ilmalikku ellu. Nunnad kloostris • Kloostrites elatakse kindlate seaduste järgi ülema abti juhatusel. • Nunnadelt nõuti täielikku kuulekust kloostrit juhtivale abtile või abtissile. Hügieen • Kloostrites ei pööratud kuigi palju tähelepanu hügieenile, mistõttu ei olnud klooster puhas paik. Ordud nunnakloostris • Ordud - keskajal olid mungad ja nunnad koondunud kindlate reeglite järgi toimivatesse ühendusesse – vaimulikesse ordudesse. Tavaliselt on vaimulik ordu saanud nime oma rajaja järgi või selle paiga järgi, kuhu asutati ordu esimene klooster. Ordud pakkusid äraelamisvõimalust väga paljudele inimestele. Kloostrimüüride vahel leidis eluaseme müstika, askeesiga liituv harras palvetamine ja meditatsioon, mille kaudu püüti saavutada osadust Jumalaga. Müstikud nägid visioone ja kuulsid hääli: enamik keskaja ärkamisliikumisi on sündinud kloostris. Nunnakloostrid
Pärast sõda moodustati Pühal Maal neli ristisõdijate haldusüksust, milleks olid Jeruusalemma kuningriik, Tripolise krahvkond, Edessa krahvkond ja Antiookia vürstiriik. Kõigis neljas haldusüksuses kehtestati omalaadne koloniaalfeodalism ehk maa jagati läänideks ning esimeseks senjööriks oli Jeruusalemma kuningas. Maavalduste kaitsmiseks loodi kolm vaimulikku rüütliordut: Templiordu, Hospitaliitide Ordu ja Teutooni ehk Saksa Ordu. Ordudesse kuulusid paljud kaitsetud mungad kui ka rüütlid juhtisid suurmeistrid ning need allusid otse paavstile, kohalikest kohapealsetest võimudest sõltumata. Orduvennad andsid nii mungavande, kui ka tõotuse võidelda relvaga kristlasi ohustavate tegurite vastu. See vallutus aga Islamimaid eriti ei kõigutanud. Neid huvitas rohkem Konstantinoopol, kui Jeruusalemm. Kahjuks ei osanud kristlased seda ära kasutada.
mahapõletamine kuulus võitja õiguste hulka, ning ka inimelude suhtes oldi üsna hoolimatu. Sellist asja tänapäeval eriti ei kohta. Näiteks hukati terve võidetud garnison, kui see oli linna piirajatele ,,liiga kaua" vastu pannud. Sõjas tohtis kasutada kõiki relvi ja vahendeid ja seetõttu ei olnud piiranguid ei õigus-ega väärtuskoodeksis. Aadlid oli üsna usklikud ning nende tegemised oli piiratud usuga. Ristisõdade ajal hakkas riskiusk ühe enam mõjutama rüütlite maailmavaadet. Ordudesse kuuluvad rüütlid elasid üheskoos linnustes, olles andud tõotuse loobuda ilmalikest rõõmudest ning pühenduda ainult ristiusu teenimisele. Seega kokkuvõtteks võib öelda, et aadlikute väärtuskoodeks nii sarnanes kui ka erines tänapäeva moraaliväärtustega. Aadlikud pidid olema heade kommetega, vaprad ja ustavad, valmis kaitsma väeteid ning ohverdama kas või oma elu kuninga, senjööri või südamedaami nimel nagu on kombeks ka tänapäeval.
sajandi kirikukogu ei andnud loodetud tulemusi: tegeldi peamiselt poliitikaga ning üsna vähe puudutati kirikule traditsioonilisi teoloogia, heategevuse ja kõlbluse valdkondi. Paavsite prestiiz oli aastakümneid kestnud tülide tõttu nõrgenenud ning rahvuskirikute tugevnemine valmistas teed protestantlikule reformatsioonile. Peale paavsti kuulusid vaimulikku seisusse ja mingad ja nunnad, kes olid koondunud kindlate reeglite järgi toimivatesse ühendustesse vaimulikesse ordudesse nt. benediktlased ja tsistertslased. Linnade areng 12.-13. sajandil ja linnaelanike kasv nõudsid enda hinge eest hoolitsemist, kogudusekirikutes oli see sageli jäetud unarusse, sest vaimulike ordude liikmed elasid üsna luksuslikku elu. Selle tagajärjel tekkisid alates 12. sajandi lõpust kerjusmungaordud, mille hulgast on tuntumad frantsisklase ja dominiiklaste ordud. Algselt ei tohtinud kerjusmungaordudel olla mingit omandit, nad pidid elatuma üksnes kerjamisest, sellepärast
Eesmärgiks ei olnud enam karistuse loomine, vaid ketserlike vaadete leviku takistamine. Selline mõtlemine on natuke inimlikum, kuigi kas on õige sundida inimest valima usu või surma vahel. Võib olla keskajal oli usk liiga kõrgele kohale aetud, ning sellest ka tingitud tagajärjed. Vaimulikku seisusesse kuulusid peale paavsti, piiskoppide ja preestrite ka mungad ja nunnad. Mungad ja nunnad olid kogunenud vaimulikesse ordudesse. Vaimulik ordu sai oma nime rajaja järgi. Esimesed kloostrid tekkisid juba 4.sajandil. Kloostrit juhti kas abt või prior( nunna kloostri puhul abtiss või prioriss) Tähtsam osa iga kloostri päevakavast olid tunnipalvused. Nad pidid ööpäeva jooksul 7 korda palvetama ja psalme laulma. Teine oluline tegevus oli raamatute ümberkirjutamine. Kirjutati kõiki raamatuid ümber nagu nt: ilukirjandust, antiikkirjandust, teaduskirjandust. Kirjutati eraldi ruumides, mida nimetati skriptooriumiks.
(põgenemine lahingus ja isanda hätta jätmine). Aadlid tegid ka tegusid, mis tänapäeva rüütlikusega kuidagi kokku ei käi. Nende õiguseks oli vallutatud alade röövimine ja mahapõletamine. Samuti olid nad inimelude suhtes hoolimatud (hukati terve linna täisrahvast, kui nad olid suutnud liiga kaua vastu pidada). Sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid, mis võisid kasuks tulla. Ristsõdade ajal levima hakanud ristiusk hakkas üha enam rüütlite maailma vaatele mõju avaldama. Ordudesse kuulunud rüütlid elasid koos linnustes, andsid nad tõotuse loobuda ilmalikest pahedest ja pühenduda ristiusule. 13 saj. hakati looma romantilisi poeeme (vapratest rüütlitest ja nende kangelastegudest), mis olid suunatud kõrgest soost daamidele, keda nad ei saanud kunagi. Seega pidi rüütel olema heade kommetega, vapper, ustav ja valmis kaitsma abivajajaid ning ohverdama elu isanda, kuninga ja südamedaami eest. Kõige suurem väärtus oli au, mida tuli hoida rohkem, kui elu. Au
luksusliku eluga harjunud kuurias talle tugev vastuseis. Urbanuse vaenlased valisid paavstiks Clemens VII ja naasid temaga Avignoni. Seda sündmust nimetatakse suureks skismaks. Alles 1417. aastal, kui Konstanzis valiti paavstiks Martinus V, võidi kirikulõhet pidada lõplikuks. Vaimulikku seisusesse kuulusid peale paavsti, piiskoppide ja preestrite ka mungad ja nunnad, kes olid kogunenud kindlate reeglite järgi toimivatesse vaimulikesse ordudesse. 520.-530. aastatel koostas uue munkade ühiselu reegli Benedictus Nursiast, kes rajas kloostri Itaaliasse ja pani sellega aluse benediktlaste kloostrite levikule. Benedictuse reegel polnud nii karm kui Ida kiriku oma. Selle järgi pidi munkade elu jagunema töö ja palve vahel. Benediktlaseks pühitsemisel tuli anda vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vanne. Kuna benediktlaste eluviis muutus aja möödudes väga luksuslikus ja
küsimusi. Niisugust kirikukogu, millel peaks olema esindatud terve kristlik maailm, nim üleüldiseks e oikumeeniliseks. Kirikukogu viimane istungipaik oli Lausanne, kus kogu end ise 1449. Aastal laiali saatis. Sellega lõppes kirikukogude aeg. Vaimulikud ordud Vaimulikku seisusesse kuulusid peale paavsti, piiskoppide ja preestrite ka mungad (kr. k. Monacos- üksildane) ja nunnad (lad. K. nonna- nunn), kes olid kogunenud kindlate reeglite järgi toimivatesse ühendustesse- vaimulikesse ordudesse (lad. K. ordo- kord seisus). Munklus sai alguse Idamaadest, esimesed mungad olid Egiptuse kõrbetes elavad erakud. Euroopa mandriosas tekkisid esimesed kloostrid 4. Sajandil. Tavaliselt juhtis kloostrit abt või prior (nunnakloostris abtiss või prioris). Paljude ordude kloostrid olid jagatud provintsidesse, mida juhtisid ordu kõrgmeistrile alluvad provintsiaalpriorid. Benediktlsed 520-530. aastatel koostas uue munkade ühiselu reegli Benedictus Nursiast, kes rajas kloostri
Aadlid tegid ka tegusid, mis tänapäeva rüütlikusega kuidagi kokku ei käi. Nende õiguseks oli vallutatud alade röövimine ja mahapõletamine. Samuti olid nad inimelude suhtes hoolimatud (hukati terve linna täisrahvast, kui nad olid suutnud liiga kaua vastu pidada). Sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid, mis võisid kasuks tulla. Ristsõdade ajal levima hakanud ristiusk hakkas üha enam rüütlite maailma vaatele mõju avaldama. Ordudesse kuulunud rüütlid elasid koos linnustes, andsid nad tõotuse loobuda ilmalikest pahedest ja pühenduda ristiusule. 13 saj. hakati looma romantilisi poeeme (vapratest rüütlitest ja nende kangelastegudest), mis olid suunatud kõrgest soost daamidele, keda nad ei saanud kunagi. Seega pidi rüütel olema heade kommetega, vapper, ustav ja valmis kaitsma abivajajaid ning ohverdama elu isanda, kuninga ja südamedaami eest. Kõige suurem väärtus oli au, mida tuli hoida rohkem, kui elu
tuntud on lõuna-prantsusmaal kõrgkeskajal levinud katarite liikumine. Inkvesitsioon See oli katoliku vaimulike kohtumidamine ketserite üle eesmärgiga neid ümber veenda ja vajadusel karistada. Inkvisitsioonikohus kujunes välja 13.saj I poolel ning selle tegevust kontrollis paavst. Hiliskeskaegne kirik Vaimulikud ordud vaimulikku seisusesse kuulusid peale paavsti, piiskoppide ja preestrite ka mungad ja nunnad, kes koondusid kindlate reeglite järgi toimivatesse ühendustesse- vaimulikesse ordudesse. Munklus sao alguse idamaadest. Tavaliselt juhtis kloosrit apt (aptiss) või prior (prioriss). Benediktlased 520-530 aastatel koostas Benedictus Nursiast uue munkade ühiselu reegli ja rajas kloostri itaaliasse Monte Cassinosse. Ajapikku tõrjus see välja ida ja iiri reeglid. Benedictuse reegli järgi pidi munkade elu jagunema töö ja palve vahel. Munkadeks saamisele eelnes novootsiaeg ning pühitsemisel tuli anda vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vanne. Tsisterlased 1098
Näiteks hukati Kaspar Kuldkepp 6 AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL terve võidetud garnison, kui see oli linna piirajatele ,,liiga kaua" vastu pannud. Sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid, millest võis abi olla võidu saavutamiseks, selles suhtes ei seadnud piiranguid ei õigus- ega väärtuskoodeks. Ristisõdade ajal hakkas ristiusk üha enam ka rüütlite maailmavaatele mõju avaldama. Ordudesse kuuluvad rüütlid elasid üheskoos linnustes, olles andnud tõotuse loobuda ilmalikest rõõmudest ning pühenduda ainult ristiusu teenimisele. 13. sajandil hakati looma romantilisi poeeme, mis pajatasid vapratest rüütlitest ning nende kangelastegudest oma südamedaamide auks. Poeemides ülistasid rüütlid kõrgest soost daame, keda nad ei saanud tegelikult kunagi naiseks võtta. Seega pidi tõeline rüütel olema heade kommetega, vapper ja ustav, valmis kaitsma väeteid
Aadlid tegid ka tegusid, mis tänapäeva rüütlikusega kuidagi kokku ei käi. Nende õiguseks oli vallutatud alade röövimine ja mahapõletamine. Samuti olid nad inimelude suhtes hoolimatud (hukati terve linna täisrahvast, kui nad olid suutnud liiga kaua vastu pidada). Sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid, mis võisid kasuks tulla. Ristsõdade ajal levima hakanud ristiusk hakkas üha enam rüütlite maailma vaatele mõju avaldama. Ordudesse kuulunud rüütlid elasid koos linnustes, andsid nad tõotuse loobuda ilmalikest pahedest ja pühenduda ristiusule. 13 saj. hakati looma romantilisi poeeme (vapratest rüütlitest ja nende kangelastegudest), mis olid suunatud kõrgest soost daamidele, keda nad ei saanud kunagi. Seega pidi rüütel olema heade kommetega, vapper, ustav ja valmis kaitsma abivajajaid ning ohverdama elu isanda, kuninga ja südamedaami eest. Kõige suurem väärtus oli au, mida tuli hoida rohkem, kui elu
· 18-21 aastane, kes oli hoolikalt treeninud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlust, löödi pidulikult rüütliks. · Aadlikud olid sageli kirjaoskamatud. VÄÄRTUSKOODEKS JA RÜÜTELLIKKUS · Aadliku: hinnati ustavust, julgust, ausust, sõnapidamist, galantsust. · Vallutatud alade paljaksröövimine, linnade ja külade põletamine oli aga võitja õigus. Inimelusid ei säästetud. · Ristisõdade ajal hakkas ristiusk rüütlite maailmavaadet enim mõjutama. Ordudesse kuuluvad rüütlid pidid maised rõõmud hülgama. 19. RELVASTUS JA SÕJALINE KULTUUR · Keskaegsetes sõdades oli rüütlitel enamasti väike osakaal ning langenud rüütlite arv oli väike. Rohkem suri lahinguväljal jalaväge. RELVADE TÄHTSUS JA TÄHENDUS · Relvad olid võitlusvahendid, kuid võisid sümboliseerida ka sotsiaalset kuuluvust; nt mõõka kandsid vaid vabad mehed
KIRIKUKOGUD Kirikukogu ehk kontsiil on tähtsamate vaimulike koosolek kus arutatakse peamiselt kiriku sisemist korraldust ja ristiusu õpetust puudutavaid küsimusi. Kirikukogu, millel peaks olema esindatud kogu kristlik maailm nimetatakse oikumeeniliseks kirikukoguks. 1417 kui Konstanzis valiti paavstiks Martinus V lõppes kirikulõhe VAIMULIKUD ORDUD Paavstid, preestird, piiskopid, mungad ja nunnad- vaimulik seisus. Oldi koondunud reeglite järgi erinevatesse ordudesse. Ordud on enamasti nime saand rajajate järgi. Kloostrit juhtis abt või prior BENEDIKTLASED Benedictus Nursias rajas Monte Cassinosse kloostriMunkade ja nunnade elu pidi jagunema töö ja palvetamise vahel, pidi andma vaesuse kasinuse ja kuulekuse vanne. Kanti musta kuube TSISTERTSLASED 1098 prantsusmaal tekkinud ordu, lähtus benedictuse reeglist, karmistas kombeid. Paiknes Cisterciumis, valge kuub KERJUSMUNGAORDUD
annaabi.ee 
