Palju on teada selliseid puid, mille otsa linte ja riideid seoti, kui haiguse puhul abi taheti. Sagedasteks ohvripaikadeks on olnud ka allikad. Neilt paluti abi tervisehädade puhul. Allikaveed aitasid eriti silmahaiguste puhu, paljud allikad kannavadki selle järgi silmaallika nime. Allikavesi olevat haiguse vastu aidanud vaid siis, kui veele ohverdati enne hõbesõle küljest kraabitud hõbevalget Allikate juurest viidi ravivett ka kauge maa taha kaasa. Ohvripaigaks on tihti olnud ka kivid. Ohvrikividel on sageli lohukesi, kuhu ohvriloomade veri püsima jäi. Kivile asetati toitu või raha või põletati ohvriloomi. Üldiselt olid eestlased ebausklikud: kanti amulette, loeti loitse, ohverdati loomi ja ka inimesi. Väge ei liigitatud ei heaks ega halvaks, tulemus sõltus väe kasutamise eesmärgist. Igatahes arvati, et surm indiviidi eksistentsi ei lõpetanud. Surnule pandi hauda kaasa kõik hädavajalikumad tarberiistad ja ka toitu
igast asjast natuke ka neile. Kõrgjumalaid oli vähe, konkreetselt on teada ainult ühte taraphitat. Tänapäeval ei usuta enam muinasjumalatsesse, usutakse põhiliselt ainult ühte jumalasse. Vaimude,haldjate ja jumalate heatahtlikkust püüti saavutada ohverdamisega. Selleks olid kindlad ohvripaigad hiied, allikad,kivid, mäed, järved ja jõed. Pühadeks puudeks peeti eelkõige tammesid ja pärnasid. Ohvrikividel olid looduslikud või inimese poolt õõnestatud lohud, kuhu pandi ande. Ohverdati tavaliselt suuremate ettevõtmiste eel või järel ja pühade ajal. Kõige sobivamaks peeti neljapäeva. Tänapäevani pole ohverdamine säilinud, püütakse lihtsalt olla jumalale meele järgi oma käitumise ja tegudega. Ohverdamise juures oli tähtis ennustamine, nõidumine ja maagia. Püüti ennustada
ja konks. Kui taevast tuli liiga palju Fifth level vihma, aeti allikas jälle kinni ja vihmasadu jäänud ka kohe järele. Allika kohal ei sadavat iial vihma, sest pilved lähevad seal lõhki. Laiuse Siniallikal olevat ka tervendav mõju, selle vesi aitas ravida nii silmi ja mitmeid teisi tõbesid, samuti kõlbas ka iluraviks, näiteks tedretähtede vastu. OHVRIKIVID Mõnedel ohvrikividel on rahvauskumuste kohaselt olnud imettegevad omadused ja neilt kividelt on abi otsitud mitmesuguste haiguste korral. Tasuks tervendava mõju eest toodi kivile ohver. Et ühest või teisest ihuhädast lahti saada, hõõruti haiget kohta kas raha, soola, või söega ja jäeti see kivile. Kuid see, kes võttis ohvrikivilt sinna jäetud ande kaasa või puudutas neid, sai ise selle haiguse külge, millest keegi oli eelnevalt soovinud maagilise rituaali abil vabaneda.
animism Looduse hingestamine. Inimesed pidasid end loodusega üheks ja ohverdasid loodusele. Kehtis põhimõte: Nagu mina muile, nii muud minule. Tõnn, Peko, Tarapitha Tõnn oli koduhaldjas Pärnu- ja Viljandimaal, Peko oli setode viljakuse jumal, Taraphita ehk Taara oli Saaremaa jumal. hiis, ohvripaigad Et vaimudega hästi läbi saada, tuli neile ohverdada, seda tehti pühades paikades ehk hiites. Ohvrikividel või ohvriallikatel, ohverdati toitu, kulda, vilja, loomi ja ka inimesi. maagia Võluvõimed, ebainimlik käitumine. ristiusu mõjud 11. saj. Kuna eestlaste naabrid olid ristiusulised, levisid ka osad nende kombed siin. Eheteks olid pronksristid, korraldati laipmatuseid, võimalik on ka mõne kiriku või kabeli olemasolu. Eestis käisid ka misionärid näiteks munk Hiltinus ja munk Fulco. 8. KAARDID nr. 1 ja 2 kontuurkaartide kogumikust.
loodusobjekte, nähtusi, paiku ja esemeid pühadeks, milletõttu ohverdati palju neile ja hoiti nendega häid suhteid. Usuti, et inimesel ei piisa elamiseks ainult füüsilisest kehast, et hoida keha elus, oli vaja hinge, mis lahkus inimese kehast kui saabus surm. Loodusesse suhtuti kui millegisse eriti võimsasse ja pühasse. Usuti vaime, haldajaid ja jumalaid neile ohverdati ja vajadusel paluti abi. Ohverdati kindlates paikades(hiiedes, ohvrikividel). Ohverdamise kõrval tegeleti ka ennustamise, nõidumise ja maagiaga. Suhted teiste alade naabritega olid muinasaja algul rahulikud. Alles pronksiajast alates pärinevad esimesed kindlustatud asulad, mis viitavad sellele, et inimesed soovisid kaitsta end kellegi eest ja ehitasid selleks linnuseid ning eelnevalt mainitud kindlustatud asulaid. Rooma rauaeg oli rahulikum ajajärk, mil linnuseid kasutati perioodiliselt ja sellest ajajärgust puuduvad ka relvad kiumaterjalis
Muinaseesti usund oli ANIMISTLIK- kogu elus ja eluta loodust peeti hingestatuks (st. et puudel, kividel, veel, loomadel jne.on hing). Seetõttu kehtis põhimõte- "nagu mina muile, nii muud minule", ehk inimese halva käitumise korral võis loodus vastata samaga- uputada, eksitada, haigestada jne. 19. Ohverdamine ja ohvripaigad Ohverdamise eesmärk- saavutada looduse, jumalate, haldjate, vaimude heasoovlikus. Ohverdati: pühadel puudel (hiied; tammed ja pärnad), ohvrikividel (kas suurelohulised või isegi väikeselohulised kivid, ohvriallikatel (pühad-, tervise-, ilma-, silma- jne.allikad). Eristati palveohvreid, tänuohvreid ja lepitusohvreid. Parimad päevad ohverdamiseks olid pühad (jõuluaeg, jüripäev, jaanipäev, mihklipäev),neljapäev (ehk muinaseestlaste pühapäev),suurte ettevõtmiste eel. Ohverdati : vereohvrid (nimeseohver, lapsi (viimane kirjalik teade Eesti alalt pärineb 17
Eeslastel on vähe nn kõrgjumalaid. Läti Henriku Liivimaa kroonikas mainitakse Tarapitat (Taara avita sõja-, palvehüüd) Saarlaste jumal, kes sündis Virumaal, kuid lendas Saaremaale. Hilisemal ajal tuntud jumal Uku austamine võib muinasajaga seotud olla. Ohvripaigad: hiied, üksikud puud, allikad, kivid, harvemini mäed, järved ja jõed. Pühad puud (tammed, pärnad)kaunistati lintidega, ei lastud loomi sinna, ei korjatud marju. Ohvrikividel oli õõnestatud inimese või looduse poolt 0,2-1 m läbimõõduga lohud. Austati ka nn. väikeselohulisi kultuskive. Ohvriallikate nimi tähistas allika või temast võetud vee omadusi. Ohverdamine oli pühade ajal, kõige sobivaim nädalapäev neljapäev, andideks piim, liha, veri, vill, vili, harva loomad ja vangistatud orjad. Ennustati eelseisvaid sõjakäike, erinevaid ettevõtmisi, neid üritati mõjutada ohvritoomise ja nõidumise läbi. Näiteks, kui loom ohverdati, siis kukkudes
kiviheitemasinat. Pühakojad 23. Eestlaste loodususund, hiied Eestlased uskusid, et loodus on hingestatud. Näiteks usuti, et peale surma elab inimese hing edasi puu sees. Seetõttu on eestlaste vanad matmispaigad metsas ja kalmistud puuderohked. Loodusjõududega sooviti hästi läbi saada, tuues lepituseks ning vilja- , karja- ja pereõnne palumiseks ohvriande. Ohverdamas käidigi pühas hiies või ohvrikividel. Ohverdati loomi, toitu, esemeid jms. Ohvrikivid on tänapäevalgi näiteks vaatamisväärsusena turismikaartidele kantud. 24. Algkirikud, Karja kirik Väga vana ja eriliselt kaunistatud teist sellist keskaegset algkirikut mujalt Eestist ei leia Karja kirikut tuleb seest vaadata, sest unikaalsus peitub laes ja seintel. Kui te vaid väljast vaatate, siis võite juba Muhu saarel või Vormsi saarel ka samasugust kirikut näha. Kirik on
Samuti võib muumia tekkida ka rabas või soos vms väga vesises keskkonnas, kus O2 on väga vähe , kus ei saa teatud mikroobid elada.) c. Majandusliku tegevuse tagajärjel tekkinud muistised( nt tulekivikaevandused, I juba kiviajal, soolakaevandused, põldude jäänused) d. Kultuslikud muistied ( Eestis kõige arvukamalt leitud väikeselohulisi kultusekive ( lohukivid), mida Eestis on üle 1750, ohvrikivid , lohukivil on väikesed lohud peal, ohvrikividel on rahvapärimused, kus enamasti on tehtud ka ohverdusi, neid on üle 100 ; ohvriallikad , sageli on need levinud põhjaEuroopas ja eesti , levinud nimega ka pühaallikas ja hiieallikas, samuti levinud ka silmaallikas, selle vesi väidetavalt pidi parandama silmi. Kuid selleks pidi allikale ohverdusi tegema ( raha , ehteid jms) . eestis ka 7 viina- ja 1 õlleallikas, pühad puud ja hiiekojad) e. Liiklemisega seotud muistised II
Püüti ära seletada, miks miski just nii on. Kui miski läks halvasti, siis öeldi, et puudus haldjate soosind. Ohverdamine pühade hiiepuude, -salude, -metsade, ohvrikivide juures. Millegi saavutamiseks oli vaja loodusvaimude, haldjate soosingut. Hiiepuud olid enamasti tammed või pärnad. Hiiepuu raiujat ähvardas surm. Hiiepuu juures ei tohtinud ka muru niite. Ohverdati toitu, hõbeda tükikesi, viidi erinevaid ande. Oluline oli pigem tegevus ise, kui just millegi konkreetse viimine. Ohvrikividel polnud määravaks suurus, vaid kuju, sel pidid olema lohud. Sinna kogunenud veega pesti silmi või nägu (sellel pidi olema ravivõime). Ohvriallikad ohvrikoht ja tervendav võime. Allikate juures ohverdati ka ehteasju ja teravilju. Jumal see sõna on vanem ristiusust. Läti Hendrik kasutab nime Tarapita. Taara avita pikse jumal Thor (Skandinaavias) eesti variant. Piksel arvati olevat väga suur jõud.
Maahaldjat solvanu sai karistuseks taudi või tabas teda mõni muu õnnetus (Masing 1998:124). Keeruliseks muutus lugu, kui maahaldjale oli lubatud mingi ohver, aga seda ei sooritatud määratud ajal. Siis võis tallu tulev võõras ise ohvri anda, ja viibinud talus kolm ööd, võtta haldja endaga kaasa. Haldja ära viimist sai takistada lapsi ohverdades, kas või enneaegselt sündinud lapsi. Lapsest sai maahaldjas ja endine leppis sellega (Masing 1998:125-126). Ka suurtel kividel (ohvrikividel) usuti olevat oma haldjad. Soome rahval on selline Immosen iso kivi (eesti k Immose suur kivi) Jäänisjärve rannal. Enne külvi viidi haldjale ivi. Naised viisid ka piima, lehmakarvu ja villu. Raskete haiguste puhul toodi kivile puupakust või riietest tehtud haige kuju. Tunti ka naispreestreid, kes ohvritalitusi läbi viisid ja haldja tahtmist vahendasid (Masing 1998:133). 29
annaabi.ee 
