Idealism ja materialism hariduses Idealismi või materjalismi all võidakse silmas pidada väga erinevaid positsioone ja suundi filosoofia ajaloos. Soovist neid omavahel võrrelda, on oluline keskenduda ühele konkreetsele näitele. Teoreetiliselt tähendab idealism filosoofias mis tahes positsiooni, mis peab vaimu, teadvust või ka keelt mateeria suhtes kas ontoloogiliselt või tunnetuse seisukohast primaarseks. Materialism tähendab aga filosoofiasuunda, mis peab esmaseks ainet. Tegelik maailm, objektiivne reaalsus (aine ehk mateeria) on põhiline ja teadvus tuleneb ainest. Materialistlikud õpetused peavad maailma olemuselt aineliseks1. Idealsimi ja materjalismi erinevus ilmneb hästi näiteks tänapäevases koolisüsteemis. Alljärgnevalt näited kuidas idealism ja materjalism süsteemis ilmnevad.
Kogemus on seejuures vaid mõistuse tegevuse ajend ja vähem väärtuslike teadmiste allikas. Tõe kriteeriumiks peab ratsionalism teadmiste selgust ja loogilist korrektsust. Rene Descartes ,, Cogito ergo sum" (ma kahtlen, järelikult olen olemas). 5. Pragmatism on suund filosoofias, mis asetab rõhu praktikale ja tegutsemisele teadmise, väärtuse või tähenduse alusena. 6. Idealism on teoreetilises filosoofias mis tahes positsioon, mis peab vaimu, teadvust või ka keelt mateeria suhtes kas ontoloogiliselt või tunnetuse seisukohast primaarseks. Reaalsus on mitte materjaalne. 7. Fenomenoloogia on filosoofia suund, mis peab filosoofilise uurimise fundamentaalseks üksuseks fenomeni. Fenomenoloogia sai alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust intentsionaalsena. Kujundab reaalsuse sellisena, kuidas me seda näeme, piiritleb maailmakirjeldusega, mis on teadvusele otseselt haaratav. 8
Ma tean, triviaalselt, et ma asun siin, kuhu ma(rääkija) on asendatud – aktuaalne olemine ja siin olemine. Aktuaalne on relatiivne asjaolu. Mitte ükski maailm pole täielikult aktuaalne. Iga maailm on aktuaalselt relatiivne iseendaga ja selle elanikele. Mitteaktuaalne on relatiivne teistele maailmadele ja selle elanikele. Modaal-realisti vaatenurgast – ainult võimalikust maailmast ei erine aktuaalsest maailmast ontoloogiliselt. 4. Kuidas tõestab Russell suhete kui universaalide olemasolu? Universaalid on määratletud kui midagi, mida võivad jagada paljud üksikasjad(partikulaarid). Nad on olemas, aga mitte maailmas, mis oleks vaimne või füüsiline. Mis iganes on antud tunnetega on üksikasi. Näiteks pärisnimed on üksikasjad; muud nimisõnad ülejäänud keelekasutusest on universaalid. Läbi universaalide on inimesel esmane teadmine, matemaatiline, loogiline jne. Kõik esmane
toetudes saab õigustada ühiskonnaelu ja selle vormi valikut. Poliitilise elu filosoofiline käsitlus püüab vastata mitte üksnes küsimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, vaid eelkõige küsimusele, kuidas on sedalaadi väited õigustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilises õpetuses toetub selleteemaline õigustus kogu tema seniesitatud õpetusele, omades nii ontoloogilisi, epistemoloogilisi kui ka eetilisi eeldusi. Ontoloogiliselt on eeldatud eelkõige muidugi see, et tegelikkus kätkeb endas nähtuste muutumatuid üle-ajaloolisi olemus-struktuure, mis kujutavad endast ühtlasi igas vastavas nähtuste liigis kõige täiuslikumat olemist ning saavad mõistuslike olendite jaoks olla püüdluste sihiks ka nähtumuslikus maailmas. Nii kätkeb tegelikkus endas ka kesksete poliitiliste väärtuste – nagu “hüvelisus”, “õiglus” ja teiste selliste – olemus-struktuure, mis omavad universaalset, indiviidide suvast
käsituse juures. Oleva enda karakteristikud. Lähte-eeldusest tõe teel – olev ise on ja olematut ei ole – tuletab Parmenides nüüd oleva enda “karakteristikud” (shemata). Nimelt peab olev ise antud tõesest eeldusest tulenevalt olema tekkimatu (ageneton), hävimatu, täielik, liikumatu, lõputa (ateleston), ilma mineviku ja tulevikuta (ajatu), üks ja pidev (hen syneches) (DK B 8, 3-6). Järgnevalt vaatleme argumentatsiooni, millega Parmenides niisuguse väiteni jõuab. Ontoloogiliselt fundamentaalne oleva enda karakteristik on tema ühtsus. Theophrastos on Parmenidese argumendi kokku võtnud nii: “Mis on olevast erinev, ei ole olev. Mis ei ole olev, on olematu. Niisiis on olev ühtne.” (DK A 28) Siit saab nüüd tuletada terve rea teisi karakteristikuid. Olematu mitteolemise tõttu pole olev ise mitte üksnes ühtne tervik, vaid ka jagamatu. Sest jagamise korral peaks erinevate osade vahele tulema midagi muud, mis need üksteisest lahutaks.
Igas üksikus nähtuses on tema idee kohal ja idee kohalolu ilmneb ühiste omadustena kõikidel üksikutel antud liiki kuuluvatel asjadel, “nähtava maailma” asjade-nähtuste sarnasusena, ühiste-üldiste omaduste omamisena nende poolt. Sellistele selgitustele vaatamata jääb see vahekord lähemalt kirjeldamata – kõik need antud vahekorda selgitama mõeldud väljendid kujutavad endast metafoore. Küll aga osutab osavõtu mõiste sellele, et Platoni järgi ei oma üksikud asjad ontoloogiliselt iseseisvat, sõltumatut staatust. Üksikud asjad meeltega tajutavas maailmas on pelgalt relatsioonilised moodustised, st. nad on asjad, mis omavad oma eksistentsi ja karakterit üksnes tänu ideedele. Siin on Platoni filosoofia otsustavalt erinev Aristotelese õpetusest, kelle jaoks iseseisvad ja primaarsed on just üksikud asjad ja nähtused, seevastu see, mida Platon peab iseseisvaks, esineb asjades vaid omadustena, omadused aga ei oma ontoloogilist iseseisvust. Platon
Vastuväited. Pierre Gassendi:1. keha-vaimu interaktsioon eeldab, et mingi kehaosa on ühenduses vaimuosaga ja vastupidi; 2. keha-vaimu ühenduseks on vajalik kokkupuutepunkt. Kuna vaim ei jagune osadeks ning on ulatuseta, siis ei saa interaktsioon toimuda. Vastuväiteid kartesiaanlikule dualismile (ja vastuseid). 1. Interaktsiooniprobleem - Ehk on vaja murrangut füüsikas. 2. Oletatav interaktsioon on vastuolus füüsikaseadustega - Ehk on vaja murrangut füüsikas. 3. Kartesiaanlik mina on ontoloogiliselt veider ning nende postuleerimine ei seleta midagi - Vaim polegi seletuslik postulaat, vaid midagi, mida tunnetab igaüks ise. 4. Ei ole kooskõlas evolutsiooniteooriaga – miks peaks vaimne substants olema kohastumuslik? - Kui vaim on interaktsioonis füüsikalisega, siis võib ta olla kohastumuslik. Samas kõik, mis on evolutsioonis tekkinud, ei peagi olema kohastumuslik. 5. Vaimunähtused sõltuvad ajust ning selle seisukorrast - Aju funktsiooniks on olla vahendaja keha ja vaimu vahel.
arutati erinevaid taevasfääride mudeleid, mis leidusid näiteks Aristotelese ja Ptolemaiose taasavastatud teostes. Kõne all oli näiteks sfääride arv ja küsimus sellest, kas kord ööpäevas teeb täispöörde kinnistähtede sfäär või Maa. Selle kosmoloogia alustes aga ei kaheldud. 15. Iseloomustage filosoofi kui meta-teadlast! Teaduse austamine, Teise momendina võiks esile tuua teaduse ja tavamõtlemise probleemsete mõistete taandamist millelegi, mida antud filosoof pidas ontoloogiliselt mitteproblemaatiliseks.nt. Kolmas ning eelmistega seonduv oluline moment on eriline arusaam mõisteanalüüsist. Eesmärgiks ideaalse keele loomine, ning filosoofiliste probleemide lahendamine definitsioonide abil, mis elimineerivad probleemse osa mingi mõiste tavatähendusest jättes alles oluliseks peetava osa. 16. Iseloomustage filosoofi kui kartograaf või grammatikut! tavamõistusele rõhuvat filosoofiat. filosoof peab olema
Jumalad loovad vastavalt head ja halvad vaimud, mehe, naise jne. Haabsaar eristab sukeldumis- ja munamüütide abil vee- ja maarahvaid. See peab mingil määral paika, aga nendel loomislugudel on tihtipeale paradoksid, nt eskimo loomislugudes on ka veeuputused ja kõrberahvastel, kus neid ometi pole saanud olla. Jäänud teatud mõttes difusionistliku, tänapäevase strukturaalantropoloogilise käsitluse vahele. 25.09.2012 Narratiiv. Narratoloogiline areng peaks olema üsna lineaarne. Ontoloogiliselt ei eristata etappe, kas kõigepealt luuakse maailm või inimene või midagi muud... Narratiiv võib olla lineaarne, aga võib olla ka harudega: Müteem (motiiv). Mingi kobar. Läänemeresoome loomislugu: Omajagu läbikirjutatud teema. Põhilised orientiirid. Algab Lönnroti "Kalevalast". Uskus et munastloomine on indo-germaani loomislugu, mis on levinud üle Euroopa ja Aasia (Euraasia). Kaarle Krohn 1903 "Kalevalan Runouden Historia"
metafüüsiline (olemused nähtumuste taga ja varjus) ning positiivne (kirjeldada seda, mis on meile antud kogemuses empirism; loodusseadused pole olemused, vaid kogetavad regulaarsused, mis võimaldavad nähtusi seletada ja ennustada, prognoosida). Positivism Comte'i variandis väldib skeptitsismi ja idealismi ning on teadusoptimistlik. Filosoofia on teaduste teener, uurides teadusi. [45](2) Õigus ja eetika moodustavad erinevad valdkonnad, mis metodoloogiliselt tuleb lahus hoida ning ontoloogiliselt puudub nende vahel vältimatu seos. [Ei nõustuks õpikus antud eetika ja moraali eristusega; sobivad sageli sünonüümidena, kuid teatud juhtudel osutab moraal ühiskonnas kehtivatele normidele (ehkki võime rääkida nii moraali- kui eetikanormidest), eetika aga nende normide käsitlusele (moraaliõpetus) või teadvustamisele ("käitumine on moraalne" on eetiline hinnang); eriti: imelik oleks räääkida moraali uurimisobjektist, vrdl eetika
Teistsuguse kogemine? Mis on alternatiiv? Lk 204. Kaks horisonti sulavad ühte. Kuidas seda ette kujutada? On võimalik mõista oma kaasajaga Kanti. Avaram horisont tähendab kõrgemat horisonti. Kõrgemale tõusta oma horisondis, et näha nii enda kui teise horisonti. Miks kaks horisonti? See on vaja, sest pinge on olemas – mineviku horisont on teistsugune. Seda pinget ei tule ära kaotada. Objektiivne mõistmine kui inimolemise karakteristik; teostub nii ontoloogiliselt. Subjektiivselt saame teadvustada, et see juhtub; teame, mis inimolemuses aset leiab. Iseendale oma inimolemust teadvustada – filosoofia identieet. Mis on ka ühtlasti fundamentaalseks ontoloogiaks, kust saab mõista teisi valdkondi nagu kunst ja teadus. Seminar 5. Charles S. Peirce. Kuidas muuta meie ideid selgeks. Lugema selle mõttega, et mis Peirce jaoks on kultuuriline õigustus siin (ajaloo puhul). Ameerikas kordub sama loogika, mis oli Euroopas
Asklepios nö meditsiini pool-jumal, kellest sai alguse Kreeka templimeditsiin, mis meenutas Egiptuse sarnast traditsiooni. Asklepiose templite preestrid olid arstid (ka Hippokrates oli sellisest kontekstist välja kasvanud). Arstikutsega seotud olid ka Apollo jt. Oluline Kreeka puhul see, et kuigi jumalikku algupära väljunud nn ,,Pandora laekast", Zeusi seatud karistusest inimkonnale Prometheuse teo eest toimisid haigused kreeklaste ettekujutuses inimeste juures juba omaette (ontoloogiliselt), vastavalt loodus- vms seadustele. Põhjus ratsionaalsuseks oli Kreeka vaene põllupind. Palju sõltus kaubandusest ning seetõttu said arengu keskusteks linnad (linnriigid), mille kodanikke võiks võrrelda oma praktilisuses kaasaja kodanlusega (vahe on selles, et toona nautis nn demokraatia hüvesid tühine vähemus linnaelanikkonnast). Sellistes tingimustes vähenes religioossete jm traditsiooniliste institutsioonide roll ning keskse koha erinevates
annaabi.ee 
