Viis
minutit veel
Vaatan kella. Tiks-tiks-tiks-tiks. Tund venib nagu kummiliim. Tagapingi Mike hakkab mind juba närvi ajama . Mida ta mõliseb seal õpetajale
vastu? Kui ta veidike vait oleks saaks ehk varem ära. Ei suuda enda suud kinni hoida. Täielik värdjas. Heameelega kõnniks hetkel tema
juurde ning annaks talle kena matsu vastu kukalt. Ohoh ! Vait jäi.
Kuid siiski...ei. Sellised tüübid lihtsalt käivad pinda. Olgu.
Suva. Karjun: „OOOOI! Jää vait noh!“ Mike vastab naiselikul
toonil: „ Mhhh ! Mul on õigus rääkida. Sõnavabadus.“ Istun rahulikult tagasi. No on värdjas noh. Tuleb mulle oma õigustest
rääkima. Kui mina temaga lõpetan on tal ainult õigus vaikida.
Vaatan klassi teise otsa. Kell vahib mulle kurjakuulutavalt vastu. Tiksub . Neli minutit veel. Peaks vist asjad kokku panema . Võtan
pastaka ja pliiatsi, tirin pinalil luku lahti ja viskan need
suvaliselt sinna sisse. Hakkan juba raamatut kinni panema, kuid
äkitselt ilmub minu laua juurde mingi pikemat kasvu tüüp. Kes see
Siin Tegemisaeg: Nüüd 1. v a a t u s 1. stseen 2 3 OSVALD: (teritab süvenenult pussnuga. Räägib iseendaga, ilmselt on ta pikka aega üksi elanud.) Teritan nuga. Nüri noaga saab võid määrida, keedumuna pooleks lüüa, pükste pealt moositilka ära võtta. Terava noaga saab pehmet saia lõigata, tomatit lõigata, pliiatsit teritada, liha lõigata. (Teritab veel natukene aega ja lööb siis noa tugevasti laua sisse. Samaaegselt koputatakse uksele. Osvald istub liikumatult. Koputus kordub mitut puhku, kuni koputajad ise ukse avavad ja tuppa piiluvad.) ROLAND: Tere, meie koputasime. LAURA: Roland koputas. ROLAND: Mina koputasin. LAURA: Tere. Tema on Roland ja mina olen Laura. ROLAND: Meil on selline jutt, et jäime öö peale... LAURA: Mitte keegi peale ei võta... ROLAND: Tund aega ei tulnud ühtegi masinat ja Laural hakkas kohutavalt külm.
üksi elanud.): Teritan nuga. Nüri noaga saab LAURA: Üksi ma küll ei jää. võid määrida, keedumuna pooleks lüüa, ROLAND: Üksi ta küll ei jää. pükste pealt moositilka ära võtta. Terava OSVALD: Me võime siin vaielda ja noaga saab pehmet saia lõigata, tomatit seletada, aga tüdruk jääb siia. lõigata, pliiatsit teritada, liha lõigata. ROLAND: Siis jään mina ka. (Teritab veel natukene aega ja lööb siis noa OSVALD: Sina küll ei jää. tugevasti laua sisse. Samal ajal koputatakse ROLAND: Mis kurat nüüd on siis?! Tule, uksele. Osvald istub liikumatult. Koputus Laura. kordub mitut puhku, kuni koputajad ise ukse OSVALD: Sa viid märgade jalgadega naise avavad ja tuppa piiluvad.) metsa. Igal öösel on tugevad öökülmad. ROLAND: Tere, meie koputasime
Virve: Tere hommikust! Ma pole teid, jah, enne näinud. Mina olen Virve. Olen siin juba peaaegu nädal aega olnud. Mare: Mis teiega juhtus, Virve? Virve: Kukkusin puusaluu katki. Tänavad on ju nii libedad! Viidi kohe operatsioonile. Ei tea, kas saangi enam jalgadele. Mare: Ikka saate. Aga kui vana te, Virve, olete? Virve: Juba 72. Mare: Te näete palju noorem välja. Küll te käima hakkate! Esialgu läheb muidugi aega ja peate veel lamama... Kas teil lähedasi on? Virve: On ikka. Mul on poeg ja tütar ja lapselapsedki on juba suured. On ikka hea küll, kui on olemas kallid inimesed, kes sinu eest hoolitsevad! Käivad iga päev mind siin vaatamas. Mare: No näete siis! See annab jõudu paranemiseks. Tõstan natuke teie peatsit, et saaksite paremini süüa. Kas nüüd on parem? Virve: Jah, on küll mugavam. Mare: Head isu siis! Virve: Aitäh. Aga ega mul seda isu siin haiglas pole küll.
Naeris ja sõi vorsti. HEESKA Vend või? PIKK FELIX Hitler. HIRMUS ANTS Ei tea, ei tea. PIKK FELIX Mida? HIRMUS ANTS Mis sest asjast saab? Õde jõuab jalgrattaga kohale. Ta on täiesti endast väljas. Ei suuda õieti rääkidagi. Annab mingid asjad. Siis keerab ratta ventiili lahti ja hingab sortsu sealt pahisevat õhku. ANTS Ettevaatlikult! Ära raiska! HEESKA No mis sa seal nüüd hingad? Kummiliimi lõhna või? ÕDE Ei. Siin kummides on vabariigiaegne õhk. Vaba Eesti õhk. See on veel enne siia pandud, kui venelased meid vabastasid. Lahkub HEESKA Kuidas sul õde elab? HIRMUS ANTS Nägid ise. Hingab veel HEESKA Noh? 5 HIRMUS ANTS Istuda ikka ei saa veel. Kui ema suppi annab, siis lamab vaibal ja sööb kõhuli. HEESKA Nii hullusti või? HIRMUS ANTS Jah. HEESKA Mis tal siis tehti? HIRMUS ANTS korjab maast paar käbi. Näitab neid meestele. Mis see on? PIKK FELIX Käbi.
Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma .. .» Ta ei lõpetanud, sest oli parajasti kummargil ja tonksis luuavarrega voodialust -- ja iga tõuke järel oli vaja hinge tõmmata. Kuid ta ei toonud päevavalgele midagi peale kassi. «Niisugust poissi ei ole ma veel näinud!» Ta läks avatud uksele ja seisis lävel, vaadeldes rohtukasvanud tomatitaimede ridu, mis moodustasid aia. Tomi polnud kusagil. Niisiis kõrgendas ta häält, et see kaugemale kostaks, ja hüüdis: «Tom, uu!» Kerge kähin tema selja taga, ja ta pöördus just õigel hetkel, et ühel poisijõmpsikal kuuest kinni haarata ning tema põgenemist takistada. «Nojah! Et mul see sahver varem meelde ei tulnud! Mis sa seal tegid?» 9 «Ei midagi.»_ «Ei midagi
küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste servadega. Ma läksin kööki, tegin endale paar võileiba ja kugistasin need kiirelt alla. Ütlesin Stiiv-Maikelile "Head aega, ma tulen õhtul." Ta hakkas naerma ja ütles: "Kui sa siis veel elus oled!" "Ha, ha. Hea nali!" Ja olingi läinud. Koju jõudsin umbes kell viis. Ma tulin sisse jooksujalu. Kõik ootasid mind juba. Jäin neile otsa vaatama. "Mu uus boss tuleb täna meile õhtusöögile." "Mida!?" küsisid nad kui ühest suust. "Kuulsite õigesti ta tuleb täna kella seitsmeks meile õhtustama." Mu tütar Helen ütles: "Ma loodan, et ta ei ole paks ja kiilaspäine jobu!" Ma ütlesin vihaselt: "Seda ta on ja vaadake, et te käitute ilusasti. Sest muidu lastakse mind lahti
loodusfilm – „Saarmad Kanadas“ või midagi sellist. See oli tõenäoliselt ajatäitmiseks mõeldud G.K. Chesterton, 1924 tegevus, kuna see toimus kooliaasta eelviimasel päeval. Me sosistasime pimeduses, teeseldes, et oleme filmi süvenenud, kui koputus uksele andis teada veel ühest korrapidajast. Õpetaja astus projektori juurest kõrvale, avatud uksest langes valguskiir risti üle pimendatud klassiruumi Ma ei mõelnud kunagi, et minust võiks saada õpetaja esiosa ja hääl teatas: „Härra Smith tahab koheselt Billy Rogersit näha“. Õpetaja vastas umbes
Üks ema võib saavutada rohkem kui sada õpetajat. Hari ennast ise ja püüa sellega ,mis sa oled ,teistele mõjuda. Teadmisi saab edasi anda ,elutarkust mitte. Kui te arvate, et haridus on kallis, proovige harimatust. Suure inimese suurust näeb sellest, kuidas ta kohtleb väikesi inimesi. Kui tahad elus edasi jõuda, siis aita kõigepealt teisi. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis ja mõnikord ka armastus. Elu on raske, kuid veel raskem on ta siis, kui sa oled loll. Üks sõpruse esimesi kohustusi on ennetada sõbra palveid. Me elame tõeliselt endale alles siis, kui elame teistele. Keskmise tasemega õpetaja räägib. Hea õpetaja selgitab. Väga hea õpetaja näitab. Suurepärane õpetaja innustab. Tuleb teha seda, milleks sa end võimeliseks ei pea. Ärge kunagi kahetsege. Kõik hea on imetore. Kõik halb on kogemus. SISUKAID SENTENTSE Keegi ei vaidleks iialgi, kui kõik temaga nõus oleksid.
Kõik kommentaarid