Ökoloogilised globaalprobleemid (2)

Ökoloogiliste globaalprobleemide vähendamine

Maailmas on väga palju erinevaid probleeme, mis puudutavad nii meie elusid kui ka meid übritsevat loodust. Paljudega neist saaks võidelda üsna hästi ja efektiivselt kui oleks tahtmist, tesistega tuleb lihtsalt leppida, sest hetkel pole olemas paremat varianti, mis oleks meile lihtsam või, mis reostaks loodust vähem.
Metsade kadu on praegu suur probleem, eriti seal, kus asuvad vihmametsad. Puid võetakse maha, et saada juurde põllupinda või selleks, et laiendada linna. Aga samal ajal ei mõelda, et sellega kaovad metsade ökosüsteemid ja lisaks avatakse tee paljude uutele probleemidele. Üks variant, et sellega võidelda oleks see, et hakatakse uusi puid istutama, aga see ei ole vist väga reaalne, sest puid just selleks maha võetakse, et nende all olev maa vabaks saada. Praegu sellepärast ongi raske selle probleemiga võidelda, kuna maailm vajab järjest rohkem toitu, aga vanu põlde jääb järjest vähemaks, siis saab seda kahjuks laiendada ainult metsade arvelt.
Kõrbestumine on selline probleem, millest meie väga teaksime või räägime,sest meil Euroopas pole see väga suureks problemiks, aga kõvasti suurem juba näiteks Aafrikas. Kõrbestumise peamiseks teguriks on see, et põllumaad, mida enam ei kasutata muutuvad järk järgult pealetungivate liivade tõttu kõrbeks. Näiteks Sahara kõrb laieneb iga aasta umbes paari kilomeetri jagu edasi sinna, kus ennem olid viljakad pinnad. Üks võimalus seda peatada, oleks see, et istutada kõrbe piirile suuremaid taimi, näiteks puid. Seda võimalust on isegi juba kasutatud- Saharas, kus sellise „metsa“ mõõtmeteks on 15 km paks ja 7,7 km pikk. Üks võimalus oleks ehitada lihtsalt kõrge sein kõrbe piirile, kust liiv ei pääseks üle lendama, see aga ei ole väga teostatav arvatavasti, sest see oleks äärmiselt kulukas ja arvatavasti riivaks see ka pilku. Võibolla aitaks ka see, kui põllumaad ei kurnataks kohe välja vaid kasvatatakse seal põllukultuure nii, et seal oleks võimalik aasta aastalt kasvatatda.
Eutrofeerumine on võibolla meile üks lähimaid probleeme, kuna me elame mere ääres, mis on vähemalt Euroopa üks saastatuimaid veekogusid. Selle peamiseks põhjuseks on liiga suurte koguste toitainete sattumises vette, mille tõttu hakkavad seal vohama vetikad ja muud taimed. Samuti võib tekkida see siis, kui liigiline mitmekesisus väheb, näiteks esmatarbijate vähenemisel või kadumisel. Selle probleemi vastu saaks edukalt võidelda, kui inimesed ja ettevõtted järgiksid ettekirjutusi ja seadusi. Selleks tuleks kasutada väetisi loogilistes kogustes, mille taimed kõik ära kasutaksid, et need väetised ei satuks vette. Samuti tuleks piirata kalapüüki, et kalu ja teisi esmaseid tarbijaid ei püütaks kõiki välja. See ei ole väga üle jõu käiv, aga kahjuks ikkagi minnakse loogilistest kogustest üle, sest ahnus ja rahaimu on liiga suur.
Bioinvasiooni oleme meie ka oma maal tunda saanud, see on selline nähtus, kui sisse tuuakse mingisugune võõrliik, kes on kuidagi oma elutingimuste poolest üle kohalikust liigist, kelle eluviis on sarnane. Selle vältimiseks tuleks veelgi tõhusamalt kontrollida, mis loomi ja taimi transporditakse, kas siis inimeste kaudu või mingit muud moodi, kuigi see ei pruugi aidata, sest taimede seemned võivad kaasa sattuda ka kogemata . Viimasel ajal on see probleem pigem vähehenud võrreldes paari sajandi taguse ajaga , kua näiteks Austraalias hävis päris palju kohalikke liike, sest nad ei suutnud konkureerida võõrliikidega. Aga siiski, kui on kuskile sattunud mingisugune võõrliik, mis silmnähtavalt hakkab hävitama kohalikku kooslust, siis tuleks selle levikut väga jõuliselt piirata.
Praegu aja üks aktuaalsemaid probleeme minuarust on vee, õhu ja pinnase saastus . Seda juhtub praegu eriti aktiivselt, eriti vee ja õhu suhtes. Vee saastus hakkab peale eelkõige seal liikuvatest alustest, kes lasevad oma saaste otse vette- näiteks reisilaevad . Seda tuleks kõvasti piirata. Kasvõi ehitada sadamate juurde sellised reovee või saaste kogumise torud vms, mida annaks hiljme transportida sinna, kus seda saaks töödelda. Seda tuleks eriti rakendada väiksematel või kinnisematel veekogudel nagu seda on tegelt ka Läänemeri. Õhusaastuse põhiline tegur on heitgaasid, mida paiskavad õhku tehased ja masinad, mis töötavad naftaproduktide peal. Naftaga on tegelt suur probleem, sest lisaks sellele, et me tarbime seda meeletutes kogustes ( umbes 31 mlrd barrelit aastas), saastab see vett ja kaudselt ka õhku. Naftast tekkivad õhusaastet saaks vähendada, kui seda vähem tarbida ehk asendada seda millegi peaagu samaväärsega, milleks võiks olla vesinik . Praegugi on juba olemas mõni üksik vesiniku peal sõitev auto ja see ei jää väga alla bensiinile ja see ei tekita heitgaase, seega see oleks üks parimaid variante tulevikus. Õhusaastet annaks vähendada ka sellega, kui paigutada filtreid tehaste jms korstendele, mida tegelt juba praegu ka tehakse, aga seal on veel kindlasti arenguruumi. Pinnase saaste vastu aitaks see, kui inimsesed hakkaksid rohkem mõtlema ja ei loobiks ega viiks prügi loodusesse, samuti karmim karistamine selle suhtes. Samuti jälle nende väetiste kasutamise piiramine, et need ei tekitaks saastet.
Meil on maailmas palju erinevaid globaal proleeme, aga tuleb välja, et neid paljusid annaks lahendada siis kui me ise hakkaks mõtlema neile ja ei kasvõi natuke muudaks oma eluviisi või halbu harjumusi. Seega tuleks kõigepealt vaadata enda otsa, mitte otsida süüdlasi kuskilt mujalt nagu näiteks riik. Aga kahjuks on ka probleeme, mille lahendamine ei ole nii lihtne ja millega tuleks tegeleda pikka aega ja pidevalt, et tulevikus see enam nii suurt mõju ei avaldaks.