Õpetaja ja õpetaja abi töösuhe (0)

ÕPETAMISLUGU
Õpetaja ja õpetaja abi töösuhe
Olen lasteaias töötanud 17 aastat, millest 12 aastat olen olnud õpetaja abi ja viis aastat – õpetaja. Mulle meeldib mu praegune õpetaja amet ja meeldis ka õpetaja abi amet, kuna armastan lapsi ning meeldib nendega tegeleda. Ma olen kohusetundlik ja olen alati teinud oma tööd südamest.
Õpetamislugu, millest ma kirjutada tahan, on sellest ajast kui olin õpetaja abi. Õpetajad, kellega ma koos töötasin, olid staažikad pensionärid. Üks nendest suhtus oma töösse väga kohusetundlikult ja teise õpetaja suhtumine oma töösse oli kergemeelne ja vastutustundetu . See vastutustundetu õpetaja oli loomult hea suhtleja ja oskas juhatajaga manipuleerida. Veel võiks mainida, et ta oli väga silmakirjalik inimene.
Igal hommikul kogunes puhketuppa kindel seltskond niiöelda hommikukohvi nautima, kuhu kuulus ka minu rühma õpetaja. Ja vahel kestis see kohvitamine päris pikalt. Samal ajal pidin mina lapsi vastu võtma, kes tulid kella üheksaks lasteaeda. Päris mitmel korral soovisid lapsevanemad õpetajaga rääkida ja lihtsalt midagi küsida, kuid õpetajat polnud tol momendil rühmas. Mina, kui õpetaja abi, ei olnud päris kompetentne igale küsimusele vastama. Palusin lapsevanemal natukene oodata ja läksin kasvatajat kutsuma. Mõnikord sai ta lausa pahaseks, et teda selle „tähtsa“ tegevuse juures segati. Juhtus ka nii, et planeeritud käelised tegevused lastega jäid tänu tema laiskusele tegemata. Need tuli siis teisel õpetajal ära teha kas siis õhtuses vahetuses või teisel päeval, kuna ka lapsevanemad tundsid huvi oma laste tehtud tööde vastu. Mõnikord see õpetaja ütles, et kuna ta on terve elu lastega tegelenud, siis ei viitsi enam nii kohusetundlikult oma töösse suhtuda . Mulle jäi temast mulje, et ta tööl käib ainult kohvitamise ja juttu ajamise pärast. Niimoodi ma töötasin temaga peaaegu aasta ja ükskord juhtus nii, et ma läksin endast välja ja ütlesin talle näkku mida ma temast arvan. Meie vahel toimus suur riid.
Selleks ajaks olin ma lõpetanud ülikoolis esimese kursuse, kus ma õppisin õpetajaks. Kuna tal ei olnud pedagoogilist haridust ja oli pensionär, siis mingi aja pärast tegi ta mulle pakkumise, et vahetame omavahel töökohad. Arutasime seda juhatajaga läbi ja leidsime , et see on hea lahendus. Nii ma saingi ametikõrgenduse ja minust sai õpetaja. Meie edasine koostöö ei olnud kuigi pikk, sest pool aastat hiljem läksin ma dekreeti . Mõned kuud hiljem kuulsin, et ühe lapsevanema kaebuse peale, pidi ta oma ametist loobuma.
Tagasi vaadates tahan öelda, et oleksin pidanud rohkem julgem olema ja juba ammu asjad sirgeks rääkima. Ilmselt oli asi selles, et kuna ta oli juhatajale kauaaegne töökaaslane ja „kohvilaua sõbranna“, siis ma kartsin, et juhataja toetab pigem teda kui mind. Sisuliselt nii ka oli, kuid kuna uue seaduse kohaselt peavad õpetajad olema kõrgharidusega, siis polnud juhatajal valikut. Loodan südamest, et meie teed selle vana kolleegiga enam ei ristu. Ma olen teda andestanud, aga sellised asjad jäävad ikka eluks ajaks meelde.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et oma tööd tuleb teha südamega, olgugi et vahel on raske, enda õiguste eest on vaja seista ja kui ühel hetkel tunned, et see töö ei ole sinu jaoks, siis tuleb lahkuda.
Lugupidamisega Ljudmila Lillemets