Taevasfääride liikumise põhjustavad vaimsed substantsid. Nende liikumise põhjus on lõppkokkuvõttes nende vaimsete substantside iha olla nii sarnane Esmaliigutajale kui võimalik. Eetika ,,Praktiline" filosoofia ehk eetika ei kuulu Aristotelesel otseselt sellesse ,,teoreetilisse" süsteemi, mille moodustavad füüsika, metafüüsika ja loogika. Ja ometi on Aristotelesel praktilisel filosoofial selgeid ühisjooni tema empiirilise ja loogilise ontoloogiaga. Nii nagu ontoloogias ei huvita Aristotelest mitte niivõrd äärmused puhas materiaalsus ja puhtideaalne olemuslikkus kui just nende vahele jääv liikumine juhuslikult etteantuselt ideaalsele paratamatusele, otsib ta ka eetikas keskteed fanaatilise idealismi ja egoistliku materialismi vahel. Pidevalt üritab ta näidata, et see, mis on hea riigile, on hea ka üksikisikule ja ümberpöördult. Inimene on tal loomult ,,poliitiline olend". Iga inimese jaoks parim on kesktee egoismi ja
kooskõlastab Epifenomenalism 5 Epifenomenalism – vaimusündmused on epifenomenid, nad ei põhjusta teisi sündmusi, vaid on üksnes ise põhjustatud füüsiliste sündmuste poolt. Selle järgi on teadvuse seisundid tingitud kehalistest protsessidest Seega ei saa inimene vaimu abil mõjutada keha. Epifenomenalism eitab tahtevabadust. Dualismid Dualism ja vaimne põhjuslikkus – milline on keha(sündmuste) ja vaimu(sündmuste) vahekord? Dualism ontoloogias – mis on see, mille suhtes ollakse dualistid? Dualism Substantsidualism Omadusdualism Dualism Interaktsionism Parallelism Epifenomenalism Okasionalism Materialism Monistlik seisukoht – kogu reaalsus on materiaalne e. füüsikaline
see, mida meie oma teadvuses tõsikindlalt teame, kooskõlas tegelikkusega väljaspool teadvust. Kant soovitab vaadata, kas pole teadusliku teadmise võimalikkuse tõendamise probleem paremini lahendatav, kui eeldada, et hoopis tegelikkus peab kooskõlastuma meie teadvuse vormidega. Nähtumuste ja asjade iseendis eristus ning selle ajalooline tagapõhi . Kui tajutavate asjade ja mõtlemise vahel on selline mateeria ja vormi vahekord, mis on analoogiline sellele, mida Aristoteles oma ontoloogias oli kirjeldanud hülemorfismi printsiibiga, siis peab tajutu tõepoolest paratamatult olema kooskõlas mõtlemisega kui enda vormiga. Teadmise võimalikkuse probleemi selline lahendus sunnib aga Kanti tegema teist tema filosoofia jaoks alustrajavat eristust. Asju tuleb sel juhul üheltpoolt mõtelda nii, kuidas nad võivad olla sõltumatult meie tunnetuse “vormist”, ja teisest küljest nii, kuidas kogeme neid meie sõltuvalt oma tunnetuse “vormist”
sidumisega ideedega. Ideid on liiga palju. Teadmine ja universaalid Teadmine on suunatud universaalidele, sellele, mis on üldine. Teadmine eeldab üksikust ülemast ainest. Teadmine puudutab seda, mis ühendab erinevaid üksikasju, mitte seda, mis on erilist mingis teatud üksikus. Olemas on vaid üksikud asjad, mingit iseseisvat ja erilist universaalide maailma ei ole. Universaalidel ei ole iseseisvat positsiooni. Peamine erinevus Aristotelese ja Platoni vahel on ontoloogias. Metafüüsika uurimisobjekt Kõik inimesed püüdlevad oma loomult teadmiste poole. Teaduslik teadmine on omaette väärtus. Teadmisjanu tekib imestamisest. Teadmine eeldab teadmisi põhjustest. Kõige väärtuslikum teadmine on teadmine kõige esmasematest põhjustest. Tarkus tegeleb põhjuste ja alustega. Metafüüsika on kõige üldisemate aluste ja esmaste põhjuste uurimine. Ta uurib olevat olevana. Põhjuste analüüs Teaduslik teadmine puudutab põhjuseid
najal omandab või ka täiskasvanute käest kuuleb ja heas usus, see tähendab aga kriitikavabalt, omaks võtab. Nüüd ongi küsimus selles, kuidas inimene jõuab arvamustelt teadmiseni. Platoni järgi ei saa tunnetus selle ülemineku protsessis toetuda arvamustele. Miks mitte? Milliseid teoreetilisi raskusi kätkeb endas püüdlus tuletada kogemusele toetuvast tunnetusest teadmisi selle sõna platonlikus tähenduses? Oli ju Platoni ontoloogias juttu sellest, et ideed/olemused on igas üksikus nähtuses kohalolevad ning nende kohalolu ilmneb sama liiki nähtuste sarnasusena, ühiste omaduste olemasoluna ühte liiki kuuluvatel nähtustel. Miks ei võiks inimene üksikuid meeltega tajutavaid nähtusi omavahel võrreldes nende juures sarnast tähele panna ja nii leida kogu liiki iseloomustavad üldised omadused, teadmine millest olekski universaalne ja paratamatu teadmine, millest Platongi kõneleb?
Herakleitos arvab, et kõigil on oma vastand ning kõik on kõigega seoses, asjadel on nii hea kui ka halb pool, moodustades terviku. Kui inimesed saaksid kõik oma tahtmise järgi, siis ei muutuks midagi paremaks. Inimesed tihitpeale ei näe maailma terviklikkust ega tegelikkust, nad ei näe kaugemale oma vaateväljast. 100. Milliste küsimustega tegelevad ontoloogia ja metafüüsika? Ontoloogia- teadus sellest, mis on- olemisest ja olevatest asjadest. Traditsioonilises ontoloogias on esiplaanil küsimus, kuidas suhtub olemine olevasse. Küsitakse mis on olevatele asjadele iseloomulik, kui nad on olevad. Mis teeb ühe asja olevaks? Tähtis on ka asjade ontoloogiline staatus, näivad ja tegelikud asjad. Küsitakse metatasandi küsimus- mis on olemus? Metafüüsika- tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. Metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning
autoliikumisele, samuti pole erinevad varjud omavahel põhjuslikult seotud. Auto vari antud ajahetkel on põhjustatud auto poolt samal ajahetkel, mitte sellele eelneva varju poolt. Regulaarsus varjude vaheldumises ei anna tunnistust veel nendevahelisest põhjuslikust seosest. Vaimusündmused kui pelgad varjud ajus toimuvate tegelike põhjuslike protsessidega võrreldes. Dualismid Dualism ja vaimne põhjuslikkus – milline on keha(sündmuste) ja vaimu(sündmuste) vahekord? Dualism ontoloogias –mis on see, mille suhtes ollakse dualistid? Dualistlike positsioonide erinevad jaotused: Dualism -> Interaktsionism, Parallelism (→ Okasionalism), Epifenomenalism. Materialism Materialism või füsikalism on monistlik seisukoht, mille järgi on kogu reaalsus materiaalne/füüsikaline. Ka vaimunähtused on seega materiaalsed, kui nad on osa reaalsusest. Kas saab anda materiaalset käsitust, mis hõlmaks kõiki vaimunähtusi ilma midagi välja jätmata? Biheiviorism
Rohkem leidub epifenomenalismi teadlaste hulgas, kes uurivad pigem aju ning kohtlevad vaimu ajus toimuva järellainetusena. Emergentism – mateeria teatud keerukuse astmel tekivad vaimsed omadused. Emergentism on vaade vaimse tekkimise kohta. Need omadused võivad olla epifenomenilised, ent ei pruugi. Dualismid. Dualistlike positsioonide erinevad jaotused: Dualism – Substantsdualism ja omadusdualism. Dualism – Interaktsionism, Parallelism(- Okasionalism), Epifenomenalism. Dualism ontoloogias – mis on see, mille suhtes ollakse dualistid?. Dualism ja vaimne põhjuslikkus – milline on keha(sündmuste) ja vaimu(sündmuste) vahekord? 3. Dualism kriitika(Ryle, Descartes’i müüt) Kartesiaanlik doktriin. Dualism – inimesel on nii keha kui ka vaim. Privaatsus – vaimusündmused on isikule endale privaatsed. Teadmised teiste vaimust on järelduslikud – teadmised enda vaimuseisunditest on vahetud ning teiste inimeste vaimuseisundid on järelduslikud
Auto vari antud ajahetkel on põhjustatud auto poolt samal ajahetkel, mitte sellele eelneva varju poolt. Regulaarsus varjude vaheldumises ei anna tunnistust veel nendevahelisest põhjuslikust seosest. Vaimusündmused kui pelgad varjud ajus toimuvate tegelike põhjuslike protsessidega võrreldes. 117. Dualismid Dualism ja vaimne põhjuslikkus milline on keha(sündmuste) ja vaimu(sündmuste) vahekord? Dualism ontoloogias mis on see, mille suhtes ollakse dualistid? Dualistlike positsioonide erinevad jaotused: Interaktsionism Parallelism Epifenomenalism Okasionalism Dualism Substantsidualism Omadusdualism 118. Materialism Materialism või füsikalism on monistlik seisukoht, mille järgi on kogu reaalsus materiaalne/füüsikaline. Ka vaimunähtused on seega materiaalsed, kui nad on osa reaalsusest.
See on ka põhjus, miks ma jään selle juurde, et privatio boni on ebaloogiline, ebaratsionaalne ja koguni nonsenss." (LAMMERS&CUNNINGHAM 2008:192) Teiseks põhjuseks, peale dispuudi manilusega, miks Augustinus algselt kurja substantsi eitama hakkas, olid tema vaimsed eeskujud. Nii platonistlikus kui aristotellikus filosoofias ei jaga Kuri ,,olemist", mis on iseloomulik ainult heale. Sellest lähtuvalt kinnitab katoliiklik mõte oma 77 ontoloogias, et kogu loodu on hea ning peale hea pole millelegi omane tõeline olemasolu. Augustinus väidab, et kõik mis on, see on hea. (LAMMERS&CUNNINGHAM 2008:190) Tänapäeval, pärast Heideggeri, tundub muidugi kummalisena mõte, et ,,olemine" on igal juhul parem kui ,,mitteolemine". Kasutades tervet mõistust, saab tulemus olla ainult üks - me ei tea seda. Kui käsitleda nii ,,olemist" kui ,,mitteolemist" lihtsalt erinevate modaalsustena, mitte
annaabi.ee 
