NO78 „Kes kardab Virginia Woolfi?” (0)

NO78
„Kes kardab Virginia Woolfi?”
Etendus toimus 16. veebruaril 2010, kell 19.00 teatris NO99 , mis asub Sakala 3, Tallinn. Lavastus oli ühe vaheajaga ja kestis umbes 3 tundi ja 10 minutit. Autoriks on Edward Albee , lavastaja , kunstniku ja muusikalise kujundaja rollis olid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Mängivad Hendrik Toompere jr (külalisena Eesti Draamateatrist), Marika Vaarik, Sergo Vares ja Mirtel Pohla. Esietendus 7. novembril 2009 Teatris NO99.
See oli minu esmakordne külastus mainitud teatrile, mis jättis mulle nii võrd hea esmamulje , et sellest kasvas suur armastus NO99 ja tolle kollektiivi vastu. Teater ise, kui selline, jääks muidugi Estonia või millegi suurejoonelisemaga võrdluses alla, sest lavakujundus , mis iseenesest koosneb vaid lauast ja mõnest muust dekoratsioonist võib tekitab veidi segadust. Seinu katab kangas , saal on täidetud pinkidega, kus teatrile tavaseid etiketinõudeid ei täitnud peaaegu keegi: paljud tulid otse töölt ja suhtusid ennast ümbritsevasse keskkonda väga vabameelselt . Kuid siiski, kui laval on koos realism ja abstraktsioon, siis on vaatajana raske aru saada, kumma reeglid hetkel kehtivad ehk kuidas saab uks vannituppa jääda ikkagi paremale akside vahele, kui elutuba on 180-kraadise pöörde teinud. Võib muidugi eeldada, et lavastajad tahtsidki tekitada vaatajas segadust, mis ühe peategelase George’ile on argipäev.
See oli huvitav ja küllaltki vastandlik minu tavapäraste teatri arusaamadega ja muidugi lisasid sellele vürtsi näitlejad, kes olid väga veenvad, mängides oma osasid nii professionaalselt, et unustasin lausa teatri olemasolu. Muidugi olen näinud neid ka varem, näiteks Marika Vaarikut ja Mirtel Pohlat teleekraanil, kus nad on samuti väga andekad, kuid siiski, kordaksin seda külastust kuni see mul pähe kulub, sest tegelikult olid kõik näitlejad selles tükis vapustavad! Puudu ei jäänud ka osati publikuga manipuleerimisest, poliitilisusest ja psüholoogiast, tõmmates vahel sigarette ja tehes omamoodi perfomance'id, mis vaatajaid köitis.
Lavarebaseid oli küll kõigest neli kuid sellest piisas, et teha minu õhtu suurepäraseks elamuseks, millest ma ka kolm kuud hiljem suudan kirjutada. Seega: väga meeldejääv, paeluv ja kaasakiskuv. Kindlasti üks parimaid, mida minu noor silm näinud on.
Seoses näidendi pealkirjaga tekkis mul küsimus, millele ma näidendi jooksul vastust ei leidnud ning otsisin internetist lahenduse, mis mulle ei oleks kunagi pähe tulnud: "Muide," küsitakse ühes ammuses intervjuus Edward Albee käest. "Kuidas te leidsite oma näidendile pealkirja?" Ja Albee vastab: "Oli üks saluun, kus ma ikka käisin, ning sellel saluunil oli allkorrusel üks suur peegel , kuhu inimesed oma graffiteid sodisid. Kusagil 1953. või 1954. aastal jõin ma ühel õhtul seal õlut ning nägin, kuidas keegi oli vist seebiga peeglile sirgeldanud: "Kes kardab Virginia Woolfi?" Kui ma hakkasin näidendit kirjutama, tuli mulle see meelde. Ja muidugi tähendab "Kes kardab Virginia Woolfi" – kes kardab elu ilma /.../"
1960ndate avangardi klassikasse kuuluv näidend äratab siiamaani tähelepanu kõige erinevamate nurkade alt. Kord juhitakse tähelepanu Albee teksti ühiskonnakriitikale, kus teiste seas kritiseeritakse liigratsionaalset maailmapilti, erinevaid sotsiaalseid petukaupu ning üleüldise moraali võimalikkust. Siis jällegi nähakse näidendi esteetilist läbipõimitust, kus näitlejatel avaneb George'i, Martha, Nicki ja Honey kaudu võimalus uurida inimest ning enese näitlejavõimeid.
Minu elus nähtud etenduste põhjal kuulub see, „Kes kardab Virginia Woolfi?”, kohe kindlasti nö. eluteatri top 10sse. Soovitan seda ilmtingimata vaatama minna, sest tegu oli võrreldamatu elamusega ja kindlasti ei lähe teie õhtu raisku. Kuid siiski, väiksemad võiksid koju jääda, sest kohati oli žusee küllalt keeruline ning lavalt ei puudunud ka sigaretid ja kuulda oli vängemat keelekasutust, mida võibolla nii väiksed kõrvad taluda ei suuda.