Dielektriku kihi paksusest pöörvõrdeliselt 3. Dielektrilisest läbitavusest plaatide vahel võrdeliselt 12.kolme kondensaatori liigid ja kasutamine, ehitus. 1. Paberkondensaator: raadiotes · katteks on 2 fooliumilehte · dielektrikuks on paber mis on immutatud parafiinis · mitte suuremahtuvusega 2. Elektrolüütkondensaator: · üheks katteks fooliumileht, teiseks paberileht mis on juhiks muutetud · dielektrikuks on fooliumilehe peal olev oksiidikile · suurmahtuvus 3. Muutuva mahtuvusega kondensaator: · koosneb kahest metalplaadistikust · dielektrikuks on õhk · mida suurem on kohakuti olevate plaatide pindala seda suurem on mahutavus 13.Kondensaatori omadused · ühtlustavad voolu · lasevad läbi vahelduva voolu · laeb ennast pikka aja jooksul, aga tühjeneb kiiresti 14.Kolm kondensaatori kasutusala ja põhjendused · fotograafia välklamp · mikrofon elektrilised võnkumised
maakoore massist. Enam kui 250 alumiiniummineraali moodustavad üle poole maakoore massist. Alumiinium on pehme, kerge, hea soojus- ja elektrijuht. Alumiinium kui aktiivne metall esineb looduses vaid ühenditena. Iga 20. aatom maapõues kuulub alumiiniumile. Aktiivse metallina reageerib alumiinium juba tavatingimustes õhuhapnikuga, kattudes kiiresti õhukese oksiidikihiga. See muudab alumiiniumesemed küll tuhmimaks, kuid samas kaitseb tihe ja püsiv oksiidikile alumiiniumi pinda ning teeb ta passiivsemaks. Alumiiniumnõusid katva oksiidikihi tõttu pole hirmu, et need veega kokkupuutel või toitu keetes ära haihtuksid. Tuleks aga arvestada, et alumiiniumnõude kokkupuude happeliste toiduainetega nagu hapukapsas, marinaadid, bors jne ei ole soovitatav. Reageerimine toidus sisalduvate hapetega ühest küljest kahjustab alumiiniumnõusid, teisalt mõjub lahustuvate alumiiniumühendite sattumine
võrreldes toorega jahutab intensiivsemalt. Õli jahutusvõime võrreldes veega on 3...4 korda väiksem. Õli kui karastuskeskkonna eeliseks on tema mittetundlikkus temperatuurile – õli jahutab ühesuguse intensiivsusega nii temperatuuril 20 °C kui ka 150...200 °C. Õli puuduseks on tema tuleohtlikkus (süttimistemperatuur sõltuvalt õli margist on 150...320 °C piires) ja karastusvõime kadumine aja jooksul (õli pakseneb). Peale selle õli põleb ja detaili pinnale moodustub oksiidikile. Karastamiseks kasutakse ka sulasoolade segud (isotermkarastusel) või sulametallid (kõrglegeerterased). Karastamine koos noolutamisega, eesmärk ja kasutusalad Karastamiseks nimetatakse termotöötlusviisi, mille tulemusena saadakse ebastabiilne struktuur. Karastamise puhul sõltub optimaalne kuumutuspiirkond terase süsinikusisalduse järgi. Karastamise protsess koosneb kolmest erinevast etapist: a) Austenisatsioon- terase kuumutamine üle faasimuutuse temperatuuri;
550° C, kuid ca 10 korda väiksem martensiidi tekke piirkonnas. Õli kui karastuskeskkonna eeliseks on tema mittetundlikkus temperatuurile – õli jahutab ühesuguse intensiivsusega temperatuuril nii 20° C kui ka 150°…200° C. Õli puuduseks on tema tuleohtlikkus (süttimistemperatuur on sõltuvalt õli margist 150°…320° C) ja karatusvõime kadumine aja jooksul (õli pakseneb). Peale selle õli põleb ja detaili pinnale moodustub oksiidikile. Õhus karastamine tagab detaili aeglase jahtumise martensiidi tekke piirkonnas. Praktikas ei ole õhus jahutamine väga levinud meetod. KOKKUVÕTE KATSETULEMUSTEST C35 Katsekeha 1.1: Katsekeha ei karastunud, sest kuumutustemperatuur ei ületanud faasimuutuste piiri. Selle tulemusena jäi katsekeha lõpptugevuseks 27,3 HRC, mis on võrreldes kõige kõvema katsekehaga (1.2) väga halb tulemus. Katsekeha 1.2: Katsekeha karastus täielikult ning andis katsetest kõige kõvema struktuuri.
sõltuvus temperatuurist Kolmas piirkond - Üleminekutakistus kasvab lineaarselt temperatuuri tõusuga. Kontakti üleminekutakistuse sõltuvus temperatuurist Neljas piirkond - temperatuur saavutab materjali sulamistemperatuuri. Kontaktid keevituvad kokku ning selle tulemusena kontakti üleminekutakistus langeb peaaegu nullini. Elektriaparaatide kontaktid Kontaktmaterjalidele esitatavad nõuded: hea elektri- ja soojusjuhtivus korrosioonikindlus vastupidavus suure eritakistusega oksiidikile tekkimisele väike mehaaniline tugevus, vajaliku kontaktsurve saavutamiseks Elektriaparaatide kontaktid Kontaktmaterjalidele esitatavad nõuded: suur mehaaniline tugevus, vähendamaks kontakti mehaanilist kulumist sagedatel sisse ja välja lülitamistel väike erosioon (mehaaniline kulumine) kõrge sulamistemperatuur - elektrikaarekindluse suurendamiseks kaare tekkimiseks vajaliku voolu ja pinge suur väärtus töötlemise lihtsus ja väike hind Kontaktide valmistamiseks
keevitusprotsessid: gaaskeevitus, plahvatuskeevitus, elekronkiirkeevitus, hõõrdkeevitus. Keevitatavust raskendavad: põhimaterjal ( sulamistemp., oksiidikiht, soojusjuhtivus, soojuspaisumine, tardumismehhanism), keevitusprotsess, lisamaterjal, keeviskonstruksiooni jäikus. Al.liigitatakse: hästi (konstruktsioonide valmistamiseks), piiratud ja keevitamiseks sobimatud. Al keevitust raskendab oksiidikihi (Al2O3) teke pinnale: - oksiid on kõva ja elastne - oksiid on raskem kui puhas metall - oksiidikile tükid vajuvad keevisõmblusse ja tekitavad keevitusvigu - oksiidi sulamistemperatuur on tunduvalt kõrgem Al:660 C ja Al2O3 : 2050 C)- mistõttu see ei sula keevisõmbluses - oksiid on hüdroskoopne, tekib Al (OH)3 poorne kile, mis seob niiskust ja eraldab vesinikku keevisõmblusse - oksiidikile on elektritakistuseks, mis raskendab keevitamist. Al´l on suur soojusjuhtivus, kuni 4-5 x suurem kui Fe, väiksem elektritakistus (kuni 3 korda). Suur soojusjuhtivus
intensiivsemalt. Õli jahutusvõime võrreldes veega on 3...4 korda väiksem. Õli kui karastuskeskkonna eeliseks on tema mittetundlikkus temperatuurile - õli jahutab ühesuguse intensiivsusega nii temperatuuril 20 °C kui ka 150...200 °C. Õli puuduseks on tema tule-ohtlikkus (süttimistemperatuur sõltuvalt õli margist on 150...320 °C piires) ja karastusvõime kadumine aja jooksul (õli pakseneb). Peale selle õli põleb ja detaili pinnale moodustub oksiidikile. Karastusviisid Olenevalt terase koostisest, detaili mõõtmetest ja kujust ning termotöödeldud detaililt nõutavaist omadustest tuleb valida opti¬maalne karastusviis, mis on kõige lihtsamini läbi¬viidav kuid kindlustab ühtlasi ka vajalikud oma¬dused. Tavakarastus e. ühes keskkonnas (vannis) karastus (vees või õlis) on lihtsamaid karastusviise. Vajaliku temperatuurini kuumutatud detail jahuta-takse karastusvedelikus kuni täieliku mahajahtu-miseni
plaate joota lõikeriistadele kiirlõiketerase karastamistemperatuuril. See võimaldab peale jootmist lõikeriista karastada kohe õlis või õhus ilma uuesti kuumutamiseta. (1200-1350`C) RÄBUSTID Et saada kvaliteetset jooteõmblust, tuleb joodetavate detailide pinnad hoolikalt puhastada oksiididest, rasvast ja muust mustusest. Kuid isegi kõige hoolikamalt puhastatud pinnad ja joodis võivad jootmisel oksüdeeruda ning tekkinud oksiidikile takistab tugeva ja tiheda õmbluse saamist. Kvaliteetse jooteõmbluse saamiseks, tuleb oksiidid joodise ja detaili pindadelt jooteprotsessis eemaldada. Selleks kasutataksegi räbusteid. Jooteräbustiteks nimetatakse materjale, mis puhastavad jootmisel detailide ja joodiste pindu oksiididest ning mustusest. Nad parandavad ühendavate detailide pindade märgumist joodistega ja tagavad joodise tungimise nendevahelisse lõtku.
Korrosioon mitteelektrolüütides (bensiinis, petrooliumis, õlides). Biokorrosioon mikroorganismide toimel (bakterid, seened, veetaimed ). NB! Korrosiooniprotsessi iseloomu järgi jaotatakse protsessid: 1) keemiliseks ja 2) elektrokeemiliseks korrosiooniks. 3. Keemiline korrosioon Toimub kuivades gaasides või mitteelektrolüütides. Siia kuulub raua korrosioon kuivas õhus (hapnikus). Kõrgemal temperatuuril tekib raua pinnale oksiidikile, mis koosneb mitmesugstest oksiididest (FeO, Fe2O3, Fe3O4). Oksiidikile on poorne ja habras, sisaldab lõhesid ning on rauapinnaga nõrgalt seotud, seepärast jätkub korrosiooniprotsess seni, kuni kogu metall on hävinud. Keemiline korrosioon esineb näiteks gaasiturbiini labidates, reaktiivmootori düüsides, sisepõlemismootori silindrites jm. 4. Elektrokeemiline korrosioon Võtab osa kaks metalli ja elektrolüüt.
kiirlõiketerasest plaate joota lõikeriistadele kiirlõiketerase karastamistemperatuuril. See võimaldab peale jootmist lõikeriista karastada kohe õlis või õhus ilma uuesti kuumutamiseta. (1200-1350`C) RÄBUSTID: Et saada kvaliteetset jooteõmblust, tuleb joodetavate detailide pinnad hoolikalt puhastada oksiididest, rasvast ja muust mustusest Kuid isegi kõige hoolikamalt puhastatud pinnad ja joodis võivad jootmisel oksüdeeruda ning tekkinud oksiidikile takistab tugeva ja tiheda õmbluse saamist. Kvaliteetse jooteõmbluse saamiseks, tuleb oksiidid joodise ja detaili pindadelt jooteprotsessis eemaldada. Selleks kasutataksegi räbusteid. Jooteräbustiteks nimetatakse materjale, mis puhastavad jootmisel detailide ja joodiste pindu oksi- ididest ning mustusest. Nad parandavad ühendavate detailide pindade märgumist joodistega ja tagavad joodise tungimise nendevahe- lisse lõtku
jsut need mis kaannavad meile kuvit pakkuvat programmi Mikrofonis, klaviatuurides Kondensaatorite põhiliigid nende lühiiseloomustus. Paberkondensaator katteks on metallfooliumi lehed ning dielektrikuks parafiinis immutatud paber . Fooliumi ja paberiribad on tihedasti kokku rullitud mistõttu paberkondensaatoril on reeglina silidnriline kuju. Elektrolüütkondensaator väike vahekatete kaugus üheks katteks metallfoolium deelektrikuks aga tema pinnal moodustunud oksiidikile. Teisesks katteks on paberileht mis on muudetud juhtivkas elektrolüüdi lahuses immutamise teel. Silindrilise kujuga pingestada tohib üldiselt ainult ühes suunas. Pöördkondensaator tavaliselt paikneb raadio häälestus nupu taga koosneb kahest metallplaadistikust mille plaate saab pöörata üksteise vahele. Elektriõpetus 1)Elektrinähtuste tekkepõhjus elektrilaeng Küsimused ja ülessanded 2)Columb´ seadus küsimused ja ülessanded
karbiiditerade purunemine. Mõningatel suurtel WC teradel libisemisjooni, mis viitab plastilisele deformatsioonile. 31 3. KERMISTE HÕÕRDEKULUMINE Hõõrdekulumine on hõõrdumisega kaasnev pinna purunemine ja sealt materjali eraldumine. Kulumine võib tekkida mitmesuguste protsesside tulemusena: hõõrdeväsimus, habras ja sitke purunemine, mikrolõikamine, tekkivate oksiidikile purunemine, materjali väljarebenemine jne. Kulumise kiirus ja mehhanism sõltuvad hõõrdepaari materjalide omadustest, kontakteerumise tingimustest (libisemise, veeremine, normaaljõud , liikumise kiirus ja keskkonna füüsikalis-keemilisest toimest). Kulumiskindluseks nimetatakse materjali omadust osutada vastupanu kulumisele teatud kindlates hõõrdetingimustes, seda väljendatakse kulumise kiiruse või intensiivsuse pöördarvuna. Suhteline kulumiskindlus on katsetatava materjali ja
kiirlõiketerasest plaate joota lõikeriistadele kiirlõiketerase karastamistemperatuuril. See võimaldab peale jootmist lõikeriista karastada kohe õlis või õhus ilma uuesti kuumutamiseta. (1200-1350`C) RÄBUSTID: Et saada kvaliteetset jooteõmblust, tuleb joodetavate detailide pinnad hoolikalt puhastada oksiididest, rasvast ja muust mustusest Kuid isegi kõige hoolikamalt puhastatud pinnad ja joodis võivad jootmisel oksüdeeruda ning tekkinud oksiidikile takistab tugeva ja tiheda õmbluse saamist. Kvaliteetse jooteõmbluse saamiseks, tuleb oksiidid joodise ja detaili pindadelt jooteprotsessis eemaldada. Selleks kasutataksegi räbusteid. Jooteräbustiteks nimetatakse materjale, mis puhastavad jootmisel detailide ja joodiste pindu oksi- ididest ning mustusest. Nad parandavad ühendavate detailide pindade märgumist joodistega ja tagavad joodise tungimise nendevahe- lisse lõtku
intensiivsemalt. Õli jahutusvõime võrreldes veega on 3...4 korda väiksem. Õli kui karastuskeskkonna eeliseks on tema mittetundlikkus temperatuurile - õli jahutab ühesuguse intensiivsusega nii temperatuuril 20 °C kui ka 150...200 °C. Õli puuduseks on tema tule-ohtlikkus (süttimistemperatuur sõltuvalt õli margist on 150...320 °C piires) ja karastusvõime kadumine aja jooksul (õli pakseneb). Peale selle õli põleb ja detaili pinnale moodustub oksiidikile. Karastusviisid Olenevalt terase koostisest, detaili mõõtmetest ja kujust ning termotöödeldud detaililt nõutavaist omadustest tuleb valida optimaalne karastusviis, mis on kõige lihtsamini läbiviidav kuid kindlustab ühtlasi ka vajalikud omadused. Katkendkarastuse e. kahes keskkonnas karastamise (time hardening, two medium quenching) korral jahutatakse detaili alguses kiirelt, seejärel aeglaselt jahutavas keskkonnas
Metallide kaitsmine korrosiooni eest Korrosiooniks nim. metallide keemilist või elektrokeemilist hävimist ümbritseva keskkonna toimel. KEEMILINE KORROSIOON on metalli keemiline reaktsioon agressiivse gaasiga või orgaanilise vedelikuga. Siia kuulub metalli hävinemine kuivas õhus, mis toimub enamasti kõrgetel temperatuuridel. Kui tekkinud oksiidikiht on boorne ja ebaühtlane, jätkub korrosioon metalli hävinemiseni. Mõnede metallide pinnale tekib õhuhapniku mõjul tihe oksiidikile, mis kaitseb metalli edasise oksüdatsiooni eest (Al, Cr, Ti jt). Praktikas võib kaitsekiht praguneda ja sellega seoses muutub edasise oksüdatsiooni käik. Kõrgel temperatuuril (>600C) korrodeerub raud õhus või hapnikus andes mitmesuguseid oksiide: 3Fe+2O2=Fe3O4. Oksiidikiht on mitmekihiline ja kihtide paksus oleneb temperatuurist ning hapniku kontsentratsioonist. ELEKTROKEEMILINE KORROSIOON on metalli hävinemine tema reageerimisel elektrolüüdi lahusega. See reaktsioon
ohtlikkus (süttimistemperatuur sõltuvalt õli margist on 150...320 °C piires) ja karastusvõime kadumine - 13 - aja jooksul (õli pakseneb). Peale selle õli põleb ja T ,º C detaili pinnale moodustub oksiidikile. 1000 T S o o v it a t a v a d S e is u t u s k u n i s t r u k t u u r i 900 te m p e r a tu u rid
vedelike) mõjul. Korrosiooni klassifikatsioon: 1)keemiline korr toim kõrgematel temp-del reag 13 Keemia ja materjaliõpetus gaaside ja aurudega ilma elektrolüüdi osavõtuta. N:raua korr kuivas õhus. Kõrgemal temp tekib raua pinnale oksiidikile (FeO, Fe203, Fe304), mis on poorne ja habras, sisald lõhesid ning on rauapinnaga nõrgalt seotud. Seepärast jätkub korrosiooniprots seni kuni kogu met on korrodeerunud. Keemiline korr kujutab endast metalli vahetut ühinemist kk mingi ainega, nt õhuhapnikuga (4Fe+3O2=2Fe2O3). Keemil korr-le alluvad küttekolde restid, sisepõlemismootori klapid, silindrid, gaasi väljavoolutorud. 2)elektrokeemiline korr- toim metallidel elektrolüüdi
Korrosiooniks nimetatakse materjalide keemilist, elektrokeemilist, bioloogilist või erosioonset hävinemist ümbritseva keskkonna toimel. Looduses: atmosfäär, vesi, vee ja atmosfääri liikumine. Tehiskeskkonnas: teised materjalid, kemikaalide lahused, gaasilised ained, aurud, temp. ja mehaanil mõjutused. 1)keemiline korrosioon toimub kõrgematel temp-del reageerimisel gaaside ja aurudega ilma elektrolüüdi osavõtuta. Nt: raua korrosioon kuivas õhus. Kõrgemal temp. tekib raua pinnale oksiidikile (FeO, Fe203, Fe304), mis on poorne ja habras, sisaldab lõhesid ning on rauapinnaga nõrgalt seotud. Seepärast jätkub korrosiooniprotsess seni kuni kogu metall on korrodeerunud. Keemiline korr. kujutab endast metalli vahetut ühinemist keskkonna mingi ainega, nt õhuhapnikuga (4Fe+3O2=2Fe2O3). Keemilisele korrosioonile alluvad küttekolde restid, sisepõlemismootori klapid, silindrid, gaasi väljavoolutorud. 2)elektrokeemiline korr - toimub metallidel elektrolüüdi lahuste osalusel, tekib
jahutusvõimest, kuid ca 10 korda väiksem martensiiditekke piirkonnas. Õli kui karastuskeskkonna eeliseks on tema mittetundlikus temperatuurile- õli jahutab ühesuguse intensiivsusega nii 20 kraadi kui ka 150-200 kraadi. Õli puuduseks on tema tuleohtlikus, süttib sõltuvalt margist 150- 320 kraadi juures, ja karastusvõime kadumine aja jooksul(õli pakseneb). Peale selle õli põleb ja metalli pinnale moodustub oksiidikile. vees lahustuvad soolad või leelised suurendavad tunduvalt vee jahutusvõimet (temperatuuripiirkonnas 650-550 kraadi ligi 2 korda), mistõttu soolade ja leeliste vesilahuseid kasutatakse sageli jahutuskeskkondadena. Karastuspinged Karastamisega kaasnevad teraste detailides sisepinged, mis liigitatakse lähtuvalt päritolust kahte rühma: ristlõike eriosade erinevast jahutamisest tulnud pinged( termopinged) ja faasi muutusest tingitud pinged ( faasipinged). Termopinged
Õli kui karastuskeskkonna eeliseks 800 on tema mittetundlikkus temperatuurile õli jahutab A1 ühesuguse intensiivsusega nii temperatuuril 20 °C 700 kui ka 150...200 °C. Õli puuduseks on tema tule- ohtlikkus (süttimistemperatuur sõltuvalt õli margist 600 on 150...320 °C piires) ja karastusvõime kadumine aja jooksul (õli pakseneb). Peale selle õli põleb ja 500 detaili pinnale moodustub oksiidikile. 0,2 0,4 0,6 0,8 1,0 1,2 1,4 C, % Sele 1.30. Terase karastustemperatuuri valik - 25 - Karastusviisid. Olenevalt terase koostisest, Karastunud pinnakiht detaili mõõtmetest ja kujust ning termotöödeldud
annaabi.ee 
