu keelega, kõigepealt muidugi üldkeelega kõige üldisemas mõttes, aga ka allkeeltega, nii nendesamade valdkondlike kui ka regionaalsete (murded) ja sotsiaalsetega (släng). Allkeelte piirid ei ole jäigad. Konkreetse sõna kohta on sageli raske otsustada, kas see kuulub üldkeelde või (lisaks ka) ühte või mitmesse allkeelde. Nagu allpool terminisaamisviiside juures näeme, ei ole üldse
annaabi.ee 
