Naiste tähtsus kultuuris ja looduses läbi antropoloogia vaatenurga (0)

Naiste tähtsus kultuuris ja looduses läbi antropoloogia vaatenurga
Essee
Tänapäeval on palju juttu feministidest ning see on viimastel aastatel aina tõsev trend. Räägitakse pidevald võrdõiguslikusest ning naiste ja meeste sarnasustest ja erinevustest. Arvasin alati et see on viimaste aastate buum , kuid lugedes kolme artiklit : Gross. T "Feministlikust antropoloogiast", Ortner. S "Kas naise ja mehe suhe on sama, mis looduse ja kultuuri suhe?" ja samalt autorilt "Niisiis, kas naise ja mehe suhe on sama, mis looduse ja kultuuri suhe?" ja mõistsin et antud probleem on olnud meie ühiskonnas palju kauem kui oskasin arvata.
Öeldakse et naiste suhe loodusega on suurem kui meestel. Antud väide oleks esmapilgul kõlanud minule väga absurdselt, kuidas saab soo järgi panna inimest suhestuma loodusega. Oleme ju me mõlemad nii naised kui mehed elanud loodusega koos ning olnud sellest ümbritsetud läbi ajaloo. Kuid peale artiklite lugemist hakkasin mõistma, mida antropoloogid selle väite all silmas pidasid. Nimelt on naised seotud rohkem loodusega kuna nende keha on meeste omast erinev ning lähedasem loomadele ja loodusele . Naistel on ülim võime kinkida uus elu, sünnitades ilmale laps. See on miski mis toob kaasa palju väga looduslikke nähtusi nagu piima andmine oma lapsele ning lapse eest hoolitsemine. Väga suurt rõhku mängis antud artiklites naiste menstruatsioon , sest läbi aja on neid seepärast tõugatud ning alavääristatud. Sellist infot kuulda tänapäeval tundub lausa hirmuäratav, miks peaks kedagi tõrjuma vaid tema loomuomaste rekatsioonide põhjal. Sama hea kui oleks hakatud tabuks pidama välja heiteid ning kõike sellega seoses. Kui esialgu poleks mina nõustunud väitega, et naiste suhe loodusega on suurem siis pärast lisa lugemist mõistan mõnevõrra rohkem antud lauset. Kindlasti ei saa antud väidet ümber kanda tänapäeva 21.sajandisse, kuid tolle aja kohta on täesti arusaadav miks peeti naisi loodusega lähedasemaks kui mehi.
Meeste suhe kultuuriga on suurem kui naistel, sest mehed peavad enda ühiskonnas olemise põhjuse alles leidma. Juba ammusest ajast peale on naised olnud koduhoidjad ning seda just sellepärast et nende keha surub neid antud rolli. Ehk kui naine jääb lapse ootele ning pärast lapse sündi on tema loomulik kohustus lapse eest hoolt kanda ning seejuures teda toitma ja tema järgi koristama . See toob endaga üldise kohustuse kodu korras hoida ning ka teisi kodutöid teha. Seega on naisel juba sünnist saati missioon saada laps ning tema eest hoolitseda. Kasutada ülivõimet mis nende kehale on antud - luua uus elu. Meesterahvastel antud võimet pole, neil pole sündides kohe olemas mingit alateadliku instinkti. Seega hkkavad nad seda otsima . Vanasti käisid mehed küttimas ning proovisid nii enda tähtsust tõestada - mida suurem oli saak seda uhkemalt nad enda tundsid. Kuid ajaga muutusid kohustused ning peagi vajasid mehed midagi muud millega ennast ühiskonnas tõestada. Selleks sai haridus ning töö ja võim. Peagi olidki tähtsamatel kohtadel mehed ja kogu ühiskond ja kultuuri oleks justkui rajatud meestel sest naised on ju kodus lastega. 21.sajandil on antud käsitlus õnneks muutunud kuid pole kadunud.
Naiste võimalused ühiskonnas ja kultuuris on aastatega paranenud. Nagu räägivad artiklid siis kuni 1960. aastani antropoloogiliselt naisi ei uuritud, sest nad olid "olemuselt ebahuvitavad". Õnneks hakkas see tänu nais atropoloogitele muutuma ning peagi avastati, et naised ja mehed näevad üldiselt asju erinevalt, seega kui meeste jaoks polnud naistest midagi rääkida siis naistel naistest oli küll. Niimoodi vaikselt hakkasid naised liikuma meestega sama klassi poole ja muutusid ühiskonnas aina tähtsamaks. 21.sajandil oleme jõudnud hetke kus ühiskonnas ja kultuuris on naistel sama suur tähtsus kui meestel. Muidugi on üldiselt endiselt poliitikuid ning riigi juhte mehed ning peakokad on ka üldiselt mehed aga naistel on samuti kõik õigused ennast harida, enda arvamust avaldada ja jõuda ühiskonna mõttes tipptasemele kui selleks on soovi. Samuti on muutunud paljudel naistel põhimõte lapsi saada ning koduseks jääda. Aina enam soovivad naised karjääri teha ja enda elus saavutada midagi enamat kui saada laps. Tänapäeval on ülekandunud meestelt naistele saavutamis vajadus ja tahaplaanile on jäänud pere.
Naiste tulek ühiskonda muutis selle mitekülgsemaks ja paremaks. Enne naiste tulekut ühiskonda ja kultuuri ning ülises plaanis enne naiste harimist oli maailm väga mehekeskne. Kõik vaatenurgad olid väga ühepoolsed, nagu juba eelnevalt mainitud antropoloogia tasandil naisi üldse ei uuritud ning seega ei uuritud valdkond kus olid peamiselt naised. Täna naiste tungimisele ühiskonda muutusid kõik arvustused ning põhimõtted kahepoolseks, sest kuuldavale võeti ka naiste arvamusi ning teooriaid. See mis tundus meestele tähtsusetu tähendas naistele midagi palju enamat. Artiklis toodi välja kuidas meesoost antropoloogid ja naisoost antropoloogid kirjeldasid aborigeene ning nende eluolu. Mehed ei pööranud naistele üldse tähelepanu, nendejaoks olid nad vaid meeste taustal, majapidamis töid tegevad. Naised seevastu nägid kui tähtsat rolli nad meeste elus ning üldiselt antud kogukonnas mängisid. Seega jääb mulle mulje et enne 1960.aastat olid antropoloogilised uurimised kallutatud meestele ning neid ei saa võtta sulatõena.
Kokkuvõttes mõistan miks antud probleem on pidevalt õhus. Antud teema pakub palju kõneainet, sest olgugi et võime väita, et naised on loodusele lähemal ja mehed kuluurile siis pole kindlaid fakte mis seda väidaks ning miks see nii on. Seega tekib küsimus, miks kohtleme naisi meestelt erinevalt. Kui vaatame aega mis ulatud mitmekümneid aastaid tagasi, siis mõistan seda enam. Naised olid oma keha ohvrid ning nende peamine elu eesmärk oligi kinkida elu. Tänapäeval ma seda erinevust enam ei mõista, naiste elu on tehtud väga kergeks ning nad saavad ise valida miks, kuidas ja kas nad üldse last soovivad. Samuti on avatud nende teed ühiskonda ja neid võtakse täieväärtuslike kodanikena. Kahjuks on ikka valdkondi, kus naised tunnevad end alavääristatud. Antud artiklid panid mind mõistma miks antud vaidlus on tekkinud ning tänu antropoloogilisele lähenemisele sain aru kõige tagamaast. Üldiselt usun, et naisi ja mehi ei saa võrrelda sooliselt küll aga kultuuriliselt ja ühiskondselt ehk sellisel juhul ei tohiks nendes erinevusi tuua ning olen seda meelt, et mida aeg edasi seda väksemaks muutub naise roll lapsekasvatajana ning mehe roll ühiskonnas ja mõlemad kihid saavad mõlema osa poolega kaetud.