Ava mu silmad (0)

„Ava mu silmad“ arvustus
Filmi peategelaseks on Caesar (Eduardo Noriega), kes on enesekindel ja edukas mees. Tema sünnipäevapeol tutvustab sõber Pelajas teda Sofiaga (Penelope Cruz). Poisile meeldib naine ning otsustab temaga lähemalt tuttavaks saada, Pelajasele see idee ei meeldi, kuna tahaks tüdrukut endale. Caesari lähenemiskatseid saadab edu, algul Sofia küll tõrjub teda, kuid leebub ning õhtu lõpetavad tüdruku juures. Kui mees hommikul lahkub kohtub ta oma vana armastuse Nuriaga (Najwa Nimri), naine on armukade , et mees uuega kohtumas käib. Naine kutsub mehe autosse ning linnast välja sõites hakkab kihutama ja auto paiskub teelt välja. Nuria sureb avariis, kuid Caesaril saab ainult nägu kahjustada. Meest opereeritakse, kuid nägu näeb ikkagi jube välja ja ta ei suuda sellega leppida. Arstid pakkuvad talle lahenduseks maski, kuid see ettepanek Caesarile ei meeldi. Enamus aega veedab mees pärast õnnetust üksinduses. Ühel päeval kohtab ta pargis üle pikka aja Sofiat, kuid tüdruk ei taha temast väljagi teha. Lõpuks lepivad nad siiski kohtumise kokku ning sinna tuleb ka Pelajas, kuna tüdruk pelgab Caesariga üks välja minna. Sofia ja Caesar lepivad siiski ära ning hakkavad koos elama. Mehele tehakse uus pakkumine näo parandamiseks ning operatsioon läheb edukalt. Elu hakkab juba joonde minema, kuid mehe mõttemaailm on niivõrd segamini , et hakkab Sofiat Nuriaks pidama . See ajab teda veel rohkem segatusse ning kujutab igal pool Nuriat ette. Lõpuks viha ja segaduse hoos lämmatab Caesar naise. Pärast õnnetust näitab filmi jooksul klippe, kus Caesar on psühhiaatriavanglas. Teda käib külastamas üks vana meesterahvas (Chete Lera) ning aitab tal meenutada, mis juhtus tüdrukuga. Lõpuks jõuavad nad ühe arstini, kes pakub võimalust igaveseks uneks. Arst toob näiteid, mis juhtuks, kui Caesar võtab vastu pakkumise.
Terve filmi jooksul on segadus, kas hetkel on uni, tegelikus või hoopis meenutused varasemast ajast. See on film , mida tuleb vaadata algusest lõpuni korralikult, muidu ei pruugi aru saada, kus tegevus toimub. Filmi tegevuspaigaks on suurlinn , lõpuks jõutakse kõrge korrusmaja katusele, kus katuse äärel esitab Caesar endale küsimuse: „Kas elu või surm?“ Palju kujutatakse inimest üksinduses – tema mõttemaailma. Selles filmis oli kokku segatud erinevaid žanreid alustades draamast ja lõpetades õudusfilmiga. Filmi vaadates ei oska ette aimata, mis edasi saab. Filmi lõpus olin kindel, et nüüd Caesar äratatakse kellegi poolt ülesse ning kõik, mida kujutati terve filmi jooksul oli tegelikult lihtsalt halb unenägu, kuid nii ei läinud.
See film on heaks näiteks, mis võib juhtuda inimesega, kes on niivõrd suure trauma üle elanud. Tavainimesed ei saa sellest kõrvalt vaadates aru ning ei suuda midagi sellist uskuda .