Õnne otsingud (2)

Õnne otsingud
Kõik tahavad õnnelikud olla. Arvatavasti on see tänapäeva pahuras maailmas ainus asi, milles kõik ühel meelel on. Kuid kust ja kuidas alustada oma õnne otsinguid? Õnn ei peitu ju rahas, samuti ta ei peatu tänavanurgal ega küsi teed. Selles hoolimata on ka sõjas noored end leidnud- kas nemad siis pole olnud õnnelikud? Mispärast siis ikkagi mõned inimesed on õnnelikud ja teised mitte?
Manfred Kets de Vriesi „Õnnevalem” on öelnud, et õnn tuleb leida teel olles, mitte kannatamatult kilomeetreid lugedes . Õnn ei ole midagi muud kui hetkeline hingeseisund, see on midagi, mida ei saa käes hoida, seda peab tunnetama. Seega õnne tulekut ei saa planeerida ega käed rüppes ootama jääda. Õnn elab meis endis , igal pool meie ümber, meie endi teha on vaid avatus õnnelik olemisele. Kui juba avada end õnnele, näib ka tulevik palju päikselisem.
Üks suurimaid probleeme on, et inimesed ei väärtusta seda, mis neil on. Paljudel kipub olema arusaam, et õnn ei ole midagi tavalist. Vastupidi, selleks et olla õnnelik pead sa olema või omama midagi teistsugust, kui mitte öelda et erilist. Tuleks lõpetada õnne kui asja otsimine ja vaadata omaenda nina alla. Sul ei pruugi küll olemas olla kõik, mida sa oled kunagi iganud, kuid kindlasti on su ümber keegi või midagi, mida sa armastad.
Maurice Maeterlinck „ Sinilind ” räägib õnne otsingutest. Igaüks meist peab endale ise õnne otsima ; ta peab nägema vaeva ja kannatama palju pettumusi, enne kui ta õpib õnnelik olema, hinnates lihtsaid ja täiuslikke rõõme, mis on temale kergesti kättesaadavad. Olles rännanud ringi tervelt aasta, külastanud nii mineviku- kui tulevikumaad, mõistsid lapsed, kui õnnelikud nad oma hubases talumajas on. Mõistsid lihtsaid elutõdesid nagu püüdes teistele õnne anda, saame ka ise õnnelikuks ja et kõige kindlamad tõed ei rahulda meid, kui me neid ise ei ole proovinud.