Näljamängud Suzanne Collins (1)

Näljamängud
Suzanne Collins
Mina valisin oma raamatuks ’’Näljamängud.’’ See raamat räägib sellest, kuidas 16-aastane Katniss Everdeen satub areenile ja tema sealsetest seiklustest. Katniss elab oma õe Primrose’i ja emaga vaeses 12.ringkonnas. Ta käib peaaegu iga päev koos oma parima sõbra, Gale ’ga metsas jahti pidamas, kuna mujalt nende pered eriti süüa ei saa. On järjekordne lõikuspäev ja Katniss ning Prim peavad koos teistegi lastega linna väljakule minema selleks, et teada saada kes lähevad see aasta nende ringkonnast areenile. Nimelt valitakse igast ringkonnast üks poiss ning üks tüdruk. Selle aasta 12.ringkonnast loositakse välja nimed Prim ja pagaripoeg Peeta. Katniss aga astub oma õe eest vabatahtlikult välja ning läheb ise areenile. Areenil käib võitlus elu ja surma peale ning võitjaid saab olla ainult üks. Seal varitsevad Katnissi igasugused takistused: mürgised taimed, vee ja söögi leidmine ning muidugi ka tema vastased, teised tribüünid. Õnneks saavad sponsorid võistlejatele pisikeseid langevarje saata. Kuigi neid ei saadeta tihti sest, et need maksavad tohutult palju. Langevarjud sisaldavad asju, mida tribüünidel hetkel kõige rohkem vaja on. Kui Katniss ja Peeta Kapitooliumi viivas rongis on, ei räägi nad omavahel peaaegu sõnagi. Nende juht Haymitch on koguaeg purjus ja alguses tundub, et ta ei taha Katnissi ja Peetat aidata, kuid kui Katniss rongis Haymitchi jahmuma paneb, tundub mehele, et nendes tribüünides on veel lootust. Tribüünide koju jõudes hakatakse Katnissile ja Peetale iluprodsetuure tegema. Nad käivad ka peaaegu iga päev hotelli kõige alumisel korrusel treenimas. Kui nädal möödas, viiakse kõik tribüünid hõljukitega areenile ja võitlus algab.
Katnissi vaatenurgast: Ta arvas alguses, et ta ei saa areenil olles hakkama ja oli nö. ’’haavatav’’, kuid treeningutel ta sai nippe ja enesekindlust juurde. Treeningute viimastel päevadel oli ta juba üpris valmistunud, kuigi ta polnud veel päris kindel mida ta areenil ette võtab, kuna iga aasta oli areen erinev. Areenil olles õppis ta palju asju juurde.
Haymitchi vaatenurgast:
Minu arvates oli see raamat väga huvitav, kaasahaarav ja õpetlik. See õpetas, kuidas metsas toime tulla: nt kuidas süüa hankida, mis taimed/marjad on söödavad jne. Seda on ka võrreldud ka Stephenie Meyeri ’’ Videviku saaga’’dega. Öeldakse, et see on veel kuulsaim kui ’’Videvik’’. Kui ma seda raamatut lugesin , teadsin ja sain kohe aru, et see on midagi põnevat. Ema oli mulle seda raamatut soovitanud ja ütles, et see on praegu nö ’’popp’’ raamat. See oli väga põnev ja kaasahaarav, et ma ei tahtnud raamatut enne käest panna kui too läbi on. Ma lugesin ’’Näljamängud’’ ja ka teise osa ’’ Lahvatab Leek’’ läbi ühe päevaga. Nüüd ootan juba millal kolmandat osa ’’Pilapasknäär’’i lugeda saan! Soovitan teistelegi, sest et see on tõesti väga väga põnev raamat!