· Püüti võimalikult täpselt loodust matkida · Säilinud on paljude kreeka maalikunstnike nimed · 5. saj eKr maalikunstnikest oli tähtsaim Apollodoros Ateenast · Tema olevat esimesena hakanud kasutama varju ja valgust · Talle on omistatud ka perspektiivi kasutusele võtmine · 4. saj eKr ilmus ka kreeka maalikunsti jõuline, ülidramaatiline maalisuund, mida skulptuuris esindas Skopas · Selle suuna esindaja oli Nikias · Kõige kuulsam maalikunstnik oli Apelles · Apelles oli Aleksander Suure kaaskondlane ja on teinud ka tema portreesid, kuid need on hävinud · Tema kuulsaim töö oli ,,Aphrodite sünd", mis oli esimene aktimaal · See töö on hävinud · ,,Aphrodite sünnist" tõusis suur skandaal, kuna Apelles pani töö välja Ateena kesklinna · Apellese modell Phryne anti kohtusse, kuna kunstniku enda peale ei söandatud
,,ülevaks stiiliks"), siis järgmisel, 4. sajandil kiinduti enam maheduse ja leebuse väljendamisse (,,ilus stiil"). Siledale marmorpinnale andis pehmust ja elu tukset Praxiteles oma kaunites alasti jumalannakujudes. Ta ,,Knidose Aphrodite" on esimene alasti armastusjumalanna esinduslik kujutis. Tema leidis ka võimalus, kuidas rikastada marmorkujude poose, tasakaalustades kujusid sobivalt valitud toes vastu. Tema kujud värvis Ateena maalikunstnik Nikias. Senised skulptuurid olid kõik määratud eestpoolt vaatamiseks. 4. sajandi teisel poolel aga Sikyonist pärit kujur Lysippos muutis figuurid ruumiliseks ehk igast küljest vaadeldavaiks ja natuurilähedaseks. See tõi talle püsiva kuulsuse ning ta rajas tee hellenistlikule vormilaadile. Tema tööd on näiteks: tähtsaim- ,,Apoxyomenos" ning veel ,,Sandaalisiduja" ja ,,Puhkav Herakles" ja paljud teised. Sootuks erinevad eelnenuist aga Skopase teosed, mis on täis liikumist ja
Archidamose sõda 431 425 rüüstasid Peloponnesose liidu väed peaaegu igal aastal Sparta kuninga Archidamose juhtimisel Atikat. Ateenlased vastasid Peloponnesose rannikualade rüüstamisega. 430 puhkes Ateenas taud, mis tõi kaasa rahulolematuse Periklese sõjapoliitikaga ja 429 ka tema surma. Seejärel tõusid juhtivate riigimeestena ning teineteise oponentidena esile radikaalselt demokraatlik ja sõda pooldav Kleon ning mõõdukas ja rahu pooldav Nikias. 425 vallutasid ateenlased Pylose tugipunkti Messeenia rannikul ja Kleon suutis lähedasel saarel vangistada hulga spartiaate. Ateenlased ähvardasid nad spartalaste sissetungi korral hukata ja Sparta rüüsteretked Atikasse lõppesid. 424-st alates kallutasid Spartalased lahkulöömisele Ateena liitlasi Egeuse põhjarannikul. Kleon langes lahingus (422). 421 sõlmisid ateenlased Nikiase eestvõttel rahu Spartaga 50 aastaks. Rahu tingimusi reaalselt täita ei suudetud
panuskaunistustena ja muidugi ka sõrmusekividena. Läänemere kallastelt Vahemere-äärsetesse kultuurikeskustesse merevaiku vedavad kaupmehed mõtlesid nende pruunikaskollaste kivide päritolu ja tekke kohta üpris kummalisi lugusid välja. Ühed arvasid, et tegemist on tardunud merevahuga, teised arvasid, et need on taevaliku päritoluga higipiisad. Veel rooma kirjanik Plinius teab rääkida kreeka teadlasest Nikiasest: "Nikias pidas merevaiku omapäraseks päikese mahlaks. Tema arvates põrkavad kiired läänes kõvemini vastu maad ja neist eritub rasvast higi. Selle uhuvad ookeani vood Germaania randa." Nende muinasjutuliste seletuste üle pole põhjust naerda, sest veel enam kui poolteist aastatuhandet hiljem olid vanad kujutelmad nii sügavale pähe kulunud, et üks saksa õpetlane arvas: "Merevaik on randa uhutud ning rohke soolaga segatud ja kokkupressitud merevaht, mis on
430 eKr puhkes ülerahvastatud linnas, kuhu laevastik lakkamatult moona vedas, epideemia, mis tappis lühikese ajaga umbes kolmandiku ateenlastest. Suri ka Perikles (429. a. eKr). Inimkaotustest hoolimata jätkasid ateenlased laevastiku toel edukat vastupanu. Periklese surma järel tõusid ateenlaste etteotsa peamiselt vaesele linnaelanikkonnale toetuv ja agressiivsemat sõjapidamist nõudev Kleon ning kiiret rahu pooldav Nikias. Päratult rikast ja jumalakartlikku Nikiast toetasid eelkõige jõukamad kodanikud. Nahaparkal (pigem küll töökoja omanik) Kleon tõusis oma robustselt rahvalike maneeride ja agressiivse kõneprugiga lihtrahva eestkõnelejaks. Kreeka linnriigid IV sajandi I poolel. Pel sõda vallandus pea katkematu relvakonfliktide jada, mis vältas kuni linnriikide langemiseni Makedoonia võimu alla.
· Püüti võimalikult täpselt loodust matkida · Säilinud on paljude kreeka maalikunstnike nimed · 5. saj eKr maalikunstnikest oli tähtsaim Apollodoros Ateenast · Tema olevat esimesena hakanud kasutama varju ja valgust · Talle on omistatud ka perspektiivi kasutusele võtmine · 4. saj eKr ilmus ka kreeka maalikunsti jõuline, ülidramaatiline maalisuund, mida skulptuuris esindas Skopas · Selle suuna esindaja oli Nikias · Kõige kuulsam maalikunstnik oli Apelles · Apelles oli Aleksander Suure kaaskondlane ja on teinud ka tema portreesid, kuid need on hävinud · Tema kuulsaim töö oli ,,Aphrodite sünd", mis oli esimene aktimaal · See töö on hävinud · ,,Aphrodite sünnist" tõusis suur skandaal, kuna Apelles pani töö välja Ateena kesklinna · Apellese modell Phryne anti kohtusse, kuna kunstniku enda peale ei söandatud kaevata
Seda reformi peetakse radikaalse demokraatia alguseks. Perikles Ateena aristokraat. Hakkas riigiametnikele ja kohtunikele palka maksma, et kaasata lihtrahvas riigi juhtimisse. Välispoliitikas Sparta-vastane, toim I Peloponnesose sõda, millega Ateena võitis alad Kesk-Kreekas. Ateena dem hiilgeaeg. Archidamo Sparta kuningas, kelle juhtimisel rüüstasid Peloponnesuse väed igal aastal s Atikat. Nikias Juhtiv Ateena riigimees, kelle eestvedamisel sõlmisid ateenlased Spartaga 50ks aastaks rahu. Alkibiades Periklese hoolealune. Oli aristokraatlikku päritolu, kuid pooldas radikaalset demokraatiat ja II Peloponnesose sõja jätku. Läks süüdistatuna jumalateotuses Sparta poolele üle. Agesilaos Pärsia kuningas, kes saavutas Pärsia-Sparta sõjas Väike-Aasias pärslaste vastu edu.
külade ning põldude põletamist. 430. a. puhkes ülerahvastatud linnas, kuhu laevastik lakkamatult moona vedas, taud (diagnoos on ebaselge), mis tappis lühikese ajaga umbes kolmandiku ateenlastes. Suri ka Perikles (429. a.). Inimkaotustest hoolimata jätkasid ateenlased laevastiku toel edukat vastupanu. Periklese surma järel tõusid ateenlaste etteotsa peamiselt vaesele linnaelanikkonnale toetuv ja agressiivsemat sõjapidamist nõudev Kleon, ning kiiret rahu pooldav Nikias. Kumbki neist polnud aristokraatlikku päritolu, ent kui päratult rikas ja jumalakartlik Nikias oli aristokraatia poolt ilmselt omaks võetud, siis nahaparkal (pigem küll töökoja omanik) Kleon rõhutas sageli robustselt oma rahvalikku tausta. 425. a. hõivasid ateenlased Pylose neeme Messeenia rannikul ja Kleonil õnnestus vangistada lähedasel Sphakteria saarel mõnisada vastast, teiste seas 120 spartiaati. See oli suur võit: Pylosest
Archidamose sõda 431 421 431 425 rüüstasid Peloponnesose liidu väed peaaegu igal aastal Sparta kuninga Archidamose juhtimisel Atikat. Ateenlased vastasid Peloponnesose rannikualade rüüstamisega. 430 puhkes Ateenas taud, mis tõi kaasa rahulolematuse Periklese sõjapoliitikaga ja 429 ka tema surma. Seejärel tõusid juhtivate riigimeestena ning teineteise oponentidena esile radikaalselt demokraatlik ja sõda pooldav Kleon ning mõõdukas ja rahu pooldav Nikias. 425 vallutasid ateenlased Pylose tugipunkti Messeenia rannikul ja Kleon suutis lähedasel saarel vangistada hulga spartiaate. Ateenlased ähvardasid nad spartalaste sissetungi korral hukata ja Sparta rüüsteretked Atikasse lõppesid. 424-st alates kallutasid Spartalased lahkulöömisele Ateena liitlasi Egeuse põhjarannikul. Kleon langes lahingus (422). 421 sõlmisid ateenlased Nikiase eestvõttel rahu Spartaga 50 aastaks. Rahu tingimusi reaalselt täita ei suudetud.
· Püüti võimalikult täpselt loodust matkida · Säilinud on paljude kreeka maalikunstnike nimed · 5. saj eKr maalikunstnikest oli tähtsaim Apollodoros Ateenast · Tema olevat esimesena hakanud kasutama varju ja valgust · Talle on omistatud ka perspektiivi kasutusele võtmine · 4. saj eKr ilmus ka kreeka maalikunsti jõuline, ülidramaatiline maalisuund, mida skulptuuris esindas Skopas · Selle suuna esindaja oli Nikias · Kõige kuulsam maalikunstnik oli Apelles · Apelles oli Aleksander Suure kaaskondlane ja on teinud ka tema portreesid, kuid need on hävinud · Tema kuulsaim töö oli ,,Aphrodite sünd", mis oli esimene aktimaal · See töö on hävinud · ,,Aphrodite sünnist" tõusis suur skandaal, kuna Apelles pani töö välja Ateena kesklinna · Apellese modell Phryne anti kohtusse, kuna kunstniku enda peale ei söandatud kaevata
seda teha ei saa. Toon ära kõige tähtsama, sõjakäiku ei hakka lahti kerima. Peloponnesose sõda (431-404) oli võitlus Sparta ja Ateena vahel hegemoonia pärast Mandri- Kreekas, samuti mõjusfääride laiendamise eest Aadria ja Joonia merel. Ateenlastel tugev sõjalaevastik, spartalastel aga maavägi. 1. periood Archidamose sõda - ateenlaste liitlane Plataia langeb, Ateenas puhkeb nõrgestav katk, Ateenas kaks juhti Kleon ja Nikias, 1. nõuab sõja jätkamist, nii ka läheb; kuna sõda kummalegi poolele ülekaalu ei anna, otsustatakse teha vaherahu Nikiase rahu. Sparta liitlased pole sellega rahul, taas sõda. Ateenlaste ees Alkibiades, kes vahepeal spartalaste hõlma alla poeb, siis aga taas ateenlaste juurde tuleb. Ateenlaste Sürakuusa-retk ebaõnnestub, rahutused Ateena arhees, spartalased sõlmivad salalepingu pärslastega, süveneb Ateena dem. kriis. Spartalaste blokaadi tõttu nälga jäänud
andsid oma elud vabatahtlikult kui parima ohvri, mida nad said anda Ateena pidustusel." Perikles Ateena ülemvõimust ja selle langusest: ateenlased on küll ülimuslikud, sest on valmis kannatama Ateena impeeriumi laiendamise nimel; kui Ateena kedagi valitseb, valitsetakse neid väärikate meeste poolt, mistõttu Ateena vallutused on õigustatud, ateenlased on väärt valitsema teisi rahvaid; Ateena langus tulenes sellest, et peale Periklese surma lahknesid erahuvid ja Ateena huvid (väejuht Nikias viib armee hukatusse, sest kardab taganemisega kaasnevat ateenlaste hukkamõistu; Diodotus on sunnitud ateenlastele valetama, et ta on motiveeritud linnahuvist, mitte omahuvist). 2) Ateenlaste ja meloslaste dialoog jõust ja õiglusest. Rahvusvaheliste suhete ja realismi klassika: ,,tugevad teevad seda, mis on nende võimuses teha ning nõrgad lepivad sellega, millega neil tuleb leppida" · Õiglus lähtub omahuvist (linna huvist) ja jõust
annaabi.ee 
