Olevik pulbitseb minevikust ja pakatab tulevikust Olevik on väga lühike ajahetk. Me ei saa kuidagi minna tagasi hetke, mis möödus meist sekund tagasi. Minevik on aeg, mis on juba olevik olnud. Tulevik on aeg, mis pole veel olevikuks saanud. Mineviku, oleviku ja tuleviku vahel on õhkõrn piir. Olevik on aeg, mida vahetult läbi elatakse ja milles toimuvat tajutakse vahetult. Minevik on aeg, mis eelneb olevikule või kõik see, mis on ajas möödunud. Sellisena vastandub minevik tulevikule ning erineb olevikust. Olevikus kajastuvad kõik minevikus tehtud teod. Olevik kujuneb minevikust. Ilma minevikuta poleks oleviku ja vastupidi. Olevik pulbitseb minevikust nagu vesi pulbitseb purskkaevust
(kuidas muuta heli kõrgust küsimuse, hüüdlause ja jutustava lause korral), rõhk sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati (II välde) hakkima (III välde) 3. Eesti keele morfoloogia (tegusõna ja käändsõna vormid): · Aeg jaguneb tulevikuks (nt: hakkan tegema), olevikuks (üldolevik nt: teen, kestev olevik nt: olen tegemas), minevikuks, mis omakorda lihtminevikuks (üldlihtminevik nt: tegin, kestev lihtminevik nt: olin tegemas), täisminevikuks (nt: olen teinud), enneminevikuks (nt: olin teinud). · Kõneviis jaguneb kindlaks (reaalne, otsene tegevus, nt: jooksen), tingivaks (sündmuste mittereaalsus vaatehetkel, nt: jookseksin), kaudseks (kelleltki
Katku uues staadiumis kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi muud ei jäänud üle. Harjumine ahastusega oli hullem kui ahastus ise. Inimesed muutusid rahulikuks ja hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Kui nad seni olid oma kannatuse kiivalt eraldanud ühistest kannatustest, siis nüüd leppisid nad ühtesulamisega. Mälestusteta ja lootuseta seadsid nad end sisse olevikus. Õieti muutuski kõik neile olevikuks. Katk ohjli kõigilt röövinud armastuse ja sõpruse anni. Sest armastus nõuab natuke tulevikku, aga meile polnud enam muud jäänud kui oleviku hetked. Meie armastus oli veel kindlasti alles, ta oli aga lihtsalt tarbetu, raske kanda, tegevusetu meie sees, viljatu nagu kuritegu või hukkamõist. Üks märk, Raymond Rambert, mõeldakse välja plaan põgeneda linna liituda tema abikaasa Pariisis pärast linnaametnikud keeldus tema palvet lahkuda. Ta
10. Saav Kelleks? Milleks? Nt: lapseks 11. Rajav Kelleni? Milleni? Nt: lapseni 12. Olev Kellena? Millena? Nt: lapsena 13. Ilmaütlev Kelleta? Milleta? Nt: lapseta 14. Kaasaütlev Kellega? Millega? Nt: lapsega · Eesti keele morfoloogia (tegusõna ja käändsõna vormid): 1. Arvu katekooria jaguneb ainsuseks ja mitmuseks. Nt: mina meie 2. Aja katekooria jaguneb tulevikuks (nt: hakkan tegema), olevikuks (üldolevik nt: teen, kestev olevik nt: olen tegemas), minevikuks, mis omakorda lihtminevikuks (üldlihtminevik nt: tegin, kestev lihtminevik nt: olin tegemas), täisminevikuks (nt: olen teinud), enneminevikuks (nt: olin teinud). 3. Kõneviisi katekooria jaguneb kindlaks (reaalne, otsene tegevus, nt: töötan), tingivaks (sündmuste mittereaalsus vaatehetkel, nt: töötaksin), kaudseks
aega. Kolmas vahetund tegime lõbusõitu liftiga, mis ei viinud mitte ainult üles ja alla vaid tegi erinevaid keerutusi ja spriaale- just nagu lõbustuspargis. Lõpuks sõitsimegi liftiga pööningule , kus oli kokandusetund. Päeva lõpus küsisin klassikaaslastelt ,kas tohin neile teinekordki külla tulla. Seepeale nad vaid naersid ja ütlesid, et oma kooli võin ma ju alati tulla, lihtsalt pean veidi ootama, et tulevik jõuaks muutuda olevikuks. Klassikaaslased pidid kodudesse minema, sest sama päeval õhtul oli plaan tähistada rebaste õhtut ja minna õpetajatega klubisse. Nad pilgutasid mulle kõik ühel ajal silma ja lahkusid ,lauldes üht tuttavat laulu sõnadega: ,,Aeg teeb oma töö, oota veidi veel, veidi veel."
tähendus. 10) Sõnaliigid. Eestikeeles on muutuvad(käändsõnad ja pöördsõnad) ning muutumatud (sidesõnad, kaassõnad, määrsõnad, hüüdsõnad) 11) Vormitasand: 14 käänet/tegusõna muutmine viies kategoorias (pööre ja arv, aeg, kõneviis, tegumood, kõneliik). Vormimoodustus toimub kas käänates või pöörates. Pööre on kas mitmuses või ainsuses, ehk mina, sina, tema, meie, teie, nemad. Aeg jaguneb olevikuks ja minevikuks, minevik jaguneb omakorda lihtminevikuks, täisminevikuks ning enneminevikuks. Kõneviisid on kindel, tingiv(ks), kaudne(vat), käskiv. Tegumood on kas isikuline, st poiss viskas kivi üle oja või umbisikuline, st kivi visati üle oja. Kõneliik on kas jaatav või eitav. 12) Lauseliigid: liht- ja liitlause ning nende jagunemine. Lihtlause jaguneb tavaliseks lihtlauseks, koondlauseks, lisandiga lauseks ja lühendiga lauseks
Katku uues staadiumis kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi muud ei jäänud üle. Harjumine ahastusega oli hullem kui ahastus ise. Inimesed muutusid rahulikuks ja hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Kui nad seni olid oma kannatuse kiivalt eraldanud ühistest kannatustest, siis nüüd leppisid nad ühtesulamisega. Mälestusteta ja lootuseta seadsid nad end sisse olevikus. Õieti muutuski kõik neile olevikuks. Katk oli kõigilt röövinud armastuse ja sõpruse anni. Sest armastus nõuab natuke tulevikku, aga meile polnud enam muud jäänud kui oleviku hetked. Meie armastus oli veel kindlasti alles, ta oli aga lihtsalt tarbetu, raske kanda, tegevusetu meie sees, viljatu nagu kuritegu või hukkamõist. Lõppude lõpuks tuleb välja, et keegi ei ole suuteline tõeliselt teise inimese peale mõtlema isegi kõige hirmsamas õnnetuses mitte.
Katku uues staadiumis kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi muud ei jäänud üle. Harjumine ahastusega oli hullem kui ahastus ise. Inimesed muutusid rahulikuks ja hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Kui nad seni olid oma kannatuse kiivalt eraldanud ühistest kannatustest, siis nüüd leppisid nad ühtesulamisega. Mälestusteta ja lootuseta seadsid nad end sisse olevikus. Õieti muutuski kõik neile olevikuks. Katk oli kõigilt röövinud armastuse ja sõpruse anni. Sest armastus nõuab natuke tulevikku, aga meile polnud enam muud jäänud kui oleviku hetked. Meie armastus oli veel kindlasti alles, ta oli aga lihtsalt tarbetu, raske kanda, tegevusetu meie sees, viljatu nagu kuritegu või hukkamõist. Lõppude lõpuks tuleb välja, et keegi ei ole suuteline tõeliselt teise inimese peale mõtlema isegi kõige hirmsamas õnnetuses mitte.
Ta oletas, et Jumala sekkumine ei saa olla ühekordne ja tõepoolest: gravitatsiooni seadusest tuleneb, et taevakehade orbiidid lõpuks siiski muutuvad, seega taevasse korra ennistamiseks on vajalik uus tõuge Jumalalt. Nüüdisaegses filosoofia teoorias kehtib teadusliku tunnetuse pöördumatuse printsiip, mis eristab nõrka ja tugevat pöördumatust. Tugeva pöördumatuse puhul minevik ja tulevik justkui surutakse kokku olevikuks, ''praeguseks''. Minevik pole veel möödas, tulevik on juba olemas ja nende vahel ei ole veel ajalist intervalli. Nad justkui eksisteerivad koos ja nende vahel käib võitlus. Mõtleja suurus seisneb selles, et tema loomingusse on kätketud rohkesti mineviku ja tuleviku ideid. Leiab aset tunnetuse ja pöördumatu üleminek uuele tasandile. Niisugune kohati traagiline üleminek sai osaks Galileo Galileile, kelles põrkusid renessansiaja esteetilistest kriteeriumitest
areneva selgitamisega on just palju valgust toodud ka asula- ja liiklemis-maateaduslikesse küsimustesse ja ülesannetesse. Miks siis mitte saadaval olevat informatsiooni enda kasuks ära kasutada. Kõige enam uuritakse linnade asendit ja kaalutakse ruumilisi tingimusi, mis on aidanud kaasa üksikute linnade või siis nende rühmade tekkimisele, soodustanud nende õitsengut ning oluliselt määranud nende tähenduse olevikuks ja tulevikuks. Kuid sellised arutelud on kiired muutumaks vaid vaimurikkaks mänglemiseks. Palju on neid töid, milles käsitletakse asulate, eriti linnade asendit ja arenemiskäiku, vähevõitu aga neid, mis puudutavad linnalist asulat ennast, ta nägu, tänavastikku, majastikku jne. Nii mõnedki uurijad on varemalt sellele tähelepanu juhtinud: O.Schütler meelest olgu asulageograafia uurimise objektiks meeltega tajutav inimasulate pilt, E.Oberhummer nõudis linnaplaanilt linna
üksteisele jutuka orava vahendusel solvanguid. Sellised lood võisid algselt olla ehk viikingitele abiks taevatähtede seletamisel ning on siiani säilinud nii arusaamatute märkidena ruunikividel kui ka Lapimaa samaanide trummidel. 7.3 Nornid Asgardis, puu juurte lähedal, asus Saatuse kaev, mis oli koduks kolmele nornile: Urdile, Skuldile ja Verdandile. Neid on nimetatud nii Saatuse, Olemuse ja Vajaduse hingedeks kui ka Minevikuks, Olevikuks ja Tulevikuks. Need kolm müstilist naist valmistasid kogu elu kangast. Iga inimese elu on nornide poolt kangas kasutatav niit me sünnime, kui nad lisavad meid kangale, ning sureme, kui niit kinni seotakse ja ära lõigatakse. Öeldi, et nornid külastasid iga vastsündinut, et otsustada tema saatuse üle. Nii, nagu nornid otsustavad inimsaatuse üle, on nende kohuseks hoolitseda Yggdrasili eest: nemad peavad puud kastma, määrima tema vana koort leevendava mudaga ja hirmutama
Anti välja aastaraamatuid, annaale, mis kajastasid rohkem mingeid sündmusi kui üldist ajalugu. Eristati ka ,,märkmeid" ehk commentarii, nt Caesari enda märkmeid Gallia sõjast, mis pole süstemaatiline ajalookäsitlus, vaid mingi konkreetse sündmuse isikliku nüansiga kirja pandu. Ajalugu nähti kui elu õpetajat (Cicero), see oli kasulik ülevaade seadusloome pretsedentidest, sõdadest, välispoliitikast ning edastas käitumismudeleid olevikuks ja tulevikuks. Ajalookirjutuse puhul hinnati selle tõepärasust: sine ira et studio ("ilma vihata ja erapooletult", Tacitus). Samas oli tähtis ka esteetilise elamuse taotlus, retoorikavõtete kasutamine. Suure osakaalu moodustasid moraaliteemad, see oli rooma ajalookirjanduse eripära võrreldes muu kirjanduslooga. Teemad, mida käsitleti (hiljem rohkem filosoofilise kirjanduse rida): vabaduse/võimu suhe, üksikisiku mõju, ühiskondlike institutsioonide allakäik jm
minevik ja selle austamine kui kaasaja heaolu põhjus Cicero: ,,Mitte teada seda, mis toimus enne sinu sündi, tähendab jääda alati lapseks. Mida muud on ühe inimese elu, kui mitte eelkäijate eludega läbi põimitud ajalooline mälu" (Orator 120) Ajalugu kui elu õpetaja (Cicero: historia magistra vitae est): kasulik: ülevaade seadusloome pretsedentidest, välispoliitikast, sõdadest õpetlik: käitumismudelid olevikuks ja tulevikuks Moraaliteemade suur osakaal: Rooma ajalookirjanduse eripäras võrreldes muu kirjanduslooga vabaduse/võimu suhe, üksikisiku mõju, ühiskondlike institutsioonide allakäik jm Üldtendents: Rooma areng moraalselt langevas joones (minevik seotud kuldse ajastuga) Autorid enamasti sõja ja poliitika taustaga mehed, tegevpoliitikud, mitte ,,kabinetiõpetlased" (v.a Livius) poliitiline ajalugu
kergemini omaks. Nt ka marksistlik kriitika; Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde, rõhuga kultuuri materialistlikel aspektidel (majandussuhted, võimuhierarhiad, soo, rassi ja klassi mõju); Kirjandus kui sotsiaalne praktika. Kirjandusajaloo olevikulisus, (ei ole võimalik jõuda nn. päris minevikuni, uurija on oma oleviku poolt paratamatult piiratud). Teeme teose olevikuks, minevik on justkui kättesaamatu. Formalism - Kirjanduse uurimise formalistlikud meetodid, kirjanduse erilised tunnusjooned, tekstikesksus, kirjandustekst kui kunstiline struktuur, eriline keelekasutus, enesereflektiivsus (poeetiline keel, meetrika, kujundid, tähenduse mitmetasandilisus). Funktsionalism Kirjandusloo olevikukesksus kirjandusalaloo olevikukesksus, peegeldavad loomishetke eesmärke ja väärtushinnanguid. Uurija on paratamatult oma oleviku poolt piiratud.
annaabi.ee 
