Nimelt ei olnud suurel koletisel sõpru. Kõik teised kartsid koletist ning keegi ei julgenud temaga koos aega viita. Suur koletis aga oli väga sõbralik ning hea iseloomuga. Koletis tahtis nii väga et tal oleks keegi, kellega aega viita , keegi kes kuulaks ta muresid ja õnnestumisi ja oleks talle tähtsam kui ei miski muu. Ühel päeval kui suurt koletist oli narritud, istus ta õnnetult kivi peal ja nuttis. "Miks nad küll mind ei armasta? See ei ole üldse hea, kui sind põlatakse." Nuuksus suur koletis. Kivi oli küll päikese käes soojaks läinud ja seda kattis kena roheline pehme sammal, aga see ei teinud koletise tuju paremaks. "Miks ma pean olema suur koletis? Kui ma oleksin väike nagu sipelgas, siis oleks kõik minu sõbrad, " mõtles suur koletis, kes kivi sooja kivi peal istudes pisaraid kuivatas. Siis aga tuli suurele koletisele mõte : "Kui õige läheks Maaisa juurde?! Tema oskab mind kindlasti aidata!"
Järgmiste ridadega minu oma pole kunagi / kusagil ära käinudki / ... / nii et ma tõepoolest / ... / palusin tal ära minna hakkab luuletuse negatiivne toon kiirelt tagasi tulema. Eriti karmi ja sõjaka (esma)mulje loomingust loob autor oma elava ja raevuka kirjeldusega sellest, kuidas luule- mina tapab oma sisemise lapse, justnagu kasutaks ta päriselt füüsilist vägivalda ühe väikese olevuse kallal: rebisin küljest ta käed, ta nuuksus / kiskusin lahti ta jalad, ta kriiskas / trampisin kööginoaga ta rindkere tükkideks, ta hingeldas / kiskusin tangidega keele välja, ta kõneles / viimaks keerasin ta kaela kaheksaks. Negatiivsus jätkub minu jaoks ka tapatööle järgnevate ridadega nüüd on hea ja lihtne / ärkan üles, lähen tööle / tulen koju, lähen magama / ... / elu on ilus!, mis oma retoorilise lõpuhüüdega tekitab tühja ja vastiku tunde, sest niisugune rutiinne elu ei saa minu arvates olla ilus
Rong pidi lahkuma kümme läbi üheksa minutit. Jana püüdis küll jaama aeglasemalt minna, aga vanaema kiire samm sundis tüdrukut enda kõrval kogu aeg hoidma. Jana tahtis nii väga Mathist näha, seda viimast korda, neiu tahtis teda kohata poes, kus poiss oleks talle jäätist ostnud või rongijaamas, lootes, et noormees hilineb sellepärast, et ta oli kirja kirjutanud. Punane tuli hakkas vilkuma, nüüd pidi Mathis ootama, rong saabus, Jana istus vagunisse, peroonil nuuksus ainult vanaema. Rong hakkas jõudma sillani, kus Jana ja Mathis olid suvel jalgratastega sõitmas käinud. " Jana näeb kedagi rinnatise ääras. Seal võib olla ainult üks, ainult üks ja mitte keegi muu. Ta on oma särgi sidunud ridva külge, mis eile oli kindlasti veel õngeritv. Ja ta viibutab ritva selle särgiga nagu pöörane pea kohal. "Jaanaaaa!"kuuleb ta poisi hüüdu. Ta teadis kohe. Mathis on tulnud, on kohal, sillal. Ja Jana ei tea ise, mis ta teeb.
kurvalt eestuppa. Päike paistis läbi pudelipõhja-taoliste ruutude. Huhuu puuri ümber värises kuldne tolm. Oli vaikne. Varblased ei siristanud enam. Ja -- korraga tundus Popil õudne. Ta hakkas kärsitult tuba mööda edasi-tagasi jooksma, ühtesoodu nuuksudes, nagu üksijäetud laps. Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on? Siis istus ta madratsile, tõmbas hänna enese ümber, kuulatas, nuuksus vahetevahel tasakesi ja väristas nahka piha ümber, nagu oleks tal külm olnud. 2 Isand aga ei tulnud. Aeg kulus, juba oli keskpäev möödas, kuid ta ei tulnud. Päike pöördus teisele poole, ainult lüngi riivasid ta kiired veel ähmaseid aknaid, kuid Isand ei tulnud ikkagi veel. Huhuu kõndis ägedalt puuris edasi-tagasi. Nähtavasti piinas teda nälg. Ta lõgistas puuri pulkade kallal, ulatas siis käe küünarpeani
Päike paistis läbi pudelipõhja-taoliste ruutude. Huhuu puuri ümber värises kuldne tolm. Oli vaikne. Varblased ei siristanud enam. Ja — korraga tundus Popil õudne. Ta hakkas kärsitult tuba mööda edasi-tagasi jooksma, ühtesoodu nuuksudes, nagu üksijäetud laps. Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on? Siis istus ta madratsile, tõmbas hänna enese ümber, kuulatas, nuuksus vahetevahel tasakesi ja väristas nahka piha ümber, nagu oleks tal külm olnud. 2 Isand aga ei tulnud. Aeg kulus, juba oli keskpäev möödas, kuid ta ei tulnud. Päike pöördus teisele poole, ainult lüngi riivasid ta kiired veel ähmaseid aknaid, kuid Isand ei tulnud ikkagi veel. Huhuu kõndis ägedalt puuris edasi-tagasi. Nähtavasti piinas teda nälg. Ta lõgistas puuri pulkade kallal, ulatas siis käe küünarpeani välja, korjas salatilehti ja pistis aplalt suhu
Siin oli spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid, Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole kiivreid ja mõõku, klaasist ja metallist peegleid, vaipu, patju ja kuld- ning iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on? purpurkuubi. Siis istus ta madratsile, tõmbas hänna enese ümber, kuulatas, nuuksus Ja laest rippus kullatud laevamudel: mehed istusid kahes reas laevalael ja vahetevahel tasakesi ja väristas nahka piha ümber, nagu oleks tal külm olnud. mastikorvis seisis mees punases: fessis ning näitas kaugele. Meeste keskel keset tekki istus kuningas troonil, kroon peas, õun ja valitsuskepp käes. 2 Seda mudelit vaatles Popi tihti, nina üleval ja kõht peaaegu vastu maad. See
Siin oli spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid, Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole kiivreid ja mõõku, klaasist ja metallist peegleid, vaipu, patju ja kuld- ning iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on? purpurkuubi. Siis istus ta madratsile, tõmbas hänna enese ümber, kuulatas, nuuksus Ja laest rippus kullatud laevamudel: mehed istusid kahes reas laevalael ja vahetevahel tasakesi ja väristas nahka piha ümber, nagu oleks tal külm olnud. mastikorvis seisis mees punases: fessis ning näitas kaugele. Meeste keskel keset tekki istus kuningas troonil, kroon peas, õun ja valitsuskepp käes. 2 Seda mudelit vaatles Popi tihti, nina üleval ja kõht peaaegu vastu maad. See
Ta oli just jõudnud külvata ühe rea rediseseemneid, kui kuulis suurt askeldamist lastetoas ja kiireid samme trepil.Kohe ilmus välja näeost punetav ja valjusti hingeldav Michael. „ Vaata, Jane, vaata!“ hüüdis ta ja sirutas käe välja.Peos oli tal mary Poppinsi kompass, mille ketas pöörles metsikult ümber noole,sest Michaleli käsi värises. „kompass?“ütles Jane ja vaatas talle küsibalt otsa.Michael puhkes äkki nutma. „ Ta andis selle mulle,“ nuuksus ta. „ Ta ütles, et ma võin selle päriselt endale jätta. Oi.oi,midagi on pahast!mis nüüd küll juhtub? Ta ei ole mulle kunagi midagi andnud.“ „Võib-olla ta on lihtsalt lahke,“ ütles jane, et teda lohutada, kuid oma südames tundis ta samuti rahutust nagu Michaelgi. Ta teadis väga hästi, et Mary Poppins ei raiska iial aega selle peale, et lahke olla.Aga ometi, imelik küll ei öelnud Mary Poppins kogu õhtupooliku jooksul ühtegi kurja sõna.
Ta oli just jõudnud külvata ühe rea rediseseemneid, kui kuulis suurt askeldamist lastetoas ja kiireid samme trepil.Kohe ilmus välja näeost punetav ja valjusti hingeldav Michael. ,, Vaata, Jane, vaata!" hüüdis ta ja sirutas käe välja.Peos oli tal mary Poppinsi kompass, mille ketas pöörles metsikult ümber noole,sest Michaleli käsi värises. ,,kompass?"ütles Jane ja vaatas talle küsibalt otsa.Michael puhkes äkki nutma. ,, Ta andis selle mulle," nuuksus ta. ,, Ta ütles, et ma võin selle päriselt endale jätta. Oi.oi,midagi on pahast!mis nüüd küll juhtub? Ta ei ole mulle kunagi midagi andnud." ,,Võib-olla ta on lihtsalt lahke," ütles jane, et teda lohutada, kuid oma südames tundis ta samuti rahutust nagu Michaelgi. Ta teadis väga hästi, et Mary Poppins ei raiska iial aega selle peale, et lahke olla.Aga ometi, imelik küll ei öelnud Mary Poppins kogu õhtupooliku jooksul ühtegi kurja sõna. Tegelikult ei rääkinud ta peaaegu üldse
Inglismaa 1568 1587 Maria peatus Carlisle'is, Elisabeth saatis sinna kaks oma lähemat õukondlast valveteenistusse, lord Knollys sai sellega väga hästi hakkama. Sotlanna nägi aga asja läbi ja peagi sai ta teada, et Elisabeth oli nõus teda vastu võtma vad juhul, kui ta kõikidest süüdistustest enda on vabastanud. Viimane oli sellega nõus, kuid ainult Elisabethi ees, mitte konverentsil. "Minu jaoks pole teist kohtunikku kui ainult Jumal üksi," nuuksus ta vihaselt. Inglismaa kuningannal polnudmingit õiguslikku võimu Sotimaa kuninganna üle. 28. juunil kirjutas lõpuks Maria Stuart Elisabethile, et oli juurdlusega nõus, ning see oli tema suurim viga. Kohtumõistmisega oli ta elu vägev ja tuikav rütm lõplikult murtud ning algas vangipõli Inglismaal (1569 1584). Lõpuks toimusid salanõukogud ning Madriidis ja Londonis oldi ühel nõul nii Elisabethi
Ma ei tea , mis juhtuma hakkab, aga mul on püksid, see tundub natuke, nagu oleksite mul siin sina ja Tib ja Carmen, nii et see ei saa halb olla. Ma tunnen teist kõigist praegu puudust. on möödunud peaaegu seitsenädalat. Söö minu eest ka tükike spanakopitat, okei? Bee Bee ei suutnud jällegi uinuda. Ta läks neeme poole ja istus kivile. Ta tahtis Ericut näha . Ta möödus ta majakeset ja nägi , et Eric ei maganud. Poiss järgnes talle randa. Hiljem nuuksus Bee oma magamiskotis. Kerides seda suudlust oma mõtteis edasi ja tagasi, kaugemale nad ei läinud. Ta võttis oma asjad ja läks majakesse magama. Tibby Ma tunnen ennast idioodina. Ma olin piisaval edev mõtlemaks, et Kostos on minusse nii armunud , et ta ei suuda mulle vastu panna , järgneb mulle ja luurab minu järele tiigi ääres. Siis läksin ma tagasi samasse kohta ja nägin teda seal ujumas. Jah, alasti. Tõenäoliselt ujub ta
tagasi. Siis ärkas poisis uhkus, ta sammus eemale ja läks välja. Ta seisis veidi aega tänaval, rahutu ning erutatud, ja vaatas aeg-ajalt ukse poole, lootes, et Becky kahetseb ja tuleb teda otsima. Kuid tüdruk ei tulnud. Siis hakkas Tomil ebamugav, ta kartis, et ta polnud toiminud õigesti. See nõudis ränka heitlust, et uuesti lähenemiskatseid teha, kuid ta võttis end kokku ja läks sisse. Becky seisis ikka veel nurgas, nägu seina poole pööratud, ja nuuksus. 57 Tomi südant läbistas piste. Ta läks tüdruku juurde ja seisis viivu, teadmata täpselt, kuidas alustada. Siis ütles ta kõheldes: «Becky, ma . . . ma ei hooli kellestki peale sinu.» Mingit vastust, ainult nuuksed. «Becky,» jätkas Tom anuvalt. «Becky, kas sa ei ütle mulle midagi?» Suurenev nuuksumine. Tom võttis välja oma suurima aarde, kaminavõre vasknupu, sirutas käe sellega tüdruku ette, nii et ta võis seda näha, ja ütles: «Palun, Becky, kas sa võtaksid selle endale
kah-juks üelda ei saaks. Ta andis sulastele kõa käu äakaranud vangid ües otsida, lubas kätesaajale head vaevapalka anda ja sõtis ise rü utlite ja sõameestega lossi tagasi. Sepp katsus uuesti tö ole hakata, viskas aga varsti haamri niisuguse jõga maha, et vars raksudes käkes ja raske haamer hüates nurka lendas. Villu jooksis metsa, tuikus kaua puude vahel, langes viimaks kummuli lume sisse, pigistas käd vastu silmi ja nuuksus kui nuheldud laps. 6 Teisel ega kolmandal päeval ei võtnud sepp tööd kättegi, vaid hulkus külasid kaudu ümber ja sosistas salamahti peremeestega. Kolmanda päeva õhtul leidis ta koju tulles Maie eest, kes teda juba hulk aega oli oodanud. «Kus Priidu on?» oli sepa esimene küsimus pärast südamlikku teretamist. «Vangis» vastas Mai surutud häälega ja pisarad tulid talle silmi. «Mis jutt see on?» hüüdis sepp kohkudes. Mai hakkas jutustama:
See oli süüalune. Ta oli kuidagi oma pingile tagasi jõudnud. Charmolue oli pidulikult oma toolil istet võtnud, nüüd aga tõusis ta püsti ja ütles, ilma et oma kordamineku-uhkust palju välja oleks lasknud paista: «Süüalune tunnistas kõik üles.» «Mustlastüdruk,» küsis eesistuja, «te olete siis oma süüd üles tunnistanud: nõidumised, prostitutsiooni ja Phoebus de Chäteaupers'i tapmise?» Tütarlapse süda tõmbus kokku. Oli kuulda, kuidas ta pimedas nuuksus. 305 «Kõik, mida tahate,» vastas ta nõrgalt, «ainult tapke mind rutem!» «Härra vaimuliku kohtu kuninglik prokurör,» ütles eesistuja, «kohus on valmis teie otsust kuulama.» Magister Charmolue võttis välja hirmuäratava vihiku ja hakkas ägedalt zestikuleerides ja liialdatult rõhutades, nagu see omane esinemistele kohtus, sealt ladinakeelset kõnet lugema, 1 7 9 milles kokku olid kuhjatud kõik süüteo toestused Cicero perifraaside põhjal, mida iga-pidi
maailmu, sa ei ole ka teinud inimest, vaid arenemine, mis tuleb üle sauruste. Sa lased ainult kustuda tuhanded ja miljonid tähed. Milleks? Sa lased surra ainukese inimese, kes oleks pidanud elama. Miks? On ainult üks vastus: sind ei ole, sind pole olnud ja sa ei tule. Kunagi ei ole sa äratanud Laatsarust ega Jairuse tütart, kunagi ei ärataks sa ühtegi teist, ka kõige ainumat mitte, kui sind ei tea kuidas usutaks või palutaks. Kunagi ei..." Ta härdus ise oma sõnust ja nuuksus kummuli laual. Kui nüüd oleks jumal käe tema õlale pannud ja öelnud: ,,Noormees, ma äratan kõik surnud tähed ellu, ma annan maakerale kõik tema saurused tagasi, ainult et sa mind usuksid," siis oleks Indrek talle vististi vastanud: ,,Armas jumal, mis teen ma sinu tähtede ja saurustega, ma ei armasta neist ju ühtegi." Kui Indrek lõpuks magama heitis, siis magas ta nõnda, nagu juba mitte ammugi. Hommikul tundis ta kehas ja vaimus värskendust
annaabi.ee 
