augustil. Seejärel algasid Atlantas lavaproovid. Pärast Atlanta etendusi vahetati lavastaja, koreograaf ja kunstnikud välja. 4. detsembril 1998 teatati, et uus lavastaja on Robert Falls. Kunstnikuks valiti Bob Crowley ja koreograafiks Wayne Cilento. Muusikali nimeks võeti jälle Aida. Aida Chicagos Uues lavastuses jäid peaosasid mängima Heather Headleyle ja Sherie Scottile, Radamesi osa sai aga Adam Pascal. Enne Broadwayl näitamist otsustati ümber tehtud Aidat näidata kõigepealt Chicagos. Laulvaid tantsijaid valiti 23. ja 24. veebruaril New Yorgis. Proovid algasid 20. septembril 1999 New Yorgis ja jätkusid 23. oktoobril Chicagos. Eelesietendused algasid 12. novembril ning esietendus toimus 9. detsembril 1999. Chicago etendused kestsid 2000. aasta 9. jaanuarini. Aida Broadwayl Broadway eelesietendused algasid 25. veebruaril 2000 ja esietendus oli 23. märtsil 2000. 17. augustil 2002 mängiti Aidat Broadwayl Palace Theatre 'is 1000. korda
objektide puhul. Need objektid võivad olla looduslikud või kunstlikud, ning usutakse, et nad omavad teadvust, tahet ja üleloomulikke omadusi. Fetisismijäänustena võib vaadelda ka amulette, mida kandsid kõik egiptlased, nii elavad kui ka surnud. Kõik amuletid on põhimõtteliselt fetisid ja tihti kinnitatakse, et nad toovad õnne. Paljud amuletid esindavad jumalusi. Näiteks sümboliseerib "pandla" märk (pannal prjazhka) Isise kaitset; Horost esindab püha silma kujutis. Fetis on teatud määral selle omaniku teener vaim, mis on meelitatud materiaalsesse objekti, kus ta peab täitma kas üksikisiku või kogukonna käske. Isiklik või hõimule kuuluv tootem (tootem < inglise totem < indiaanlaste sõnad "tema suguhõim/sugukond") on aga omaniku patroon ja kaitsja; teda kujutatakse tihti kas looma või taimena. Totemismi võib defineerida kui üksikisiku- või
Proloog Muusika palub kõrgeaulisel publikul kuulata lugu Orpheusest, kes oma lauluga taltsutas isegi metsloomi ja pani allmaailma endale kuuletuma. Esimene vaatus Karjused ja nümfid tähistavad Orpheuse ja Eurydike pulma. Nad paluvad. et Orpheus laulaks kiidulaulu oma õnnele. Orpheus ülistab päeva, mil Eurydike kinkis talle oma südame. Taeva Roos - Päike olgu ta õnne tunnistajaks. Eurydike omakorda kutsub Amorit oma armastuse tunnistajaks. Karjused nõuavad, et noorpaar pöörduks templis palvega kõikvõimsa jumala poole, et ta laseks kaua kesta nende pilvitul õnnel. Teine vaatus Orpheus ja karjused on leidnud kõrvetava keskpäeva eest varju jahedas metsasalus. Orpheus meenutab lüüra saatel neid aegu, kui ta kaebelaule laulis, sest Eurydike ei vastanud veel ta armastusele. Nüüd kuulutab ta laul üksnes rõõmu. Siis saabub sõnumitooja teatega, et Eurydiket nõelas madu ja ükski loits ei suutnud teda tervendada. Eurydike on surnud.
Üks Aiase visatud rahn aga vigastab ta põlvi ja pühib jalust maha. Silmapilkselt on Apollon kohal ja aitab Hektori jalule. Kohe haaravad mehed mõõgad ning viskuvad teineteise kallale, ja nii võiks see jätkuda hinge tõmbamata, kuni üks neist on surnud, kui vahele ei tuleks kahte heeroldit, üks Kreeka ja teine Trooja oma, kes nad lahutavad. ,,Aitab nüüd, vaprad sõdurid!" ütlevad need. ,,Jätke taplus. Olete mõlemad vahvad ja mõlemaid teid armastab Zeus. Küllalt. Kohe saabub öö!" ,,Olgu pealegi, Aias!" ütleb seepeale Hektor. ,,Klobisime teineteist mehiselt, nüüd aga vahetagem kingitusi, et kõik võiksid öelda: nad võitlesid vihaselt, aga lahkusid sõpradena." Nii öeldes ulatab Hektor vastasele oma mõõga, vastu saab aga kalli purpurse vöö. Nii lõpeb kahevõitlus. Täna enam ei võidelda. Tunnid, mis jäävad veel koiduni, kuluvad selleks, et koguda
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
Ta sureb. 3 Ernst Graeber koolipingist sõtta sattunud noor, kes ei suuda kuidagi vastust leida elu mõttele. Ta on tüdinud sõjast, surmast ja tapmisest. Ta tunneb end süüdi ent samas mitte. Leidnud kodutänava varemeis, hakkab ta esmalt paaniliselt oma vanemaid otsima. Õige pea aga ei näe ta sellel tegevusel enam mõtet. Teose lõpu poole saab ta teate, et nad on elus ning sellest Ernstile täiesti piisab. Ta armastab südamest Elisabethi. Graeber hukkub teose lõpus. Elisabeth Kruse Kaunis ning sihvakas tumedajuukseline preili, Ernsti kunagine kooliõde, kes elab ühes proua Lieseriga. Tema isa on koonduslaagris ning seetõttu püüab Elisabeth ühiskonnas piisavalt madalat profiili hoida. Ta suudab jääda tugevaks nii mõneski pingelises olukorras. Elisabeth ei saa kunagi teada, et tema isa on surnud, kuna Ernst oli ainuke, kes oma
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
Anton Szandor LaVey Saatanlik Piibel Oma järgijate poolt Mustaks Paavstiks ristitud Anton LaVey alustas teed, saamaks Saatana Kiriku ülempreestriks 16-aastaselt karnevali orelimängijana: ,,Laupäeva õhtuti nägin ma mehi ihalevalt poolpaljaid karnevali tantsutüdrukuid vaatamas ning järgmisel hommikul olid needsamad mehed teisel pool karnevaliplatsi, kus ma evangelistide jutlusel orelit mängisin, naiste ja lastega oma pattude ning himura loomuse eest andestust palumas. Nädal hiljem olid needsamad mehed aga taas poolpaljaid tantsijaid vahtimas või kuskil mujal oma ihasid rahuldamas. Nii saingi aru, et kristlaste kirik põhineb silmakirjalikkusel ning, et inimese ihar loomus ei kao kuhugi." Sellest hetkest oli tema elutee otsustatud. Lõpuks, 1966. aasta aprilli viimasel päeval volbriööl, kõige tähtsamal nõiakunsti pühal ajas LaVey iidsete timukate eeskujul oma pea kiilaks ja kuulutas Saatana kiriku asutatuks. Ta nägi karjuvat vajadust sellise kiriku järele, mis
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Nõnda ütleks Jakobson veel praegu, kui ta elaks, aga tema on surnud. Aga nüüd ütlen mina seda, ja mis ütleb härra Maurus, seda võite uskuda, sest tema teab. Kui saaks kõik inemised maale viia, siis..." Ta jättis ütlemata, mis siis. Selle asemel võttis ta Indreku sõrmede vahelt rublase paberi, pani selle kokku ja pistis ta kotti, mida poiss ikka veel käes hoidis. ,,See on selle eest, et olete aus, et olete ausa isa, ema laps. Härra Maurus armastab ausaid inemisi, kes räägivad tõtt, ei valeta. Ah jaa! Kui palju teil siis kastis pidi olema? Kaks rubla kopikatega? Aga miks just kastis? Miks mitte mõnes taskus, kas või nartsu sees, sest nõnda paber ei krabise, keegi ei tea, et on raha." ,,Mul on kastis teised riided, sinna tasku unustasin," seletas Indrek. ,,Noh, see on siis teine asi, kui teised riided ja unustasite," oli direktor nüüd nõus ja jäi pisut mõttesse, mõõtes Indrekut silmiga
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
