(1913) Keel on märgisüsteem Sõnad on (keele)märgid sõna = häälikujada + tähendus tähistaja tähistatav Märk ja referents Märk: puu Objekt: puu Puu mõiste tähistata v referents PUU hääliku- järjend tähistaja referent Tähenduse koostisosad ·Nominatiivne tähendus on keelendi vahetult tegelikkuse esemete, olendite, nähtuste jm-ga seotud põhitähendus. ·Ekspressiivne tähendus on keelendi põhitähendusele toetuv emotsionaalselt värvitud tähendus. ·Assotsiatiivne tähendus - lisatähendus, mis tuleneb sotsiaalsest, kultuurilisest jms taustast Tähenduse liigid · - keelendi üldistatud potentsiaalne tähendus; sama Leksikaalne tähendus
Kolm mitmemorfeemilist sõna on näiteks majakene, sõbralik ja kurvameelne. Sõnatuletuses võib liite ees olev tüvi olla lihttüvi, näiteks maja/kene, silbi/ta/ma, tuletatud tüvi, näiteks kirjut/is, mälest/us või liittüvi, näiteks peremehe/lik, raskerõhu/line. Sõna, millest tuletis on moodustatud, nimetatakse tuletusaluseks sõnaks e alussõnaks. Alussõna tüvi võib olla: · Tugevaastmeline, nt kirg/lik · Nõrgaastmeline, nt kire/tu · Nominatiivne, nt suusk/le/ma · Genitiivne, nt suusa/ta/ma · Vokaaltüvi, nt ranna/lik · Konsonanttüvi, nt rand/lane Kolm põimliitnimisõna on näiteks perenaine, lõõtspill ja põlluäär. Kolm rindliitnimisõna on näiteks kapplaud, ööpäev ja sinivalge. Frekventatiivverbid, näiteks sõnelema ja praksuma, väljendavad tegevuse kordumist. Kontinuatiivverbid, näiteks pragisema ja näkitsema, väljendavad tegevuse kestust ja pidevust.
teagi/T. tolle aja kohta ei oska analüüsi teha/. jah./ lausa ranna riietes käidi Rüütli tänaval/. noh nisugune/ noh ma mõtlen nii=et vaat käidi. kübar peas=ja, siis rinnahoidja=ja, ja ja siis kõrge kannaga kingad jalas. isegi niimoodi isegi juba olid ni=et see=oli minu arust oli mingid mingid et mini tuleb. 2 Lause mõte on seisukohtade sõnastamine. Lause nominatiivne (propositsiooniline, ekspressiivne, denotatiivne) funktsioon - tähistab situatsiooni Lause semantiline funktsioon tähistab situatsiooni ja modaalsust, aega jne. Lause pragmaatiline funktsioon vormistab teadet, suhtluseesmärki jms. Nende funktsioonide täitmiseks kasutab keel leksikaalseid ja grammatilisi vahendeid. Grammatilised vahendid: 1) muutetunnused / -vormid (-le, kändu), 2) abisõnad (peale, ei, kas, võib-olla, ka, võima), 3) prosoodilised vahendid (rõhk),
Nt metroloogia ja meteoroloogia, ortoeepia ja ortopeedia, annaalid ja anaalid, logaritm ja algoritm, imposantne ja impotentne, uusus jauudsus, teadis ja teatis, käsitlema, käsitama ja käsitsema. 11. Tähenduse liigid Sõnal võib olla põhitähendus ja tähendusvarjund, algtähendus ja teisene tähendus, denotatiivne ja konotatiivne tähendus, tavatähendus ja juhutähendus, vaba tähendus ja seotud tähendus, leksikaalne tähendus ja grammatiline tähendus, nominatiivne tähendus ja ekspressiivne tähendus, otsene tähendus ja ülekantud tähendus. 12. Tähendusülekanded, mitmetähenduslikus Tähendusülekanded põhinevad assotsiatsioonidel. Iseloomulikumad tähendusülekanded on metafoor ja metonüümia. Metafoor on sõna või väljendi kasutus uudses sarnasuse või analoogia alusel ülekantud tähenduses,varjatud võrdlus. Nt nägude meri, kivikõrb`tänapäeva uuslinn',
Kuidas on võimalik seda eesti ning inglise keeles väljendada? Tegumood väljendab lauseliikmelisuse ja semantiliste rollide suhet. NT kas lause subjekt on agent või patsient. Eristatakse aktiivi ja passiivi või aktiivi ja impersonaali. Eesti keeles on aktiiv (jaan loeb raamatut) ja impersonaal (loetakse raamatut). Inglise keeles on aktiiv (john built the house) ja passiiv (the house was built by john) Millised on kaks käändemärgistuse põhitüüpi? Käändemärgistuse põhitüübid on nominatiivne-akusatiivne süsteem ja absolutiiv- ergatiiv süsteem. Nominatiivne-akusatiivne keel on keel, milles objekt on markeeritud teisiti kui subjekt, st et objekt on akusatiivis ehk osastavas käändes. Ka eesti keel on akusatiivkeel. Ergatiivkeel on nt baski keel, kus nii subjekt kui ka objekt on samas vormis. Millisesse grammatilisesse kategooriasse kuuluvad jaatus ja eitus? Millised on eituse sagedasemad väljendusviisid? Jaatust ja eitust väljendab polaarsus
tunne'. Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Nt kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus ks märgib saavat käänet; külla, jõkke, merre (vrd küla, jõgi, meri) on sisseütleva vormid. Leksikaalsele tähendusele on lähedane veel kategoriaalne tähendus - kõige üldisemat tähenduskategooriat näitav tähendus. Nt sõnad hea, kiire, kibe tähendavad omadust. 8) Nominatiivne tähendus on keelendi vahetult tegelikkuse esemete, olendite, nähtuste jm-ga seotud põhitähendus. Nt kerkima nominatiivne tähendus on `ülespoole, kõrgemale liikuma, tõusma' (neiu rind kerkis ja vajus, tainas kerkib, maapind kerkib); kevad on `üks aastaaegu'. Ekspressiivne tähendus on keelendi põhitähendusele toetuv emotsionaalselt värvitud tähendus. Nt kerkima
situatsioonis tähelepanu pöörab. Sõnade häälikoostison moonutatud: redutseeruvad ühesilbilisteks või sõna silbistruktuur küll säilub, kuid häälikkoostis võib olla oluliselt moonutatud. Perioodi algust( kuni 1,6 a) nimetatakse süntagmaatilise foneetika etapiks. Sel perioodil pole tähtsust üksikhäälikutel tähtsust, oluline on mingi häälikujärg sõna silbistruktuuri realiseerimiseks. Sõna hääldamine on meelevaldne ja muutlik. Ülekaalus on nominatiivne sõnavara. Eesti laps omandab sel perioodil kõnetakstide mudelid. Teise eluaasta keksel jõuab laps paradigmaatilise foneetika etapile, mida iseloomustab ssõnade vastandamine üksteisele häälikkoostise poolest ja aktiivne sõnavara omandamine. Oluline on vähemalt osaliselt õigete häälikute kasutamine sõnas. Eakohase arengu korral ennetab foneemikuulmise areng artikuleerimise arengut. Etapi lõpul on lapse sõnavara paarkümmend kuni paarsada sõna.
samuti vähe: kolmel korral nimetavas käändes (emad, emäd) ja korra ilmaütlevas käändes (emadeta). Keskmurdes kasutatakse ema kohta üksnes kirjakeelset vormi ehk ema. Murdekorpus andis ainsuse vormide märksõnaotsingus 117 vastet: neist 86 olid nimetavas käändes, omastavas 13, alalütlevas 11, kaasaütlevas 3, alaleütlevas 2. Korra esines sõna ka osastavas ja olevas käändes. Mitmuses oli üks vaste – üksnes nominatiivne vorm emad. Idamurdes öeldakse ema kohta ema ja emä. Idamurde ainsuse vormide kohta andis murdekorpus 80 vastet: kõige enam esines sõna nimetavas käändes (63). Üksikuid kordi esines sõna alalütlevas (5), alaleütlevas (5), omastavas (4) käändes. Kaasaütlevas ning osastavas käändes esines sõna ühel korral. Korra esines ka mitmust, kus kasutati vormi emad, s.o nimetav kääne. Alutagusel öeldakse ema kohta ema ja emä. Alutaguse murde ainsuse vormide kohta
Uurida tulrb elavat keelt, mitte muumiat, et liiga palju uuritakse muumia-keelt (,,surnut" keeleühiskonda) Tekstid ,,muumiad", kõne ,,elav organ" Laps õpib kõnelema ja arendamist kui ta harjutab! Rahvas loob oma keele! (sõltub kultuurist ja rahvast, mis sõnu ja kui palju millegi jaoks tarvitatakse). Keel on kõneleja , maailma vaimu jäljend, sest kui ma kõnelen, siis ma lähtun oma arvamusest. Funktsioond- milleks saaab kasutada.: ehk mida tajun, seda saan ka nimetada. Nominatiivne funk-saan teistele ka teatada seda,mitte aint endale. Vahend mõtetete vahendamiseks ja intruktsioonide andmiseks. Enda ja teiste müjutamine (sise-ja välisküne). Sõna ja mõiste POLE sama! Mõiste baas on taju. Kõik algab sellest, kuidas me maailma tajume. Sõnavara õpetus tähenabki varajases klassides, et tutvustame objektide tunnuseid ja alles siis anname neile sõna. Reaalne keel avaldub ainult kõnes!! Tuleb eluskeelt uurida! A. Potebnja
ja kaassõnad koos käändevormiga (maja taga, kuni majani, üle silla), mitmesõnalised arvsõnad (kaks viiendikku, seitsmekümne kolmas). Sõnaühendeid rakendatakse lause ehitusmaterjalina (on üks vahetutest moodustajatest) ja teda kasutatakse suhtlemisel harilikult lause koosseisus. Dialoogis võib aga sõnaühend olla ka lause (lausungi) funktsioonis, harilikult vastusrepliigina (Mida teed? — Korjan õunu). Sõnaühend on nominatiivne keeleüksus nagu sõnagi, kuid erineb viimasest mitme omaduse poolest. Kõigepealt sõnaühend konkretiseerib põhisõnaga tähistatud objekti, tunnust, tegevust (puust maja, väga kõrge, magab põrandal, magab sügavalt). Sõnaühend on samuti minimaalne kontekst, mis võimaldab mõista või realiseerida mitmetähendusliku sõna tähendust kõneaktis (sööb lõunat, sadas enne lõunat; põletav valu, põletav päike; sai ratsa sõita, sai ratsa
annaabi.ee 
