Ajalugu ja nüüdiskirjandus Kaasaja suhe minevikku muutub pidevalt, selle kaudu muutub ka meie arusaam iseendast (identiteet, minevikupilt jms) – ajalugu räägib oleviku keeles. Kirjandus 1) peegeldab minevikku ja 2) uurib minevikusündmuste kujutamise vahendeid ja võimalusi, uurib minevikulisuse, möödunu kogemust tervikuna Ajaloolise ilukirjanduse anakronistlikkus (olevikulisus) 1 pinnaline anakronism (eksimused või möödavaatamine detailide tasandil, a la valed nööbid, parukamoed vms) 2 sisemine anakronism (tegelasi kujutatakse tänapäevaste hoiakute ja mõttemallide kaudu, minevikukirjutuses peegelduvad tänapäeva mured ja rõhuasetused, nt viktoriaanliku perioodi ülekirjutused steam-punk romaanides, naiskirjanduses jm – nn uusviktoriaanlik suund, Sarah Waters „Fingersmith”, 2002)
Jaapani haikumeister Matsuo Basho, Eestist Mats Traat, Jaan Kaplinski jt Jaan Kaplinski Sipelgas ronis kõrtpidi päikesesse ja tuul jäi vakka KÕNEKUJUNDID: epiteet (rauged lained), võrdlus (lugu nagu muinasjutt), metafoor (elutee), isikustamine ehk personifikatsioon (tuul hingab, vihm naerab). 5. DRAMAATIKA ehk näitekirjandus. Tunnused lavalisus, sündmustiku tihendatus, dialoog ehk kahekõne, ramrk ehk autoripoolne märkus, tegevuse olevikulisus. Näidendid jagunevad vaatusteks ja/või piltideks ning stseenideks. Tähtsamad zanrid komöödia, tragöödia ja draama. Eriliigid ja telelavastus ja kuuldemäng. TRAGÖÖDIA ehk kurbmäng on dramaatika vanimaid liike, kus õilsatel eesmärkidel tegutsev kangelane hukkub ebavõrdses võitluses. Antiikajast Sophokles ,,Kuingas Oidipus", hiljem Shakespeare ,,Hamlet", Kitzbergi ,,Libahunt".
autori kohalolu varjatud, tegelased pöörduvad otse vaataja poole Draama – dramaatika üks žanr Dramaturgia – draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina Dramatiseering – eepilise teose töötlus draamavormi, näidendiks Draamateksti põhitunnused: 1.Dialoogilisus – teksti põhiosa moodustab tegelaskõne 2. Tegevuslikkus – sisemine struktuur on keskendatud tegevuse ümber 3. Olevikulisus – sündmused leiavad aset siin ja praegu Draamateksti osad: •Dialoog – tegelaskõne • Remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised; • Paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused. • Sekundaartekst – kõik, mis ei ole dialoog Proloog – sissejuhatav lugu; epiloog – järellugu • Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras • Faabula – sündmused ajalis-põhjuslikus järjekorras
4. Dramaatika, kompositsioon Mimesis e jäljendamine – kunst ongi mimesis, ei taandu ainult tegelikkuse kopeerimisele, iseloomulik on sarnasus jäljendusobjektile, üldise avamine üksikuks Dramaatika – kõige laiem tähendus, näitekirjandus, 1 kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval, autori kohalolu enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole, suunatud teatrile Draamatekst – omased dialoogilisus, tegevuslikkus, olevikulisus. dialoog – tegelaskõne ja paralingvistilised märgid; remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid; paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlus Draama – näitekirjanduse tähenduses, peamiselt on 1 põhiline dramaatika žanr tragöödia ja komöödia kõrval, tähendus kujunes 18.saj keskel, draamateater on sõnateatri tähenduses Dramaturgia – teatud perioodi kirjandusprotsess, tekstide kogu, nt kõik Shakespeare tekstid on tema dramaturgia
64. Mis on kostüümi funktsioonid? · avab tegelaskuju, · annab edasi tegevusaega ja kohta, · on osa lavastuse visuaalsestkontseptsioonist 65. Milliseid ajatasandeid eristatakse etenduses? · Reaalne aeg ehk etenduse aeg etenduse aeg algusest lõpuni · Fiktsionaalne aeg ehk poeetiline aeg fiktsionaalse maailmasisene aeg, kujutatud sündmuste ja tegelassuhete aeg 66. Millised on ajakujutuse eritingimused draamas ja teatris? · Olevikulisus sündmused kulgevad vaatleja jaoks reaalses ajas (siin ja praegu) · Mittepidevus ehk diskreetsus - sündmuste näitamiseks kuluv aeg ehk kujutamisaeg ei lange tavaliselt kokku kujutatud ajaga (laval näidatud loo täielik pikkus). Vaatajale esitatakse n.-ö. valitud lõike sündmusreast, mis moodustab näidendi faabula. · Sündmuse esitamise sagedus mitu korda üht sündmust näidatakse.
Draamateksti põhitunnused: · Dialoogilisus dialoog viib tegevust edasi. Tihe seos esitamissituatsiooniga. Kõneleja ja kõneldava aine vahel pole distantsi. · Tegevuslikkus dialoog on vahetult situatsiooniga seotud, mille kõneldakse ja mis kõne arenedes muutub teiseks situatsiooniks. Tegelase kõne muudab olukordi: nt tegelane annab käsu, veenab ümber, paljastb saladuse. Olukorrad mõjutavad kõneaineid ja kõneviisi. Draama dialoog on sõnaline tegevus. · Olevikulisus draama aeg-ruum on olevikuline. Näidatakse siin ja praegu toimuvaid juhtumisi. Draama sündmused rulluvad lahti vahetult vastuvõtja ees. Vaataja viibib laval toimuvaga samas ruumis ja ajas. Põhitunnuste rikkumist tajutakse normist kõrvalekaldena. Tegu võib olla kas kehva või uuendusliku autoriga. Dramaturgiline tekst tugineb teistele tekstidele, mõeldud teatris draamateosena esitamiseks. Kasutatakse lavastuse alusmaterjalina, ei pea olema valmiskujul näidend
loogikaga aegruumis salapärases, sisemise korrapärata majas, mille intensiivsess, ängistavas õhkkonnas on nähtud nii paguluse kui ka kaasaegse maailma mudelit. Ajapoeetika baseerub kahe ajatüübi vahel: Surnud Mehe Majas toimunu leiab aset nüüd- hetkel, majas toimunu aga on saadetud kommentaaridest, mis seda ühendavad korduvaga, alati olemasolevaga. Liigutakse suletud aeegruumis. Olevikulisus on paine, millel pole lõppu, sealt muutusteta alati-nüüd-ajast pole väljapääsu. 26. Ilmar Talve ja Valev Uibopuu looming. Ilmar Talve (1919 2007) sõja- ja põgenemisromaanid. 1952 Maja lumes - romaan vastupanust, elujaatusest ja siiski säilivast humaansusest. Suutis kogetust distantseeruda ja seadis läbielatu teise fookusesse, paigutas ajalooliselt tuttavate kontuuridege tegevustiku olematule maale. 1959 Juhansoni reisid - humoorikas sõjaseiklusromaan. 1988 Maapagu
Uuritakse teksti poliitilist laetust ja publiku vastuvõttu, kui poliitilise teona. Tekst ja publik on omavahel kommunikatsioonis ja see pole ainult ühepoolne. Tekstid pole postmodernistlikust vaatenurgast tähenduslikult sidusat tervik-struktuurid, aid pigem fragmendid või nende ebapüsiv kogum, mis tegelikult häirib adekvaatse kommunikatsiooni püüdlusi. KULTUURIANALÜÜS 48. Mis on kultuurianalüüsi lähteseisukoht ja mida peetakse silmas mõistega „olevikulisus“? [Kultuurianalüüs, lk 288] Kultuurianalüüsi uurimuse tähelepanu alla läheb nii nüüdiskultuur kui ka mineviku oma ja vaadeldakse minevikunähtuste olevikulisust ehk seda, kuidas uuritav objekt minevikust mõjutab olevikku. Rõhutatakse kultuuriobjektide kohalolu ja tähenduslikkust kaasajal. 19 49. Miks peab Mieke Bal kultuurianalüüsis oluliseks mõistekesksust?
63. Mis on kostüümi funktsioonid? Kostüüm: · avab tegelaskuju · annab edasi tegevusaega ja kohta · on osa lavastuse visuaalsest kontseptsioonist 64. Milliseid ajatasandeid eristatakse etenduses? Kaks ajatasandit: 1) Etenduse aeg etenduse algusest lõpuni 2) Poeetiline aeg fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujutatud sündmuste aeg · Reaalne ruum · Fiktsionaalne ruum 65. Millised on ajakujutuse eritingimused draamas ja teatris? · Olevikulisus (eksistents just praegu (reaalses lavaajas) kulgeva sündmusreana) · Mittepidevus ehk diskreetsus (Üldjuhul ongi näidendi sündmusaeg mittepidev. Vaatajale esitatakse n.-ö. valitud lõike sündmusreast, mis moodustab näidendi faabula. Laval esitamiseks valitud lõigud sündmusajast moodustavad toimumisaja.) · Sündmuse esitamise sagedus mitu korda üht sündmust näidatakse.
loogikaga aegruumis – salapärases, sisemise korrapärata majas, mille intensiivses, ängistavas õhkkonnas on nähtud nii paguluse kui ka kaasaegse maailma mudelit. Ajapoeetika põhineb kahele ajatüübile: Surnud Mehe Majas toimunu leiab aset käesoleval-hetkel, majas toimunu on aga varem toimunud, millest saadakse teada kommentaaridest, mis seda ühendavad korduvaga, alati olemasolevaga. Liigutakse suletud aegruumis. Olevikulisus on paine, millel pole lõppu, sealt muutusteta alati-nüüd-ajast pole väljapääsu. 24) Ilmar Talve ja Valev Uibopuu looming Talve kirjuta sõja- ja põgenemisromaane. 1952 „Maja lumes“ – romaan vastupanust, elujaatusest ja säilivast inimlikkusest. Ta suutis kogetust eemalduda, seades läbielatu teise fookusesse, tegevustiku olematule maale. 1959 „Juhansoni reisid“ – humoorikas sõjaseiklusromaan. 1988 „Maapagu“ – see, mis sünnib Eestis päras 1905 revolutsiooni
On olnud oluline ajupesu viis normid ja ideoloogiad toimiviad ning inimene võtab läbi hea jutustuse need kergemini omaks. Nt ka marksistlik kriitika; Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikel aspektidel (majandussuhted, võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju); Kirjandus kui sotsiaalne praktika. Kirjandusajaloo olevikulisus, (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud). Teeme teose olevikuks, minevik on justkui kättesaamatu. Formalism - Kirjanduse uurimise formalistlikud meetodid, kirjanduse erilised tunnusjooned, tekstikesksus, kirjandustekst kui kunstiline struktuur, eriline keelekasutus, enesereflektiivsus (poeetiline keel, meetrika, kujundid, tähenduse mitmetasandilisus). Funktsionalism
annaabi.ee 
