PLATON (ca 428-348 eKr) Voorusest ja õnnest: Platoni keskmised dialoogid: -õnne jaoks keskne vooruslik elu -hingel 3 osa:mõistuslik,emotsionaalne ja instinktid -õiglus:iga osa täidab oma funktsiooni -mõistus valitseb, emotsioonid toetavad ja instinktid ohjeldatud Platoni hilised dialoogid:(Pidusöök) -vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest (armastusest) -erinevate ilupüüdlustega seotud erinevad õnnelikkuse määrad -õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes -naudingud-meelelised ja vaimsed ARISTOTELES (384-322 eKr) *Õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. *Analoogia kunstnike funktsioonidega -suurim hüve oma funkt. teostamine parimal viisil *Inimhinge funkt. Mõistuspärane toimimine *Inimese suurimaks hüveks on täiuslikemalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul *Õnn on ,,parim,kauneim,nauditavaim" -ugaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud.Kuid üüluseramastajale
Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed. Kes tunnetab(armastab) ilu, elab elamisväärset elu Aristoteles: Õnn on hinge toimevõime vastavalt loometäiusele tervikuna tähendab oskust mõistuspärselt toimida. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles: loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: head teod nõuavad vastavat varustust.
Kontekstuaalne (Skinner(Cambridge)) 1) Tähtis on ka autori kavatsus 2) Tähtis on ka ajalooline kontekst 3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon varase Platoni arvates on vaja ka väliseid hüvesid hilise Platoni arvates piisab õnneks vaid voorusest Stoikud
mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa: mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus). Hilisemates dialoogides väidab ta, et vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest ehk armastusest. Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab
kodanikureligiooni. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest 9 Platon: õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge korrast ja harmooniast; hing koosneb kolmest osast: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa, mis peavad täitma oma funktsioone ega tohi segada teiste osade tegevust. Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest (armastusest); õnn peegeldub ka subjektiivses naudingutundes, on olemas meelelised ja vaimsed naudingud. Aristoteles: inimhinge funktsiooniks on mõistuspärane toimimine, inimese suurimaks hüveks on võimalikult täiuslik mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles: loomutäius on õnne olemuslik osa, ent täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Platon: annab erinevatel eluetappidel erinevaid vastuseid (varase Platoni arvates on
on vaja ka väliseid hüvesid. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Paljud teod leiavad aset just tänu abivahenditele sõprade, raha, riigivõimu toetusel. Täieliku õnneseisundi rikub ära see, kui mõned asjad puuduvad, näiteks hea päritolu, lasteõnn, ilus välimus. Platon : õnnelik on elu kooskõlas loomutäiustega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes. On meelelised ja vaimsed naudingud, viimased on tugevamad ja kestvamad, puhtad. Erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. stoikud : Õnn tähendab kindlust hüve omamises õigupoolest aga ainult tõelise hüve omamises saabki olla kindlus. Mitte väliste hüvede kogumine, vaid õige hoiaku kujundamine naudingusse on õnnelikkuse tingimuseks. Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole
elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus). Hilisemates dialoogides väidab ta, et vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest ehk armastusest. Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. 1 Aristotelese jaoks on õnn hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Iseenesest tähendab see oskust mõistuspäraselt toimida. Sel juhul, kui toimida täiuslikemalt mõistuspäraselt kogu elu jooksul, on see inimese suurim hüve ning parima, kauneima, nauditavaima õnne alus.
Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni. Mõistus valitseb (tarkus), emotsioonid toetavad (julgus), instinktid on ohjeldatud (mõõdukus). Õiglane hing -> õiglane toiming teiste inimeste suhtes. Platoni hilised dialoogid. Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest (armastusest) saame aru, mis on ilu idee ja me püüdleme selle kõrgema astme poole. Erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes. Naudinguid on erinevat sorti, peaks eelistama puhtaid ja vaimseid naudinguid. Vaid see, kes tunnetab (armastab) ilu, elab ,,elamisväärset elu". Aristoteles (384-322 eKr) õnnest Õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna- tähendab oskust mõistupäraselt toimida. Analoogia kunstnike funktsioonist. Suurim hüve oma funktsiooni teostamine parimal võimalikul viisl. See on tema kõrgeim eesmärk. Inimhinge funktsiooniks on mõistupärane toimimine kogu elu jooksul.
ohjeldatud (mõõdukus) · Õiglane hing -> õiglane toimimine teiste inimeste suhtes · Platon voorusest ja õnnest Platoni hilised dialoogid (Pidusöök): · Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest (armastusest) 1 · Erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr · Õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes. · Naudinguid on erinevat sorti · Vaid see, kes tunnetab (armastab) ilu, elab "elamisväärset elu" Aristoteles (384-322 eKr) õnnest Nikomachose eetika: · Õnn on "hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna" tähendab oskust mõistuspäraselt toimida · Aristoteles õnnest ja voorusest · Analoogia kunstnike (nt flöödimängija) funktsioonidega o Suurim hüve oma funktsiooni teostamine parimal viisil
Inimese suurim hüve on täiuslikumalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul. Õnn on "parim, kauneim, nauditavaim. Igaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud. Kuid üllusearmastajale meeldib see, mis on loomu poolest nauditav: loomutäiusest lähtuvad teod. Platon: õnne keskmõte on vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, nt armastus. Eri ilupüüdlustega on seotud õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes. Naudingud on kas meelelised või vaimsed. Vaid need, kes armastavad/tunnetavad ilu, elavad elamisväärselt. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest KAS VOORUSEST PIISAB ÕNNEKS? Platon: noorena - ei; hiljem - jah Aristoteles: Nikomachose eetika loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: head teod nõuavad vastavat varustust
annaabi.ee 
