Aminohapete dekarboksüülimise tulemusel tekivad biogeensed amiinid. Milliseid vastavate ainegruppide esindajaid teate? Histamiin, türamiin. 14. Millised toodud ühenditest on lämmastiku ainevahetuse lõpp-produktideks erinevates organismides. Kirjutage nende ühendite struktuurivalemid. a. Uratsiil d. Uridiin b. Uurea CH N O4 2 e. Kusihape (uric acid) C5H4N4O3 c. NH 4 + f. Ornitiin 15. Uurea tsükli ülesandeks on NH4+ konverteerimine uureaks (väljub organismist). Andke nimetused ja kirjutage struktuurid järgmistele uurea tsükli ühenditele: a. Tsüklisse sisenev ühend karbamoüülfosfaat CH4NO5P b. Tsükli lähteühendiks loetav aine ornitiin C5H12N2O2 c. Tsükli iga ringiga väljutatav ühend uurea ehk karbamiid (NH2)2CO
transkarboksülaas või-de, polünukleotiidi kinaas, ketolaas. 4. Vastake järgmistele hingamisahela I kompleksi funktsiooni kasitlevatele küsimustele: a) Kus paikneb eukarüootses rakus hingamisahela I kompleks. b) Millised kofaktorid kuuluvad hingamisahela I kompleksi struktuuri. c) Mis on kompleksis I oksüdeeritav substraat. d) Mis on kompleksis I redutseeritav substraati. 5. Millised järgmestest vaidetest on korrektsed: a) Ornitiin on koensüüm. b) Ensüüm. c) Katabolismi jääkprodukt. d) Aminohape. 6. Milline teodud reaktsioonidest ei ole vajalik pentoosfosfaadi rajas. a) Ribuloos-5-fosfaat Riboos-5-fosfaat. b) Ksüloos-5-fosfaat+ riboos-5-fosfaat Sedoheptuloos-7- fosfaat+glütseraldehüüd-3-fosfaat. c) Ribuloos-5-fosfaat+ glütseraldehüüd-3-fosfaat Sedoheptuloos-7-fosfaat. d) Sedoheptuloos-7-fosfaat+ glütseraldehüüd-3-fosfaat Fruktoos-6- fosfaat+erütroos-4-fosfaat
ammoniaak maksas karbamiidiks (uureaks) ja väljutatakse neerude kaudu. 10. Kirjeldage nii üksikasjalikult, kui suudate uureatsüklit. Uurea tsükkel ehk karbamiidi biosüntees on maksas toimuv rada. Toksiline ammoniaak muudetakse neutraalseks vesilahustuvaks karbamiidiks. Üks karbamiidi lämmastiku aatomist kantakse üle aspartaadilt. Teine lämmastik tuleb ammoniaagist ja süsinik tuleb süsihappegaasist; nende kandjaks on ornitiin. I Tsükkel algab karbamoüülfosfaadi tekkega NH 4+-st ja CO2-st (bikarbonaadi vormis). Reaktsioon on mitmeastmeline ja vajab kahte ATP molekuli. Ensüümiks on karbamoüülfosfaadi süntetaas I. II Karbamoüülfosfaat kondenseerub ornitiiniga andes tsitrulliini, mis transporditakse tsütosooli. Karbamoüülfosfaadi karbamoüülgrupp kantakse üle aminohappele ornitiin. Ensüümiks on ornitiini transkarbamoülaas. Reaktsioon toimub mitokondrite maatriksis.
KUSIHAPE Puriinide ainevahetuse lõpp-produkt 0,6-0,7 g/ööp 2,6,8-puriintrioon KREATINIIN 1,5-2,5 g/ööp UUREA e. KARBAMIIDI TSÜKKEL (tuntud ka kui ORNITIINI tsükkel) · Toimub ammoniaagi konverteerimine uureaks. · On iseloomulik enamusele maismaaloomadest. · Tsükli reaktsioonid toimuvad valdavalt maksarakkude tsütoplasmas. · Tsüklis osalevad mitteproteogeensed aminohapped ornitiin ja tsitrulliin ning proteogeensed aspartaat (Asp) ja arginiin (Arg). Uurea liikumine: MAKSARAKUD VERI NEERUD URIIN välja KARBAMOÜÜLFOSFAADI SÜNTEES - uurea tsükli 1. reaktsioon; temalt pärineb uurea üks N aatom. NB! Reaktsioon maksarakkude mitokondrite maatriksis.
suurendab veres glükoosi sisaldust, aktiveerides glükoneogeneesi ja vähendades glükoosi transporti maksa. 4 2. Kasvuhormooni tootmine 1.1 Vallandajad Kasvuhormooni (G.H) vallandajad on toitained, mis stimuleerivad organismis kasvuhormooni tootmist. Inimese kasvuhormoon paikneb ajuripatsis ja organismis vallandab selle vastuseks unele, treeningule ja piiratud söömisele. Tähtsad kasvuhormooni vallandajad on aminohapped ornitiin, arginiin, trüptofaan, glutamiin, glütsiin, türosiin, mis tomivad koos vitamiini B6, niatsiinamiidi, tsingi, kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi ja C- vitamiiniga, et kasvuhormoon erituks ka öösel. 1.2 Eritumine Mida madalam on glükoosi tase, seda suurem on kasvuhormooni eritumine. Oma toidule aminohapete ja vitamiinide lisamisega, mis stimuleerivad kasvuhormooni vallandumist, võib selle hormooni produktsiooni tuua tagasi nooreea tasemele,
tumoritsiidne/bakteritsiidn e faktor Trombotsüütide adhesiooni ja agregatsiooni pärssija Polüamiin Ornitiin RNA ja DNA süntees ning stabiliseerimine Valgu sünteesi mõjutamine Raku organellide stabiliseerimine
neutraalseks vesilahustuvaks karbamiidiks. 1)Tsükkel algab karbamoüülfosfaadi tekkega NH4+-st ja CO2-st. Reaktsioon on mitmeastmeline ja vajab ATP molekuli.' 2)Karbamoüülfosfaat kondenseerub ornitiiniga andes tsitrulliini, mis transporditakse tsütosooli. 3)Tsütosooli transporditud tsitrulliin ühineb aspartaadiga argininosuktsinaadiks 4)Argininosuktsinaas lõhustub arginiiniks ja fumaraadiks 5)Arginiin lõhustub karbamiidiks ning taastub ornitiin. Karbamiid difundeerub verre, viiakse neerudesse ja väljutakse. Ornitiin transporditakse mitokondritesse, kus ta lülitub uureatsükli uude ringi. Uureatsükkel kulutab ATP-d, et muuta ammoniaak karbamiidiks. CO2 + NH4 + 3ATP + aspartaat + H2O -> Karbamiid + 2ADP +2Pi + AMP + Ppi +Fumaraat Karbamiid väljutatakse neerude kaudu ning fumaraat konverteeritakse tsitraaditsüklis oksaloatsetaadiks, mis sea transamiinimisega annab jälle aspartaadi. 11
geneetilises koodis. Neil on L-konfiguratsioon. Proteiinogeensete aminohapete derivaadid tekivad valgumolekulis juba olevate põhiaminohapete ensümaatilisel modifitseerimisel. (nt. Pro baasil tekib Hyp, Lys baasil Hyl.) Derivaate teke loob aluse valgu mingi spetsfunktsiooni täitmiseks. - Aproteingeensed ei kuulu valkude koostisee. Need on rakus vabalt või mittevalgulistes ühendites. Ornitiin, tsitrulliin, beeta-alaniin, tauriin, homoseriin, betaiin. 2.2 - Asendatavad inimkehas sünteesivad - Asendamatud inimkeha ei sünteesi neid ise ja peab nende vajamineva koguse saama toiduga ( Val, Ile, Leu, Thr, Trp, Lys, Met, Phe, His). Asendamatuid AH-d vastavates hulkades ja sobivates vahekordades sisaldavad näiteks muna, piim, juust ja liha. Taimsed valgud (kaunviljad, pähklid, seemned) on sellised, kus puuduvad osad asendamatuid AH-d
Kuna peptiidsideme moodustumisel eraldub vesi, võib seda nimetada ka kondensatsioonireaktsiooniks. Valkude koostises leidub 20 üldlevinud aminohapet proteogeensed aminohapped. Mõningates valkudes on ka ebaharilikke aminohappeid, peamiselt üldlevinud aminohapete hüdroksü-, metüül-, fosforüül- jt derivaate. Tuntud on ka rida aminohappeid ja nende derivaate, mida ei leidu valkudes, kuid mis täidavad olulisi füsioloogilisi funktsioone (- aminobutüraat, -alaniin, ornitiin jt). Proteogeensed aminohapped jaotatakse polaarsuse järgi: a) Polaarsete mitteionogeensete radikaalidega: Gly, Ser, Asn, Gln, Thr, Cys, Tyr b) Ionogeensete radikaalidega aluselised: Arg, Lys, His c) Apolaarsete radikaalidega: Ala, Val, Leu, Ile, Met, Phe, Trp, Pro d) Ionogeensete radikaalidega happelised: Asp, Glu Valgud täidavad erinevaid funktsioone tänu iseloomulikele ruumilistele struktuuridele, mis
enamasti trans-konformatsioonis. Valkude koostises leidub 20 üldlevinud aminohapet, mida nimetatakse proteogeenseteks aminohapeteks. Lisaks neile sisaldavad mõningad valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid, peamiselt üldlevinud aminohapete hüdroksü-, metüül-, fosforüül- jt derivaate. Tuntud on ka rida aminohappeid ja nende derivaate, mida ei leidu valkudes, kuid mis täidavad olulisi füsioloogilisi funktsioone (-aminobutüraat, -alaniin, ornitiin jt). Valgud, nagu teisedki biopolümeerid, täidavad oma funktsioone tänu iseloomulikele ruumilistele struktuuridele, mis tulenevad primaarsest struktuurist, st aminohapete valikust ja järjestusest polüpeptiidahelas. Ahela lokaalset korrapärastumist iseloomustab sekundaarne struktuur, kogu valgumolekuli kolmemõõtmelise struktuuri iseloomustamiseks kasutatakse tertsiaarse struktuuri mõistet. Kui valgumolekul koosneb enam kui ühest
tsütoplasmas. Tsükkel algab karbamoüülfosfaadi tekkega ammoniaagi ja CO 2 osalusel ming karbamoüülfosfaadi süntetaas I (CPSI) toimel. Ensüümi koensüümiks on biotiin ja on aktiivne vaid N-atsetüülglutamaadi olemasolul. Karbamoüülfosfaat kondenseerub ornitiiniga, andes tsitrulliini, mis transporditakse mitokondrist tsütosooli, kus ta ühineb aspartaadiga argininosuktsinaadiks. Viimane lõhustub arginiiniks ja fumaraadiks. Arginaas lõhustab Arg ja tekivad karbamiid ning ornitiin. Viimane viiakse mitokondrisse taaskasutamiseks. Karbamiid difundeerub verre, viiakse neerudesse ja väljutatakse. 12.Analüüsida karbamiidi sünteesiga seotud kliinilisi probleeme Karbamiidi arvele langeb 90% ööpäevas väljutatavast lämmastikust. Seerumi või plasma karbamiidi lämmastikku nim vere karbamiidlämmastikuks (BUN). Norm väärtus on sellel 8-25 mg/dl. Kuna karbamiidi teke on ammoniaagi detoksikatsiooni põhiviis, siis iga karbamiidi
800 1444 Vitamiin A 96 131 Rasvad 105 106 valgud 425g 380g Süsivesikud 3100 3506 Energia Taastumist kiirendavad toidulisandid · ENERGEETIKA TAASTUMINE o Süsivesikurikkad ained, kreatiin, aminohapped, · MIKROELEMENID o Magneesium, tsink, seleen, kroom, vitamiin C, omega-6-rasvhapped · ANTIOKSÜDANDID o L-karnitiin, vitamiin E · ANTIKATABOOLSED AINED o Glutamiin, aminohapped, arginiin, ornitiin, süsivesiku valgusegud · IMMUUNSUST TUGEVDAVAD AINED o Punane päevakübar, L-karnitiin, kamilla, arnika, roheline tee Vedeliku tähtsus · Organismis on vedelikku 50 70% kehamassist · Inimene kaotab vedelikku uriiniga, higistamisega, kopsude kaudu, naha kaudu · Keskmiselt vajab mees 2800ml ja naine 2000ml vedelikku päevas · Keskmise intensiivsusega lihastööl kaotame 0,5 1,0 liitrit tunnis, intensiivsel koormusel ligi 3 l.
2. karbamoüülfosfaat kondenseerub edasi ornitiiniga, andes tsitrulliini (aminohapped). 3. tsitrulliin transporditakse tsütosooli, kus ta ühineb aspartaadiga arginosuktsinaadiks. 4. arginosuktsinaad lõhustub arginiiniks ja fumaraadiks. Arg-i transport teistest kudedest glutamiiniga seotuna maksa. 5. vaid maksas leiduva arginaasi toimel lõhustub Arg ja tekib karbamiid ning taastub ornitiin. Karbamiid difundeerub verre, viiakse neerudesse ja väljutatakse. Väike kogus karbamiidist difundeerub verest soolde ja lõhustatakse mikroobide ureaasi toimel NH3 ja CO2ks. (lk 197-199, medbiokem II osa) 51. Valkude biosüntees. Valgusüntees algab DNA ahela despiraliseerumise- ja topeltaehela lahknemisega lõigu kohal, millelt kopeeritakse valgusünteesiks vajalik informatsioon. DNA üksikahel talitleb siin kui matriits uue nukleiinhappemolekuli sünteesimisel.
Teise reaktsioonina toimub ATPst sõltuvas reaktsioonis tsitrulliini ja aspartaadi vaheline reaktsioon, milles tekib arginiinosuktsinaat. Reaktsiooni katalüüsib arginiinosuktsinaadi süntetaas. ATPst moodustub AMP ning pürofosfaat. Kolmandas reaktsioonis, mida katalüüsib arginiinosuktsinaas, tekib arginiinosuktsinaadi lagunemisel arginiin ja fumaraat. Neljandas reaktsioonis, mida katalüüsib arginaas vabaneb uurea ja regenereerub ornitiin. Ornitiini jaoks on samuti olemas spetsiifiline transporter, mis võimaldab tsükli lõpetamiseks ornitiinil taas mitokondrisse siseneda. 9. Seitse aminohapete süsiniku katabolismi produkti. Atseetoatsetaat, AcCoA, püruvaat, oksaalatsetaat, ketoglutaraat, suktsinüülCoA, fumaraat. 10. Glükogeensed ja ketogeensed aminohapped. Vastavalt katabolismi produktide jaotatakse aminohapped 2 klassi:
toitaineid energeetilistel eesmärkidel. Enne võistluseid ei tohiks SV-d tarbida, tekib enneaegne töövõime langus. Tarbida täiendavalt SV-d ja vett koos minsooladega treeningu ajal. Toidulisanditest kasutatakse keskmise ahelaga rasvhappeid. 26. Jõu ja lihasmassi arendamiseks toidulisandid ja nende kasutamisel saadavad efektid Kehakaalu, lihasmassi ja jõu suurendamiseks kasut AH-te komplekse leutsiini, isoleutsiini, valiini ja valgukontsentraate. Individuaalse AH-d arginiin ja ornitiin kasut kehakaalu ja lihasmassi suurendam ja rasvamassi vähendam. 27. Taimetoitlus, selle liigid. Taimetoitluse eelised ja range taimetoitluse puudused. Taimetoitlane on inimene, kes ei tarbi mingit loomset toitu (muna, piim, mesi), ainult taimed ja taimsed saadused on lubatud, seenedki on keelatud. Taimetoitluse liigid. 1. Laktovegetariaanid taimne toit + piimapoduktid, ei tarbi kõigu- ega püsisoojaste loomade liha. 2. Ovovegetariaanid taimne toit + muna. 3.
tundlikuks markeriks. gammaglutamüültransferaas- (gamma-glutamyl transpeptidase- GGT)- dimeerne (oligomeer, mis sisaldab kahte sarnast monomeeri), karboksüpeptidaas, mis lõhustab C- terminali glutamüüli gruppidest sünteetilised substraadid ja transfeerib need peptiidideks ja teisteks sobivateks aktseptoriteks nagu näiteks glütsüülglütsiiniks. arginaas- (arginase- ARG)- uriini tsükli viimane ensüüm, sisaldab mangaani. Selle ensüümi katalüüsitud reaktsioon: arginiin+ H2O ornitiin + uurea aluseline fosfataas- (Alkaline Phospahatase) ALP või AP (SAP- seerumi aluseline fosfataas) on kasutatud maksakahjustuse näitajana juba 1920ndatest. Hüdrolüüsib mitmeid fosfaadi estreid. AP on glükoproteiin. Võib leiduda eelkõige maksas, soolestikus, neerudes, luudes. kreatiini kinaas- (creatine kinase- CK) katalüüsib pöörduvat kreatiini fosforüülimist, et moodustada kreatiini fosfaate. bilirubiin- omab suhteliselt väikest diagnostilist tähtsust
Peptiidsideme moodustumine Valkude koostises leidub 20 üldlevinud aminohapet, mida nimetatakse proteogeenseteks aminohapeteks. Lisaks neile sisaldavad mõningad valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid, peamiselt üldlevinud aminohapete hüdroksü-, metüül-, fosforüül- jt derivaate. Tuntud on ka rida aminohappeid ja nende derivaate, mida ei leidu valkudes, kuid mis täidavad olulisi füsioloogilisi funktsioone (-aminobutüraat, -alaniin, ornitiin jt). 5 Proteogeensete aminohapete struktuurid ja jaotus polaarsuse järgi Polaarsete mitteionogeensete radikaalidega: Gly, Ser, Asn, Gln, Thr, Cys, Tyr Ionogeensete radikaalidega aluselised (sinisel taustal): Arg, Lys, His 6 Apolaarsete radikaalidega: Ala, Val, Leu, Ile, Met, Phe, Trp, Pro Ionogeensete radikaalidega happelised: Asp, Glu
Üheks detailsemalt uuritud transporteriks on histidiini permeaas. Histidiini permeaasi moodustavad histidiini siduv valk HisJ ning 3 membraanseoselist valku HisQ, HisM ja HisP. HisP on ATP-ga seonduv valk. Kui HisJ seondub histidiiniga, muutub tema konformatsioon ning HisJ interakteerub membraanseoseliste valkudega. Histidiini translokatsiooni käigus läbi HisQ ja HisM baasil moodustunud poori toimub ATP hüdrolüüs. Histidiini permeaasi abil tuuakse rakku ka arginiin ja ornitiin, mis on seondunud HisJ-le analoogilise valguga. Sarnaselt toimub ka maltoosi transportimine rakku. Kui maltoos on väliskeskkonnast sisenenud periplasmasse (kasutades selleks maltoosi-spetsiifilist poriini LamB), seondub ta MalE-ga, mille konformatsioon seeläbi muutub, nii et substraadiga seondunud MalE interakteerub sisemembraani valkudega MalF ja MalK. Maltoosi translokatsiooniga läbi membraani kaasneb MalK-vahendatud ATP hüdrolüüs
annaabi.ee 
