süsi. Lasksin matra otsa punaste süte sisse pista ja hoida seal seni, kuni see ergama ja suitsema hakkas. Siis käskisin: ,,Nüüd üheskoos! Maksame söödud ja tapetud kaaslaste eest kätte ja püüame end päästa!"Ja me torkasime hõõguva otsaga matra täiest jõust kükloobi ainukesse magavasse silma. Hiiglane ärkas ja pistis metsikult röökima. Ta kiskus matra veritsevast silmast välja ja viskas selle eemale, meie aga põgenesime ühte nurka. Ta tõusis tuikudes ja oiates püsti ning hakkas kutsuma.,,Vennad, vennad! Tulge appi! Mulle kiputakse elu kallale!" kisas ta mööda koobast pimedana ja valust ning raevust sõgedana ringi tuiates. Veidi aja pärast kostis väljast hääli: teised kükloobid olid tema halamise peale kohale jooksnud. Nad küsisid: ,,Miks sa nii kõvasti karjud, Polyphemos? Mis sul viga on?" ,,Eikeegi tahab mind ära tappa!" halas kükloop. Selle jutu peale raputasid teised kükloobid pead ja hakkasid ära
tähelepanu. Samal hetkel, kui ta vilksamisi nägi tanksaapaid, tüusis tüdruk üllatavalt kiiresti püsti, tuikus natuke edasi ja oksendas jõkke. Seejärel vaatas ta otse enda ette, nähes mustavat jõge. See haaras joobunud mõistuse endasse, Heidi pea hakkas veel enam ringi käima ja ta tundis maapinna lähenemist, kukkudes otse jõe poole. Kuid keegi püüdis ta langedes kinni. Kes see oli, seda Heidi ei näinud. Heidi liigutas end ja oiates, mingid kõvad asjad olid tal pea ja keha all. ''Noh, jota, ärkasid ka üles või?'' küsis mingi poisi hääl, kelle nägu Heidi ei näinud. Nii tegidki tutvust Heidi ja Tanel. Heidi nautis väga Taneli seltsi ja Tanel Heidi seltsi. Heidi hakkas ka Taneli sõpradega läbi saama. Peale paari nädalat suhtelmist said noored aru, et nad meeldivad üksteisele. Kahjuks ei suhtunud sellesse hästi aga Heidi ema. Nimelt ei sallinud ta Heidi uut noormeest silma otsaski
Räästas lendas juurde ,istus mehe õlale ja hakkas teda nokkima. Poeg:Oi ,taat.Sinu peal istub lind!Ära liiguta ennast ma löön ta maha. Vanamees ei jõudnud õieti kuuldagi ,mida poeg ütles ,kui too tõstis vitsa ja nähvas isale vastu õlga. Mees:Oi pojuke ,mis sa teed? Poeg:Ole vakka taat!Üks lind istub järjest su õlale ja ma tahan teda kätte saada. Mees:Siis püüa teda ,aga ära peksa(vastas isa talle oiates valust)! Rästas lendas viivu ringi ,laskus siis vanamehe pähe ja hakkas nokkima ta õlgkaabut ,nagu peakski see nõnda olema.Poiss äigas käega ,et lindu kinni püüda ,kuid räästas tõusis taas õhku.Istus siis uuesti vanamehele pähe.Poiss tahtis teda jälle kinni krahmata ,kuid ikkagi ei sanud. Poeg:Oota sa pagana lind!Küll ma sulle näitan! Ja kui Rästas kolmandat korrda vanamehele pähe laskus ,siis võttis poeg ilma pikkemalt mõttlematta hoogu ja
hiljem niikuinii. Aga tundus, et just praegu on õige hetk. Kas või pelgalt sellepärast, et praegu ma veel tean ja oskan. Ma ei ole veel suureks kasvanud. Ma ei ole veel välja kasvanud. Ma ei hoia veel oiates kätega peast kinni. Mul ei ole veel keskeakriise, mida noorte inimeste väärtushinnanguid materdades leevendada. Ja ma tean, et vähemalt need, kellest ma kirjutan, usuvad mind. Ja minusse. See on piisav põhjus... ...aga mitte ainus. Teine põhjus on veel. Missioonitunne pole kindlasti mitte õige sõna, kuid on tõenäoliselt esimene, mis teile lugedes pähe võib tulla. Tegelikult on see lihtsalt soov näidata,
read, ähvardades vallutada partisanide patareid. Kuperjanov annab 3. roodule käsu anda vaenlasele vastulöök. Hüljates maastiku kaitset, sammub ta püsti aheliku taga, andes karjudes käsklusi. Sõdurid hüüavad talle, et ta maha heidaks, kuid Kuperjanov ei tee neist välja. Äkki haarab ta õlast ja kutsub ühe meestest enda juurde. "Ole hea mees, vaata mis mul siin viga on", käsib ta. "Õlg on valus." Samas variseb ta oiates lumme, ta suust immitseb verist vahtu partisanide juht oli saanud surmava haava kopsu ja neerudesse. Sangaste sidumispunktis, kuhu sanitarrongi ootel on toodud juba üle saja haavatu, teeb Kuperjanov korraks silmad lahti ja tunneb ära tema juures viibiva abikaasa. Sanitarrongi saabumine viibib ja paljud raskelt haavatud ei ela selle tulekuni. Alles 1. veebruari öösel viiakse surmavalt haavatud Kuperjanov sanitarrongile. Tartu haiglas vaevleb partisanide juht
luule- ja muusika- ning prohvetliku kuulutamise jumala Apolloni auks. Kogu Kreekast tuldi Apollonilt tulevikku teada saama. Antiikajal oli Delfis maa sees lõhe. Preestritar, keda nimetati püütiaks, istus kolmjalal selle lõhe kohal. Pärast Kastaalia allikas suplemist, enda pärgamist loorberilehtedega ja püha loorberi lehtede söömist istus ta kolmjalale, hingas sisse uimastavaid aure ning läks transsi. Tema nägu muutis värvi, ja ta häälitses oiates ja kaeveldes. Tema silmad sätendasid ning suu vahutas, ja selles seisundis tõi ta kuuldavale mõned seosetud häälikud. Preestrid kirjutasid tema imelikud häälitsused hoolikalt üles ning panid need värsivormi. Värsid anti Apolloni ilmutusena neile, kes olid tulnud oraaklilt nõu küsima. Värsid sõnastati nii, et neil oleks mitu tähendust. Sageli vaieldi oraakli õige tõlgenduse üle, kuid kui toodi uusi ande, võidi oraaklilt saada täiendav kuulutus
muusika- ning prohvetliku kuulutamise jumala Apolloni auks. Kogu Kreekast tuldi Apollonilt tulevikku teada saama. Antiikajal oli Delfis maa sees lõhe. Preestritar, keda nimetati püütiaks, istus kolmjalal selle lõhe kohal. Pärast Kastaalia allikas suplemist, enda pärgamist loorberilehtedega ja püha loorberi lehtede söömist istus ta kolmjalale, hingas sisse uimastavaid aure ning läks transsi. Tema nägu muutis värvi, ja ta häälitses oiates ja kaeveldes. Tema silmad sätendasid ning suu vahutas, ja selles seisundis tõi ta kuuldavale mõned seosetud häälikud. Preestrid kirjutasid tema imelikud häälitsused hoolikalt üles ning panid need värsivormi. Värsid anti Apolloni ilmutusena neile, kes olid tulnud oraaklilt nõu küsima. Värsid sõnastati nii, et neil oleks mitu tähendust. Sageli vaieldi oraakli õige tõlgenduse üle, kuid kui toodi uusi ande, võidi oraaklilt saada täiendav kuulutus
read, ähvardades vallutada partisanide patareid. Kuperjanov annab 3. roodule käsu anda vaenlasele vastulöök. Hüljates maastiku kaitset, sammub ta püsti aheliku taga, andes karjudes käsklusi. Sõdurid hüüavad talle, et ta maha heidaks, kuid Kuperjanov ei tee neist välja. Äkki haarab ta õlast ja kutsub ühe meestest enda juurde. "Ole hea mees, vaata mis mul siin viga on", käsib ta. "Õlg on valus." 14 Samas variseb ta oiates lumme, ta suust immitseb verist vahtu partisanide juht oli saanud surmava haava kopsu ja neerudesse. Sangaste sidumispunktis, kuhu sanitarrongi ootel on toodud juba üle saja haavatu, teeb Kuperjanov korraks silmad lahti ja tunneb ära tema juures viibiva abikaasa. Sanitarrongi saabumine viibib ja paljud raskelt haavatud ei ela selle tulekuni. Alles 1. veebruari öösel viiakse surmavalt haavatud Kuperjanov sanitarrongile. Tartu haiglas vaevleb partisanide juht
" elanud neegrite rii-gis. Ta nägi oma poega rändavat võõrail mail kui hom-mikumaa Kuid mees ei vastanud midagi, vaid ainult oigas ägades. kuningaid, kellest oli kuulnud. Ta nägi poja järel käivat saatkonda Neegri- ja Indiamaa Maret pani käed ta kaenla alla, aitas ta aegamööda üles, kätega haige piha ümbert meestest. hoides, isegi kogu aeg oiates. Nad astusid taarudes vene poole, ja mees vajus selili selle Maad vaheldusid, kaamelid tuisutasid kõrbeliiva ja kähistasid arude heinikuis. Siis pärasse, kõlisedes kui luukere. Siis hakkas ta äkki jälle käsi liigutama ja kähistas: lõi virama jõejoom ja madalad kõrkjarannad alanesid tulija ees. Tema aga kasvas kui "Kus mu pamp? Too mu pamp venesse!"
Olulisim järeldus selles teoorias oli usk, et kõigel, mis maailmas toimub, on oma põhjus, et ei ole olemas juhuseid, juhuslikkust; ning et kõike, mida elu toob, tuleb lihtsalt aktsepteerida kui osa plaanist. Hea elu stoikute järgi tähendas oma saatuse aktsepteerimist hoolimata sellest, et see võis sisaldada kannatusi. Kõige imetlusväärsemaks omaduseks peetigi julgust kannatuste või ohuga silmitsi seista. Inimene peab küll surema, kuid ei pea seda tegema oiates ja halisedes; teda võidakse vangi panna, kuid ta ei tohi selle üle vinguda; ta võib sattuda eksiili, kuid peab kannatama oma maapagu naeratades, julgelt ning rahulikult. Inimese keha saab küll aheldada, ent mitte tema tahet. Lühidalt, stoik on inimene, kes võib olla haige, valudes või hädaohus, suremas või eksiilis või põlu all, kuid kes on siiski õnnelik. Veel leidsid stoikud, et kõik inimesed on
kõiki. Hinn pandi tema vanasse voodisse, aga tädil oli ikka hirm. Niikaua kui Hinnule voodit tehti ja ta pööningule magama pandi, puhastas Miina Taaveti pead. Taavet lasi endaga kõike teha, aga ta ei saanud ikka aru kas ta haigusega näeb und või on see tõsi et Miina tema juures. Enn tohterdas Hinnuga, kelle pea oli paistes nagu pakk, ta ei saanud ühtegi sõna suust. Riinu ei julgenud talle lähemale minna, kuigi ta käis teda vaatamas, sest ta oli ju ikkagi kurjategija. Hinnu ajas oiates röha rinnust nagu poolsurnud. Tohter jõudis Tammistule, esimesena läks ta vaatama Hinnut, suit ees, selgus et ´Hinnu on nii haige et ta pidi viima linna haiglasse, sest maa tohtril pole vajalikke ravimeid tema raviks ja muidu ta sureks, aga tohter ütles et on nõus ta ise linna ära viima. Tohter andis veel mitu käsku. Riinu kutsus tohtri alla.Taaveti kohta kiideti kõik heaks, kuigi ta manitses ka, sest Taavet oli olnud just tema haige, kes sai
Kabrevitsi rääkis küll kogu aeg sellest koopast ja ma ootasin seda hetke, kui ta sellest koopast veel räägib, aga nüüd mõtlesin ainult Helenile ja ei kuulnud midagi. Ma ärkasin oma mõtetest suure vopsu peale, mis ma vastu otsaesist sain. Ma oleksin kukkunud maha, kui Andrest minu taga poleks olnud. Ta püüdis mu kinni. Ma olin põrganud vastu koopa lage, mis muutus järsku madalaks. "Aiih! Mu pea! Auuu, mis see oli?" küsisin valus oiates. "Kabrevitsi hoiatas, et ärge oma pead ära lööge, aga sa ei kuulanud! No kus su mõtted küll täna on?" küsis Andres naljatades. "Loomulikult oma tütrel, keda ma täna üle pika aja jälle näen! See on ju loomulik!" ütlesin naeratades ja võtsin Helenil käest kinni. Ma läksin küürakuti ja me läksime jälle ilusasti edasi. "Mamps, ma imestan, et sa nii nooruslik välja näed! See on hämmastav! Ma olen näinud inimesi, kes on 20 ja näevad vanemad välja kui sina!" imestas Helen.
jalgvärava poole, mille teised põgenejad juba lukust lahti olid murdnud. Hädavaevalt pääses ta oma õrna koormaga põgenejate trüginast läbi ja lagedale väljale, kus mustad varjud üksikult ja salgakaupa liikusid. «Pange mind nüüd maha,» palus Agnes sosistades. Gabriel kuulas, kuigi kahetsedes, sõna ja nad tõttasid nüüd käsikäes üle lagendiku sinnapoole, kus metsaserv tumendas. Juba paarikümne sammu pärast kukkus Agnes valusasti oiates põlvili. «Mis viga?» küsis Gabriel. «Ma lõin jala vastu kivi,» oigas Agnes. «Teie olete palja jalu, preili Agnes?» «Mitte üksi palja jalu, vaid ka . . . » Kaugemale ei suutnud Agnes rääkida, häbi lämmatas ta hääle. Ta väetike oli ju -- voodist pidanud põgenema. Ilma aega ja sõnu raiskamata kiskus Gabriel oma pika ülikuue seljast, mässis selle neiu õrna keha ümber, tõstis kalli kandami ettevaatlikult maast üles ja küsis siis alles luba: 269
Peritonism – kõhukelme ärritus (ja selle tagajärjed: valu, šokk, kaitsepinge) Peritoniit – kõhukelmepõletik Retroperitoneaalne verejooks – verejooks kõhukelmeõõne tagusesse ruumi Nüri kõhutrauma – abdoomenivigastus ilma kõhuõõne avanemiseta Näidisjuhtum Politseipatrull helistab häirekeskusesse ühe vigastatu tõttu baaris ja palub kiirabibrigaadi. Umbes 50-aastasele mehele olevat noor mees tüli käigus jalaga kõhtu löönud. Nüüd lamavat ohver oiates baari põrandal ega suutvat enam püsti tõusta. Politsei on teo toimepanija juba vahistanud. Häirekeskus saadab kiirabi sündmuskohale. Sündmuskohal lamab mees selili, kõverdatud jalgadega, ja teeb valulikke häälitsusi. Mehe lähedal seisavad kaks politseinikku, kellest üks oli kiirabi kutsunud. Küsimuse peale kirjeldab ta üksikasjalikult sündmuste käiku. 508 Kiirabibrigaadi juhtiva liikme esmasel uurimisel on patsient kahvatu, kaetud külma higiga,
annaabi.ee 
