kuulutusi) Henn Ahase vend- Vabrikutööline Tallinnas (Kommunist) Tahtis et Ahasel oleks parem elu. Viktor Kingsepp- Punakaartlaste salga juht. Viires- Pikk, kuivetu ja kogelev. Tavaliselt tõsine. Tääker- Klassi kogukaim poiss. Kaitseliitlane. Jämeda häälega. Keeleõpetaja- Lühikeste tõmmude vurrudega, väikest kasvu. Konsap- Klassi parim sportlane. Pikka kasvu. Juulius Kuperjanov- Omakaitse juht. Mustatukaline. Tirmann- Mahedahäälne tenorilaulja. Omakaitsesse astumise vastu. Jürine- Pikk, sileda näoga Meeldis Rüütli Gümnasistikate sabas jõlkuda ja koolipidudel tantsimas käia, valged kindad käes. (Ei näinud mõtet omakaitsesse minna) Martinson- Väike, alati ninuli raamatus, ka vahetundide ajal. Puuris filosoofe ja gnoseoloogiat. (Ei näinud mõtet omakaitsesse minna) Teeäär- Kutsuti Jossiks. Kohlapuu- Lühike, priske, klassi parim matemaatik. (Enda sõnul: põhimõtteline patsifist) Miljan- Klassi kõige parem õpilane
,,Nimed marmortahvlil'' algab sellega kui Tartusse pandi üles kuulutused, kus kutsuti mehi armeese. Rahvas oli tusane ja kisuti kuulutusi maha. Käämeril ja Käsperil tekkiis vaidlus kommunismi üle. Ahas ei teadnud kumma poolt olla, kas kommunistide või rahvuslaste poolt. Raekotta tõsteti üles eesti lipp. Koolipoistel polnud üldse plaanis sõtta minna aga asjaolude kokkulangemisel sattusid nad lahinguväljale, kuna poisse kutsuti sõtta ja pool klassi läks omakaitsesse. Ahas ei astunud kuhugi, kuna kahtles kõiges. Lõpuks levis kuuldus, et inglased on jõudnud Tallinna. Kõikjal kostus suurtükkide laskmist. Poisid jagunesid kahte leeri. Osad võitlesid eestlaste vastu ja osad eestlaste poolt. Ahas läks Viljandisse. Tallinnast juhtis töörahva liikumist viktor Kingisepp. Käsper läks Sadukülla, aga seal polnud veel punaste vägesid. Kui Ahas jõudis Rannu mõisa algas seal ka juba tulistamine. Ahase vend võitles vastaspoolel.
i tunnusmärk, SS-i embleem. Sõja alguses sakslased reeglina rahvuslikke tunnusmärke ei lubanud, kuid kuna sõja käigus vajasid nad järjest enam teistest rahvustest sõdureid, siis nende motivatsiooni tõstmiseks lubati ka rahvuslikke sümboleid ja väeosi. Juba esimestest päevadest peale liitus Saksa relvajõududega tuhandeid metsades tegutsenud eesti mehi-metsavendi, kes jätkasid koos sakslastega võitlust sünnimaa täielikuks vabastamiseks. Septembri alguseks kuulus vastmoodustatud Omakaitsesse 25 000 vabatahtlikku. Omakaitse oli kogu Eesti ulatuses tegutsev, vabatahtlik territoriaalne julgestusorganisatsioon, mis koosnes 13-st malevast, 52-st territoriaalsest pataljonist ja 270-st kompaniist. Kuigi Saksa võimud tegid selle tegutsemisele mitmesuguseid takistusi, oli Omakaitse siiski suhteliselt iseseisev ja omas vaba voli ise oma asju korraldada. Eesti Politseipataljonide loomine algas 1941. aasta augustis. Mehi värvati
kooli krvaltunde vi tegeles ehitustdega. Iga lisaraha oli oluline ning abistav. Ahas ei taha sdida, sest sda on kige jlgim ja vastikum asi maailmas tema jaoks. Ta oli tielik patsifist. Vaid suurima vastikustundega sja vastu lks ta vitlema. Ahas saab sjas raskelt haavata, kuid jb ellu. Tema parimateks spradeks oli Kmer ja Ksper. Ksper oli rikkamate vanemate laps ja tuline rahvuslane. Ta tundus olevat klassis teiste liider. Ta pidas koosolekuid ja hutas teisi vabatahtlikeks. Ksper kuulus ka Omakaitsesse. Ta kaitses ja igustas alati rahvuslusmtteid. Pidevalt pidas noor rahvuslane snasda oma klassikaaslase Kmeriga, kes oli tugev kommunist. Lahingutesse astudes oli Ksper teise rhma juht. Vitluses vaenlase vastu oli ta julge ja sihikindel. Padrikus istudes tunnistas Ksper Ahasele, et ta ideaalid on sjas muutunud. Ta toetas nd ka sotsialismi, kuid oli selle veneprase teostamise vastu. Ksper suri sealsamas, videldes koos Ahasega viie vaenlase vastu. Teiste silmis oli Ksper vapper ja eeskujulik.
ligi 27000 punaarmeelast. Saaremaal ja Hiiumaal jätkusid lahingud Punaarmeega isegi oktoobri lõpuni. SAKSA OKUPATSIOON Esimese Nõukogude okupatsiooni lõppedes oli Eesti olukord lohutu : hukkunute ning Venemaale läinute või viidutena oli kaotatud 61000 inimest, hävinud 13000 elamut ja 324 tööstushoonet. Autod, laevad ja raudteeveerem pea täielikult Venemaale viidud, kariloomade hulk järsult vähenenud. Eestlased tervitasid sakslasi vabastajatena. 55000 meest esimese hooga Omakaitsesse, politseisse või Saksa väejuhatuse poolt loodud ida- ja politseipataljonidesse. Aastail 1941-1943 oli Idarindel pidevalt u. 10000 eestlast. Eestlaste suureks pettumuseks omariiklust ei taastatud. Eesti kuulutati Baltimaid ja Valgevenet hõlmanud riigikomissariaati Ostland’i kuuluvaks kindralkomissariaadiks eesotsas kindralkomissar Karl Sigismund Litzmanniga. Oma plaane maskeerisid natsid hästikorraldatud poliitilise ja kultuuripropagandaga. Silmapetteks loodi kindralkomissari
Eestisse jäi rinne pidama. Sakslasi toetasid metsavennad. Metsvendade salkadest loodi OMAKAITSE. Põhja-Eestis loodi HÄVITUSPATALJONE, kes õiendasid arve metsavendadega ja pidid jätma sakslastele põletatud maa. Sundmobilisatsioon- L-E kukkus läbi, P-E aga õnnestus. Mobiliseeritud viidi Venemaale. Tööpataljone- loodi neile punaarmeelastele, keda peeti mitte usaldusväärseteks. Seal hukkus palju mehi. Saksa okupatsioon Tervitati, kui vabastajaid. Astuti nii omakaitsesse kui ka ida- ja politseipataljonidesse. Omariiklust ei taastatud; Eesti kuulutati koos teiste riikidega kindralkomissariaadiks, mille eesotsas Litzmann. Poliitiline ja kultuuriline propaganda. Loodi väga piiratud võimuga Eesti omavalitsus, mille eesotsas H. Mäe. Eestis kehtestati terrorireziim ja loodi koonduslaagreid. Waffen SS Relva SS eliitvägi, kuhu värvati noorsugu. Eesti Leegion lubati luua eestlastel oma sõjaväeüksus.
Kohale jõudes märkasid nad saalis tohutut elevust. Koosolekul arutati et valitsusel pole raha ja kaitset on vaja. Kuperjanovgi oli kohal ja tahtis mehi väkke. Hiljem kooliski käis kibe vaidlus selle üle, kas minna sõdima või mitte. Kohati läks ka kakluseks ning Tääker viskas Käämeri klassist välja. Ahasele see ei meeldinud ja ka tema lahkus sealt, sest klass ei palunud vabandust Käämerilt. Hiljem kuulis Ahas et väga vähesed oli tema klassist omakaitsesse astunud. Edaspidi oli Ahasel ja Käämeril päris igav, sest kool pandi kinni ja sõbrad sõitsid maale. Mõni õhtu käis Ahas Käämeri juures kaarti vaatamas. Käämer oli seal punaste sissetungid ära märgistanud.Ühel hommikul kui Ahas välja läks oli linnatänav nii tühi. Käämer oli ka kuhugi kadunud. Kui Ahas rongijaama läks ütles üks mees talle, et koolimütsi peast võtaks. Ahas ei saanud sellest aru. Hiljem kui öeldut uuesti korrati seletati talle et
Samal ajal valitses suur rahvapuudus ning lõpuks teatas ka Viires, et inglased jäid tulemata(olevat sõitnud vene miinide otsa). Siis aga saabus poiste kooli üks mees mustas. Ta oli väga tõsine ning andis selgelt teada, et noori poisse oleks vaja sõjas. Mõningad, nagu Tirmann, olid abroluutselt selle vastu. Arvas, et vägivaldselt ei saa kedagi saata. Suures vaidlushoos läksid kaklema Tääker ja Käämer, mis Ahasele ei meeldinud sugugi. Omakaitsesse jõudis umbes pool klassi. Ahas sinna ei läinud tal olid rahad otsas ja kõht kannatas tohutu nälga, samuti oli tal sees ka tugev kartus. Kuid siis saabus teada, inglased olid siiski jõudnud ning Tallinnlaste tuju läks paremaks. Igalpool oli kuulda suutükivägede kõmmutamist, mis tuli justkui aina lähemale ja lähemale. Paljud inimesed tahtsid linnast lahkuda, kuid saadi teada, et rongi ei tulegi. Ahasel soovitati koolimütsiga mitte ringi käia öösel toimunud mässude pärast
Kuule enam ei tulnud. Keegi hirmus inimene tulistas ilmselt niisama möödaminnes oma lõbuks. Aga mängivaid lapsi! Minu arust kõige drastilisem näide sõjaajal toimuvast. Olime seal kõhuli ja käpukil põgenesime põõsasse. Siis ei osanud me seda pääsemist nii hinnata, kuid hiljem kuulsin lugusid inimestest, kes juhuslikust kuulist oli surma saanud. Samas metsa ääres meie lähedal oli üks talu ja selle talu peremees varjas end ka vene sõjaväe eest ning oli läinud Omakaitsesse. Sõi perega rahulikult köögis ja korraga tulid õue peale sisse hävituspataljoni mehed. Temal oli kõige rohkem karta. Hüppas tagaaknast välja ja põgenes ära. Talust kaugenedes kuulis ta püssilaske. Need olid - nagu hiljem selgus- niisama hirmutamiseks lastud. Tema arvas, et tema pere lasti maha. Ma mäletan, kuidas ta meie põllu peale jooksis, vahepeal kukkus ja siis jälle jooksis. Kõrges rukkis on raske joosta. Ta karjus meile: “Põgenege, kel elu armas
Samal ajal valitses suur rahvapuudus ning lõpuks teatas ka Viires, et inglased jäid tulemata(olevat sõitnud vene miinide otsa). Siis aga saabus poiste kooli üks mees mustas. Ta oli väga tõsine ning andis selgelt teada, et noori poisse oleks vaja sõjas. Mõningad, nagu Tirmann, olid abroluutselt selle vastu. Arvas, et vägivaldselt ei saa kedagi saata. Suures vaidlushoos läksid kaklema Tääker ja Käämer, mis Ahasele ei meeldinud sugugi. Omakaitsesse jõudis umbes pool klassi. Ahas sinna ei läinud tal olid rahad otsas ja kõht kannatas tohutu nälga, samuti oli tal sees ka tugev kartus. Kuid siis saabus teada, inglased olid siiski jõudnud ning Tallinnlaste tuju läks paremaks. Igalpool oli kuulda suutükivägede kõmmutamist, mis tuli justkui aina lähemale ja lähemale. Paljud inimesed tahtsid linnast lahkuda, kuid saadi teada, et rongi ei tulegi. Ahasel soovitati koolimütsiga mitte ringi käia öösel toimunud mässude pärast
Kohale jõudes märkasid nad saalis tohutut elevust. Koosolekul arutati et valitsusel pole raha ja kaitset on vaja. Kuperjanovgi oli kohal ja tahtis mehi väkke. Hiljem kooliski käis kibe vaidlus selle üle, kas minna sõdima või mitte. Kohati läks ka kakluseks ning Tääker viskas Käämeri klassist välja. Ahasele see ei meeldinud ja ka tema lahkus sealt, sest klass ei palunud vabandust Käämerilt. Hiljem kuulis Ahas et väga vähesed oli tema klassist omakaitsesse astunud. Edaspidi oli Ahasel ja Käämeril päris igav, sest kool pandi kinni ja sõbrad sõitsid maale. Mõni õhtu käis Ahas Käämeri juures kaarti vaatamas. ( Käämer oli seal punaste sissetungid ära märgistanud). Ühel hommikul kui Ahas välja läks oli linnatänav nii tühi. Käämer oli ka kuhugi kadunud. Kui Ahas rongijaama läks ütles üks mees talle, et koolimütsi peast võtaks. Ahas ei saanud sellest aru.
Kohale jõudes märkasid nad saalis tohutut elevust. Koosolekul arutati et valitsusel pole raha ja kaitset on vaja. Kuperjanovgi oli kohal ja tahtis mehi väkke. Hiljem kooliski käis kibe vaidlus selle üle, kas minna sõdima või mitte. Kohati läks ka kakluseks ning Tääker viskas Käämeri klassist välja. Ahasele see ei meeldinud ja ka tema lahkus sealt, sest klass ei palunud vabandust Käämerilt. Hiljem kuulis Ahas et väga vähesed oli tema klassist omakaitsesse astunud. Edaspidi oli Ahasel ja Käämeril päris igav, sest kool pandi kinni ja sõbrad sõitsid maale. Mõni õhtu käis Ahas Käämeri juures kaarti vaatamas. ( Käämer oli seal punaste sissetungid ära märgistanud). Ühel hommikul kui Ahas välja läks oli linnatänav nii tühi. Käämer oli ka kuhugi kadunud. Kui Ahas rongijaama läks ütles üks mees talle, et koolimütsi peast võtaks. Ahas ei saanud sellest aru.
Rindele jõudis laskurkorpus taas 1944 suvel Eestis ning pärast Eesti vallutamist Lätis Kuramaa poolsaarel toimunud lahingutes 1945 kevadel. b) Eestlased Saksa armees: Eesti metsavennad: Metsavennad võtsid osa Eesti vabastamise lahingutes 1941 suvel ning osalesid ka Tallinna hõivamisel. Pärast sõjategevuse lõppu Eesti alal liitusid mehed kas vabatahtlike pataljonidega või läksid Omakaitsesse. Omakaitse: Kaitseliidu laadne Saksa okupatsioonivõimude poolt loodud organisatsioon, mille ridadesse kuulus u 40 tuhat meest. Omakaitse tegeles Eestis tagala turvamisega ja korrapidamisega. Ida- ja politseipataljonid: Need üksused moodustati 10-12 tuhandest vabatahtlikust ja nende ridadesse kuuluvaid mehi kasutati rindeüksustena Venemaal, tagalateenistusel ja võitluseks partisanide
000 suunati vastloodud 6 piirikaitserügementi ja 10.000 nende tagavararügementi . Kodumaale koondati ka kõik üksikpataljonid , millistest osa liideti diviisiga . 1944.a.veebruaris teenis rahvusväeosades kokku ca 60.000 meest . Eesti diviisis oli neist umbes 10.000 . Kõrgema juhtimisorganina ( kuid mitte operatiivalal ) loodi nüüd Eesti vägede kindralinspektuur , mille ülemaks sai Oberführer Johannes Soodla (staabiülem Obersturmbannführer Alfred Luts).Sisekaitsel toimivasse Omakaitsesse ( kolonel Arnold Sinka ) jäi meeste rindele siirdudes 37.000 mehe ringis . Otsustavate lahingute ajal sügisel 1944 moodustati omakaitselastest lahingupataljonid kokku 10.000 mehega . Eesti diviisi koosseis kasvas septembris üle 15.000 mehe . 3000 noorukit mobiliseeriti õhutõrjesse (lennuväe abiteenistus ). Juba 1942.a.oli asutud looma eesti lennuüksusi . 1944.aastaks loodi ööpommitajate ja mereluure grupid ning lennukool
pataljon Narva, mis toimis 5. SS-soomusdiviisi Wiking koosseisus juulist 1943 märtsini 1944. Märtsis 1943 viidi Eestis läbi osaline mobilisatsioon (12100 meest). 1943 sügisel ja talvel mobiliseeriti veel üle 5000 mehe. 24. I 1944 otsustati eesti brigaad muuta 20. Eesti SSvabatahtlike diviisiks. 1. II 1944 üldmobilisatsioon (45 000 meest) 1944 veebruaris teenis rahvusväeosades kokku 60 000 meest. Eesti diviisis oli neist umbes 10 000. Sisekaitsel toimivasse Omakaitsesse (kolonel Arnold Sinka) jäi meeste rindele siirdudes u 37000. Otsustavate lahingute ajal sügisel 1944 moodustati OK-st lahingupataljonid kokku 10000 mehega. Eesti diviisi koosseis kasvas septembris üle 15000 mehe. 3000 noorukit mobiliseeriti õhutõrjesse (lennuväe abiteenistus). Lennuväes oli kokku 1000 eestlast, neist 140 lendurid. 300 eestlast teenis Saksa mereväes. 1944 sügisel naasis Eestisse Soomes formeeritud jalaväerügement 200 (u 1800 meest). Kaotused
talude maksimaalseks suuruseks 30 hektarit. kuid midagi tõsist ei leitud. Käbin ei rahul dunud ka Veimeri võimulejäämisega. Teda Nüüd aga polnud reform enam suunatud üksnes rikkamate talunike, vaid ka rahva vaenlaste vastu kelle all mõeldi perekondi, kust oli mobiliseeritud mehi Saksa sõjaväkke või kohalikku Omakaitsesse. Need pered ei tohtinud omada üle 56 hektari maad. Samuti võõrandati neilt ka enamik muust varast ning loomadest. Maareform halvendas maal nii sotsiaalseid kui majanduslikke olusid, samuti ini mestevahelisi suhteid. Uusmaasaajate maja pidamistest ei kujunenud elujõulisi talusid. Punavooriga vilja riigile Need olid liiga väikesed (keskmiselt alla 15 ha),
evakueeritud tsiviilisikuid. Eesti põhjarannikul ründasid miiniväljadesse takerdunud laevakaravani nii Eesti- kui Soome-poolselt kaldalt saksa ja soome rannapatareid ja lennuvägi; tulemuseks oli üks meresõja ajaloo suuremaid katastroofe: uppus 53 laeva ja hukkus 14 000 inimest. Mäletades värskelt Nõukogude võimu valimatut repressioonipoliitikat, tervitasid paljud eestlased Saksa rindeüksusi vabastajatena. 55 000 meest astusid esimese hooga Omakaitsesse, politseisse või Saksa väejuhatuse loodud ida- ja politseipataljonidesse. Viimaseid kasutati itta nihkunud rinde tagalajulgestuses, partisanidevastases võitluses ja ajapikku aina enam ka rindel. Peagi aga tõi pidev nägelemine Saksa võimudega, Eesti omariiklusnõuete mittetunnustamine Kolmanda Reich'i poolt ja kehtestatud range okupatsioonireziim kaasa suhtumise muutumise ja vabatahtlike lisandumise lõppemise.
See tekitas tõsiseid kartusi ja sügavat muret kohaliku elanikkonna seas. Narva alla taandunud üksustest moodustati armeegrupp "Narva." Hitleri jaoks Eesti kaotamine oli välistamatu, see oli tähtis Saksamaale, sest Virumaal oli õlitoodang, mis oli vajalik kütuse jaoks. Üldmobilisatsioon: 30. jaanuaril 1944 kuulutas Mäe välja aastatel 1904-1923 sündinud meeste sundmobilisatsiooni. Üldiselt kohustati kõiki mehi, kes olid alla 60'ne eluaasta astuma omakaitsesse. Hiljem laiendati mobilisatsiooni kuni 1926. aastal sündinud noormeestele ja 1927. aasta sündinud poistele. Abiteenistusse värvati 1928. aastal sündinud poisse. 7. veebruaril raadiointervjuus kutsus Jüri Uluots rahvast üldmobilisatsiooniga kaasa minema ning astuma relvaga käes vastu Punaarmeele. Mobiliseeritute hulk ulatus 38 000 - 43 000 meheni. Mehed läksid sõtta oma kodumaa kaitseks, mitte III Reichi nimel. Mehi paisati rindele, täiendati Eesti leegionit,
annaabi.ee 
