Oscar Wilde - Kalur ja tema Hing (0)

Kalur ja tema Hing
Elas kord Kalur, kes läks igal õhtul merele ja laskis võrgud vette. Ühel õhtul oli võrk nõnda raske, et Kalur ei jõudnud võrku paatigi tõmmata. Kalurile üllatuseks oli võrgus Merineitsi . Ta armus temasse ega lubanud tal enam minna. Merineitsi aga anus , et too ta lahti laseks. Lõpuks nad tegid kokkuleppe, et Kalur laseb ta lahti siis kui Merineitsi ta kutse peale iga kord laulab , sest nii saab Kalur rohkem kalu.
Ühel õhtul hõikas Kalur Merineitsit ja palus teda endale naiseks . Merineitsi ütles, et ta võtab ta vaid siis kui Kalur enda hinge minema ajab. Järgmisel hommikul läks Kalur Preestri maja juurde, et viimane teda aitaks. Preester aga keeldus teda aitamast, kuna hing on väärt kogu maailma kulda ja see oleks patt. Kalur läks turule ja pakkus kaupmeestele oma hinge müügiks. Kaupmehed pilkasid teda ja ütlesid, et inimhing pole hõbetükkigi väärt. Kalurile meenus Nõid, kes elas lahesopis koopas . Kalur pakkus Nõiale viite kullatükki, aga Nõid tahtis hoopis vastutasuks tantsu. Nõid juhatas Kaluri mäe tippu, kus ta pidi seisma valge pöögi okste all ning ootama Nõia tulekut. Täiskuul saabuski Nõid, nad tantsisid ja järsku ilmus kohale tundmatu mees. Kalur lõi meest nähes kartma , tegi oma rinna ees ristimärgi ja hüüdis Jumalat appi. Vaevalt oli ta seda teinud, kui nõiad kriiskasid, tundmatu mees kadus metsa ja Nõid üritas ka Kaluri haardest vabaneda . Kalur nõudis Nõialt antud lubadust, et too talle saladuse avaldaks. Nõid võttis vöölt noa, millel oli rohelisest maonahast pea, ning andis selle Kalurile. Kalur läks randa ja ta Hing palus tal seda mitte teha, aga Kalurit huvitas ainult armastus Merineitsi vastu. Hing palus lõpuks, et Kalur annaks talle vähemalt südame kaasa, aga Kalur seda ei teinud. Hing lubas teda iga aasta külastada.
Aasta möödus ja Hing tuli mere äärde. Hing ütles, et ta rändas vahepeal itta ja sai teada, et sealt tulevad kõik tarkused . Ta jutustas Kalurile loo, kuidas ta Tarkuse peegli sai. Hing pakkus talle Tarkuse peeglit ja lõputut tarkust, kui viimane ta tagasi võtab. Kaluri arvates on armastus parem kui tarkus ja ta keeldus. Aasta pärast tuli Hing jälle mere juurde ja seekord oli ta tulnud lõunast ja teada saanud, et sealt tuleb kõik väärtuslik. Taaskord jutustas ta Kalurile loo, kuidas ta sealt Rikkuse sõrmuse varastas . Hing pakkus jällegi Kalurile rikkust, kui viimane ta tagasi tagasi võtab. (Kalur keeldus). Ja kui kolmas aasta läbi sai, tuli Hing jälle mere juurde ja rääkis Kalurile, kuidas ta kõrtsis oli näinud tantsivat tüdrukut. Kalurile meenus, et Merineitsil pole jalgu ja too ei saa tantsida ning läks Hingega kaasa. (teekond pidi olema vaid päevatee kaugusel)
Kui nad linna jõudsid siis käskis Hing Kaluril poest hõbepeekri pihta panna. Kalur tegigi nii nagu Hing käskis. Nad jõudsid teise linna ja jällegi käskis Hing Kaluril last lüüa. Kolmanda päeva õhtuks jõudsid nad kolmandasse linna. Kuna aeg oli juba hiline , istus Kalur turuplatsile puhkama. Teda nägi kaupmees ja pakkus talle öömaja. Kaupmees toitis ja kasis teda ja 3 tundi enne koitu äratas Hing Kaluri üles ja käskis tal kaupmehe kulda ära varastada. Kalur jäi kaupmehele vahele, kuid suutis siiski põgeneda kaupmehe kullaga. Kalur oli Hinge käitumisest segadus ja nõudis temalt nendele kohutavatele tegudele vastust. Hing tõi põhjuks selle, et Kalur ei andnud talle südant ja ei teadnud kuidas käituda. Kalur nõudis Hinge kehast lahkumist . Tuli välja, et Hing ei saa kehast enam teist korda lahkuda.
Kalur rändas tagasi mere äärde, ehitas endale kaljulõhesse maja ja igal hommikul hüüdis ta Merineitsit, kuid asjatult . Hing ahvatles teda hea ja kurjaga, kuid Kaluri armastus oli võnkumatu. Hing andis alla ja palus tal Kaluriga saada üheks. Selleks, et Hing pääseks ta südamesse, pidi ta Merineitsi jätma. Seda kuuldes suri Merineitsi ja Kaluri süda murdus kaheks ning nüüd sai Hing temaga üheks saada. Meri mattis noore Kaluri enda lainete alla.
Hommikul läks Preester merd õnnistama, sest meri oli olnud rahutu ( torm , kus Kalur suri).
Nähes surnut Kalurit ja tema käte vahel Merineitsit, tõmbus Preester tagasi ja käskis inimestel matta surnukehad savipõllu nurka ja nii tehtigi.
Kolme aasta pärast kirikus inimestele Jumala vihast ja Kristuse haavadest rääkides, märkas Preester, et altar oli kaetud kummaliste/ilusate lilledega ning Preester tundis rõõmu. Lillede ilu ei lasknud tal jutlust jätkata ning Preester hakkas hoopis armastusest rääkima. Diakonid ütlesid, et lilled on pärit savipõllu nurgast.
Hommikul läks Preester mere kaldale, õnnistas merd ja kõiki olevusi, kes seal elavad.

• Diakonid - katoliku ja protestantliku kiriku abivaimulik