lady Helle Laasi monolavastus, kus mälupildid elustusid ja värvilisest hämarusest kerkis esile ootamatuid kohtumisi. Lavastus põhines armastatud nukunäitleja autobiograafilistel ning avaldatud ja avaldamata ilukirjanduslikel materjalidel. Kõik algas sellega, kui Helle oli veel noor. Ta mängis oma nukkudega ning mõne hetke pärast istus mingisuguse mootorratta peale ning sõitsid sellega mööda tema eluteed edasi. Helle oli oma 20. aastate alguses, kui ta kutsuti nukuteatrisse prooviesinemisele. Tal läks hästi ning tolle aja nukuteatri teatrijuht kutsus Helle nukuteatrisse näitlejaks. Tal oli palju esinimesi üle Eesti. Rahvale ta loomulikult väga meeldis. Ta käis aastate jooksul väga palju esinemas ning nende esinemiste vahel käis ta erinevates baarides ja mujal aega veetmas. Jäi mulje, et ta on justkui sübariit, kuid väga kiire elutempoga. Talle tekitas see kiire elutempo stressi ning lõpuks ta enam ei jaksanud seda taluda
(esimese kustumatu jälje jättis vanast VEF-raadiost kuuldud "The Beatles"-i lugu "You can't do it"). Esimene avalik ülesastumine oli Urmasel klassiõhtul, kus ta ühe laulu väikesest trummilööjast esitama pidi. Umbes 7. klassis hakkas Urmas koos Tiit Haagmaga bändi tegema. Pundi nimeks sai "Varjud" - Cliff Richardi bändi "Shadows" järgi. Hiljem mängis ta ka veel ansamblis "Andromeeda". 1978. A lõpetas ta lavakunstikateedri ning läks tööle Nukuteatrisse. Urmas Alender abiellus 2. juulil 1976 Liiviga, 1979. a sündis tütar, kellele pandi nimeks Yoko. 1981. aastal loobus ta näitlejaametist ja tegeles ainult "Ruja"-ga. Kuni 1988. aastani tegutses Urmas "Ruja"-s. Samal ajal tegi ta kaasa ka veel "Propeller"-is ja "Teravik"-us. 11. juulil 1989 lahkus Urmas koos oma 10-aastase tütre Jokoga laeval "Georg Ots" Tallinnast Stockholmi. Abikaasa Helje oli sinna läinud juba varem.
•1971. aasta septembris tuli Rein Rannapi eestvedamisel kokku andsambel, mis hakkas kandma nime Ruja, mis tähendab fantaasjat. •Esimene koosseis oli üsna naljakas- Urmas Alender, Raul Sepper, Rein Rannap ning kaks naislauljat, viiul, trompet, tromboon ja rütmigrupp. •1972. aastal lisandus Rujasse Jaanus Nõgisto. •1981. aastal tekkis täielikult rujamaanja ja lõi nagu lööklaine hetkeks väga kõrgele- nad olid tohutult popid. Urmas ja teater •1978. aastal läks ta tööle Nukuteatrisse •1989. aastal loobus ta näitlemis ametist ja tegeles ainult „Rujaga“. •Hiljem tegi kaasa Noorsooteatris ühes lavastuse „Jonny“ Luule •Ajalukku võiks Alender minna ka poeedina. •Poeedina lõi Alender nii lüürilisi kui ka satiirilisi tekste. •Lüürikuna domineeris Alender Rujas 1985-1985, siis olid tema tekstid maailmavalulised ja isegi religioossed, kuid nende internatsionaalsus ei sobinud kokku toona tõusva rahvusega. Mälestusi ja muljeid
lõppes nutmisega, kuna ta arvas, et on salmid segamini ajanud ja laulmise katkestas · Umbes 7. klassis hakkas Urmas koos Tiit Haagmaga bändi tegema. Pundi nimeks sai "Varjud" Cliff Richardi bändi "Shadows" järgi · Hiljem mängis ta ka veel ansamblis "Andromeeda" · Tallinna 16. Keskkooli lõpetas Urmas 1972. aastal · Et sõjaväest pääseda läks Urmas tööle tehasesse "Dvigatel". · Lõpetas 1978 lavakunstiteatri · Läks tööle Nukuteatrisse 1978 Urmas Alender noorena Elu peale abiellumist · Abiellus 2. juulil 1976 Liiviga · Neil sündis tütar 1979, kelle nimeks sai Joko · 1981. aastal loobus ta näitlejaametist ja tegeles ainult "Ruja"ga · Kuni 1988. aastani tegutses Urmas "Ruja" s. Samal ajal tegi ta kaasa ka veel "Propeller"is ja "Teravik"us · Peale Ruja laialiminekut (1989) kolis Urmas Rootsi
3 KARIN RASK Eesti näitleja, kes on sündinud 21. aprillil 1979. Lõpetanud Haapsalu Gümnaasiumi 1997. aastal, õppinud aastatel 1997-1998 Tallinna Pedagoogikaülikoolis raadiorezii eriala ja lõpetanud EMA Kõrgema Lavakunstikooli näitleja eriala (XX lend, juhendaja E. Nüganen) 2002. aastal. Karin Rask on üks kahest EMA Kõrgema Lavakunstikooli 20. lennu lõpetajatest, kes on läinud tööle Nukuteatrisse. Kõige esimene roll oli tal Haapsalu Kooliteatri etenduses ,,Läänemaa lugu". Esimest korda tegi Karin muusikalis kaasa siis, kui mängis ülimenukas ,,Greases" nohikut. Karini arvates jääb see ka viimaseks korraks, sest ta väidab, et tema laulmisoskus ei ole just kiita. Alates 2003. aastast on ta teinud vahetevahel kaasa seriaalis ,,Kodu keset linna", kus ta on mänginud Steni (Indrek Ojari) pruuti Lucyt. Karin Rask on kaasa teinud ka serjaalis ,,Kelgukoerad"
tegema, mille nimeks pandi ,,Varjud". Hiljem ta mängis ka ansamblis ,,Andromeeda". Tiit Haagma oli oma elu pühendanud nii muusikale kui purjetamisele. Kui Urmas Alendrit kutsuti, läks ka tema merele, mitte küll hea meelega ta kartis merd ja armastas merd. Kui Alender lõpetas 1972 aastal kooli, soovitas Rein Rannap tal lavakunstikateedrisse minna, kuid Urmasel oli järeleksam. Järgmisel vastuvõtul 1974. aastal astus Urmas lavakasse. Selle lõpetas ta 1978. aastal ning läks tööle Nukuteatrisse, kus ta vähest aega töötas, kuid siis sai selgeks, et bändi tegemine oli talle siiski tähtsam. Ta loobus ta näitlejaametist ja hakkas tegelema ainult "Ruja"-ga. Teatritega tegi kaasa kogu "Ruja" koosseisus ja Nukuteatris proovis ta oma luulekavaga välja tulla, kuid kriitika ei suhtunud sellesse eriti hästi. Urmas Abiellus 1976.a. 2.juulil abikaasa Liiviga ja 1979 .a. sündis tütar Yoko. Tema tütar Yoko arust oli isa esineja. Samuti arvas ta, et Urmasele meeldis siiski rohkem
Ka see teos sai kahetist kriitikat. Kooli lõpetamisel 1976. aastal siirdusid Draamateatrisse tööle lavastajana Merle Karusoo ja Ago-Endrik Kerge, näitlejatena Urmas Kibuspuu, Külliki Kool, Anne Paluver, Kadri Tamberg, Jüri Krjukov, Aare Laanemets ja Kalju Orro. Noorsooteatrisse läksid Peeter Volkonski, Sulev Luik, Lembit Peterson ja Eero Spriit. Koidula-nimelisse Pärnu Draamateatrisse läks Toomas Ots, Eesti Riiklikkusse Nukuteatrisse Priit Pedajas ja Tallinnfilmi stuudiosse Tiit Berg. VII lend tegutses kooliajal pidevalt koos ning ei lõpetanud seda ka peale lõpetamistki. Tegu oli lennuga, kes hakkas rikastama Eesti televisiooni, teatrit ja estraadi. 9 HOOAEGA 1976. aastal võeti Draamateatri kollektiivi vastu Lavakunstikateedri VII lennu lõpetajad: Urmas Kibuspuu, Anne Paluver Jüri Krjukov ja teised. Urmas Kibuspuu esimene töö kutselise näitlejana oli Voldemar Panso lavastatud Enn Vetemaa „Roosiaias“
seekord just jaama. Ja nii oligi. Kihla vedas Timm Hamburgi pileti peale. Härra Rickert suundus ka ise Hamburgi. Rongis oli kupees aga parun Taruki nimi. Ja Tim sai teada, et laevakompanii kuulub parunile.Timm ei teadnud, et parun Taruk jälgib teda vargsi ikkagi edasi. See, et Timm ei naernud jäi silma ka Rickertile ja ka tema emale, kelle juures Timm enne laevale minekut peatus. Rickert lubas talle tööd stjuuardi abina laeval. Timmi ema, viis poisi nukuteatrisse vaatama etendust „Kleepluik” See oli lugu printsessist, kes ei naernud ja kuidas ta ühe mehe tarkuse ja kavalusega uuesti naerma saadi. Timmile läks see naeru teema väga hinge, aga naerda ta ei saanud. Etenduses oli lause ; „Mis tõprast eristab meid, naer on see.” Laeval oli Kreschimir see mees, kelle abiliseks Timm pidi saama. Kreschimir oli kunagi ka kohtunud hipodroomil Timmiga ja seal ühe kihlveo maha laitnud, arvates, et hobune, kellele Timm panustas, ei võida.
Ta oli väga huvitav inimene ning ütles juba kusagil 1976 aastal, et upub. Kaaslased ei osanud seda millegagi seostada ja naersid vahetevahel tema üle. Vahel ei tahtnud ta kajutist üldse välja tulla, pistis ainult pea välja. Et sõjaväest pääseda läks Urmas tööle tehasesse "Dvigatel". See aitas tal ka aega sisustada kuni 1974. aastani, mil ta tegi sisseastumiskatsed lavakunstikateedrisse ning ka sisse sai. Selle lõpetas ta 1978. aastal ning läks tööle Nukuteatrisse. Kuigi see talle üht-teist pakkus, oli bänditegemine talle siiski tähtsam. Urmas Alender abiellus 2. juulil 1976 Liiviga, 1979. a sündis tütar, kellele pandi nimeks Yoko. Kuni 1988. aastani tegutses Urmas "Ruja"-s. Samal ajal tegi ta kaasa ka veel "Propeller"-is ja "Teravik"-us. Kuid pärast "Ruja" laialiminekut pidas ta Eestis vastu kuni 1989. aastani, siis läks ta Rootsi. 11. juulil 1989 lahkus Urmas koos oma 10-aastase tütre Jokoga laeval "Georg Ots" Tallinnast Stockholmi
· Mõlemaid Renoiri ateljeesid köeti söeahjudega. · Rebane on prantsuse keeles renard ning sarnaneb kõlalt nimega Renoir. · Madame Mathieu Renoiride pesunaine ja köögitüdruk. · Eugéne rääkis vene, prantsuse, mitmeid hiina ja indohiina keeli ja dialekte. · Jean oli ärahellitatud beebi. · Makja igihaljas võsastik Vahemeremaades, samasuguse hüüdnime andsid pariislased Montmartre'i nõlvadel laiuvale tihedale padrikule. · Nukuteatrisse võis Jean minna alles siis, kui ta oli kolmene. Renoirile meeldis Lyoni nukuteater, sest see oli säilitanud oma algupära. · Tervis oli Renoiril suurepärane viibimised Lõunas olid ta täielikult bronhiidist terveks ravinud. · Suurt rolli Renoiride elus mängis kandilise habeme ja kavalate silmadega maalikunstnik Deconchy. · Jeani ema mõistis, et Renoiri, tema meest ümbritsev keskkond peab olema ehtne ja loomulik nagu ta kunstki.
Arvati, et tegu oli kindlasti hüpnotiseeri-jatega ning et ühtegi musta kassi polegi olemas olnud, et neid trikke mängis Korovjev. Jõuti selgusele, et näites Lihhodejev hüpnotiseeriti ning Jaltas ta kindlasti ei käinud. Kõige süüdlaseks peeti Korvjevit, ka Margarita ja Natasa kadumises. Bengalski lahkus Varieteest, Varenuhha oli inimeste seas armastatud, Lihhodejev sai Rostovis gastronoomiakaupluse juhatajaks, Rimski andis teatrisse sisse lahkumisavalduse ning läks nukuteatrisse, hiljem määrati ta seentevarumispunkti juhatajaks, Aloizi Mogarõts sai koha Rimski asemele- Varietee finantsdirektor, Andrei Fokits suri maksavähki (nii nagu Woland ennustas). Ivan Nikolajevitsist sai Ajaloo ja Filosoofia instituudi töötaja, ta istub kevadpühiti Patriarhi tiikide ääres. Kuu muutis teda rahutuks. Käib aknavõre taga ühte meest vaatamas, kes on samuti kuusse süvenenud Nikolai Ivanovits. Kui Ivan Nikolajevits koju pöördub, teab tema
Zorz Bengalski veetis haiglas kolm kuud, sai terveks, kuid pidi loobuma teatritööst. Igal kevadel täiskuu ajal haars ta kinni kaelast veendumaks, et pea on alles. Stjopa Lihhoddejev ("Jalta") oli ravialas 8 päeva. Sealt välja saanud sai ta Rostovis toiduainetekaupluse juhatajaks. Ta ei joonud enam portveini ning hoidis naistest eemale. Finantsdirektor Stepan Bogodanovitski lahkus Varjeteeteatrist. Ta asus tööle Zamoskovoretsjesse laste nukuteatrisse. Korteriühistu esimees Nikanor Ivanovits Bossoi, kes teatrit armastas ei tahtnud enam ühtegi teatrit näha ega ka ühestki teatrist rääkida. Aoizi Mogarõts (mees, kes meistri sõbraks sai) asus Varjeteeteatri finantsdirektori kohale tööle. Andrei Fokits suri nagu talle oli ennustatud Moskva Ülikooli Kliinikus maksavähki üheksa kuu pärast peale Wolandi külaskäiku. Igal kevadel tulb täiskuu ajal Patriarhi tiikide äärde pärnade alla pingile istuma Ivan
annaabi.ee 
